Exegi monumentum – presidendi tamm
Tormi Soorsk
01.01.2010

Eelmise sajandi majanduskriisi järelmina – vähemalt osaliselt – kerkis Ameerikas Colorado jõele elektrijaam-tamm, mida teatakse president Herbert Hooveri nime järgi Hooveri tammina. Paljude autoriteetide arvates on tegu ühe maailma suurima tehnikaimega, nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Kui satute Ameerikasse ja veel tema läänepoolsele servale ning mõtlete, kuhu minna või mida teha, siis võiksite põigata Las Vegasest vaid poolesaja kilomeetri kaugusel asuva Hooveri tammi juurde. Tammi ja selle taha jäävat Meadi järve puhkeala ehk rahvusparki külastab igal aastal 8–10 miljonit inimest.

Suur ettevõtmine nõuab palju rääkimist
Sel ajal kui Ameerika idakallas hakkas tormiliselt arenema, lääneosa lausa seiskus. Enamjagu algusaastatel Ameerikasse ümberasujaist olid eurooplased ja nende jaoks oli idakallas loomulik sihtkoht. Ka klimaatilised tingimused olid idakaldal nendele tunduvalt harjumuspärasemad, nõnda jäi läänekallas kauaks ajaks Metsikuks Lääneks. Aga aeg läks ja idapoolne ala ei suutnud varsti enam kõiki mahutada. Suure tõuke läänealade arenguks andis 1869. aastal valminud transkontinentaalne raudtee (TM 07/09), kuid ega üks raudtee kõiki probleeme lahenda. Eelmise sajandi algul oli selge, et ala arenguks on muu hulgas vaja palju elektrienergiat. Kõige lihtsam tundus olevat rajada kärestikulisele Colorado jõele elektrijaam, mis suudaks toita suurt hulka tarbijaid.
Ettevõtmisega alustati 1922, kui moodustati tollase riigisekretäri Herbert Hooveri eestvedamisel komitee, kus tema esindas föderaalvalitsust ja ülejäänud liikmed olid Arizona, California, Colorado, Nevada, New Mexico, Utah ja Wyomingi osariigi kubernerid. Tuli ju kõige kõrgemal tasemel kokku leppida, kuidas jagada Colorado jõe veevarusid nii, et seda jätkuks väga põuases piirkonnas nii põllumeeste vajadusteks kui ka tulevasele elektrijaamale. Kokku oli vaja leppida ka selles, kes kui palju elektrit tulevikus saama hakkab. 24. novembril 1922 sõlmiti vastav pakt ja asi anti otsustamiseks USA Kongressile. Kuna sellise suure projekti otsustamine vajas nii senati kui esindajatekoja heakskiitu, siis ei õnnestunud mõlema koja jah-sõna saada enne kui 1928. aastal. Konkreetsemalt sai ehitustöödele mõelda alles pärast 1930. aasta juulit, kui vahepeal presidendiks saanud H. Hoover vastava eelnõu allkirjastas.
Algul oli plaan ehitada tamm Boulderi kanjoni (seetõttu nimetati sageli siis ja hiljemgi projekti või tammi selle nimega), kuid vahetult enne ehitamisega alustamist leiti sobivam koht kaheksa miili allavoolu Black-kanjoni alasse. Kongressi aktiga 14. veebruarist 1931 sai ehitise ametlikuks nimeks Hooveri tamm, kuid kuna 1932. aastal sai presidendiks F. D. Roosevelt, siis ühe tema pugejaliku abilise, H. Ickesi, eestvedamisel muudeti nimi tagasi Boulderi tammiks, see aga omakorda 1947. aastal tagasi Hooveri tammiks…
Ehitamiseks moodustati ettevõte Six Companies, Inc., kuhu kuulusid kuus ehitusettevõtet mainitud osariikidest. Uue jõujaama ehitamisel said tuhanded inimesed tööd – ja inimestele oli see suure kriisi ajal vast kõige tähtsam. Ehitustööde juhiks sai Frank Crowe, kellel oli rikkalikult vajalikke kogemusi ja kes oli välja mõelnud ka uusi tehnoloogilisi võtteid, mis sellise tammi ehitamisele sobisid, näiteks tohutu betoonmassi jahutamise kivistumise ajal. Ka osutus ta geniaalseks ehitustööde korraldajaks ja logistikus, mistõttu ettevõtte hoidis ehitamiseks kulunud 2,5 aastaga kokku 8 miljonit tolleaegset dollarit. Mingiks plussiks oli kindlasti ka Crowe’ kasv – ta oli 198 cm pikk J. Ehituse peamise tehnojärelevalvaja Elwood Meadi järgi hakati aga tammi taha tekkinud veehoidlat nimetama Meadi järveks.

Cheopsi püramiid kahvatub
Enne tammi ja elektrijaama ehitamist tuli kõigepealt kõrvale juhtida jõevesi. Kuna tegu oli kaljude vahele surutud kitsa kanjoniga, siis kaevati kaljudesse vee eemale juhtimiseks neli tunnelit, kaks kummalegi poole jõge. Nende esialgne läbimõõt oli 17,07 meetrit, nelja tunneli kogupikkus oli 4877 meetrit. Välja raiutud tunnelid kaeti kolme jala (91 cm) paksuse betooniga, nii et lõplikuks läbimõõduks jäi 50 jalga (15,24 m). Kui tamm oli valmis, siis plommiti pealtvooluavad kinni, aga umbes pooles pikkuses jäid nad lahti selleks puhuks, kui on vaja juhtida ära tammi ähvardada võivat liigvett. Selleks rajati tammi ülaosa juurest nendesse eraldi äravoolutorud. Kogu tammi eksistentsi ajal pole neid avasid õieti vaja läinud, välja arvatud 1983. aasta kevadel ja 1999. aastal, kui mägedes olev paks lumevaip sulas väga kiiresti ja osa sulamisvett osutus ülearuseks.
Hiidtammi alla minev ala oli vaja hoolikalt puhastada jõe setetest ja lahtistest rahnudest, kuni paljastus kõva ja puhas kaljupinnas. Et oleks ohutum töötada ja ootamatud veevood ei ähvardaks ehitist, rajati jõesängi kaks ajutist tõkketammi. Eemaldati ka kaljudelt lahtised kivid ja ohtlikult jõe kohal rippuvad rahnud, kasutades selleks suruõhuhaamreid ja dünamiiti. Sellele tööle oli värvatud hulk kõrgehitistel töötama harjunud inimesi, kuid ka näiteks tsirkustest õhuakrobaate. Viimased andsid vahel jõepõhjas töötavatele meestele köite otsas rippudes tasuta etendusi … kui ülemusi polnud silmapiiril näha. 1933. aasta juuniks oli ehitustander ette valmistatud – ühtekokku oli eemaldatud 1 150 000 m3 muda ja kive.
Kuid ega ehitamine libedalt kulgenud. Kui 1931 saabusid esimesed värvatud ehitajad, ei olnud neile mõeldud linnake Boulder City sugugi valmis ning inimesed paigutati välilaagrisse. Närused tingimused ja raske töö viisid selleni, et inimesed hakkasid streikima ja nende vastu saadeti relvade ja kurikatega varustatud streigimurdjad. Ohvriteni asi siiski ei jõudnud, küll aga sundis see vahejuhtum kompaniid pingutama ning 1932. aasta kevadeks oli linnake valmis. Võib-olla streigi tõttu, võib-olla ehituse parema edenemise huvides keelustati linnakeses hasartmängud, alkohol ja prostitutsioon ning praeguseni on Boulder City Nevadas ainus linn, kus hasartmängud on keelatud, alkohol aga lubati müügile alles 1969. aastal. Kuidas prostitutsiooniga lood olid ja on, ei oska öelda.
Ehitamise ajal juhtus, nagu ikka, ka halenaljakaid juhtumeid. Näiteks, veevoolutunnelite kaevamiseks kasutati masinaid, nende tekitatud vingugaasi ja kehva ventilatsiooni tõttu haigestusid ja isegi surid mõned töölised ülemuste poolt pneumooniaks ristitud haigusesse. Üks mees, E. Kraus, kaebas aga ettevõtte kohtusse, kuna olevat jäänud gaaside tõttu impotendiks. Kohtuasja ta aga kaotas, kuna kohtus tunnistas üks prostituut tema vastu … samas, prostitutsioon oli ju keelatud …

Ehitis kui insenerisaavutus
6. juunil 1933 valati tammi esimene kogus betooni. Tamm oma hiiglasliku massiga kujutas endast ehitustehnilist probleemi, millega seni ei olnud keegi kokku puutunud. Insenerid olid välja arvutanud, et kui tamm valataks katkematult ühtse massina, kuluks selle lõplikuks kivistumiseks 125 aastat. Suure betoonmassi kivistumisega kaasnevad füüsikalis-keemilised protsessid, mille käigus tõuseb temperatuur. Tulemuseks oleks massi väga ebaühtlane kivistumine, mis oleks erinev tammi välispinnal ja sisemuses, tekiksid praod ja kogu massiiv hakkaks murenema ja kaotaks tugevuse. Selle vältimiseks otsustati betoon valada trapetsikujuliste plokkidena, mis oma kuju tõttu lukustusid hiljem üheks massiiviks nagu legoklotsid. Korraga valatud ploki vertikaalne kõrgus oli kuni 1,5 m, trapetsi aluste pikkus kõikus sõltuvalt asukohast tammis 7,5 kuni 18 m ja trapetsi kõrgus ehk korraga valatava kihi laius ulatus 7,5 meetrini. Ühe ploki kivistumisel valati järgmine, kuni saavutati tammi kõrgus. Et needki plokid ei kuumeneks kivistumisel üle ja saavutaks kuuma suvepäikese all ettenähtud kõvaduse, siis pandi igasse plokki õhukeseseinalised terastorud, kust juhiti läbi külm vesi. Kui siis leiti, et plokk on kivistunud, lõpetati vee läbipumpamine ja torud täideti mördipumpade abil vedela tsemendiseguga. Seoses selliste plokkide valamisega tekkisid kohalike seas kuulujutud, nagu oleks üks kui teine ehitaja igaveseks betooni kadunud – selle folkloori on üles korjanud filmitegijad ja korduvalt kasutanud filmides. Tegelikult sai seoses tammi ehitamisega surma üldse 112 inimest, neist 96 olid vahetult seotud ehitamisega. Kurb öelda, aga esimeseks ja viimaseks hukkunuks osutusid isa ja poeg, J. G. ja P. W. Tierney, kolmeteistaastase vahega. Esimene hukkus, kui 1922. aastal tammile kohta otsiti. Ta kukkus paadist jõkke ja uppus, tema poeg aga kukkus 1935. aasta detsembris alla tammi juurde kuuluvast, generaatoreid toitvast veevõtutornist.
Ühtekokku valati tammi 3,33 miljonit kuupmeetrit segu – hea number meeles pidada. Märkimist väärib, et sellise koguse betooniga oleks võinud rajada neljarealise (2+2) kiirtee San Franciscost New Yorki, ehk siis üle kogu mandri. Võrdluseks võiks märkida, et Cheopsi püramiidi maht oli algul 2,5 miljonit m3, millest nüüdseks on küll 170 000 m3 laiali kantud.

Veejõud sai elektrijõuks
Tammiga samal ajal ehitati valmis ka jõujaam. Alustati novembris 1933 ja juba oktoobris 1936 sai üle 400 km kaugusel paiknev Los Angeles elektrit Colorado jõelt. Jaam on rajatud tammi taha ja vesi jõuab turbiinideni läbi veevõtutornidest algavate suurte torude-tunnelite. Kui vesi turbiinideni jõuab, on selle kiirus 137 km/h. Seest õõnsate, 118,5 m kõrguste veevõtutornide seintes on turbiine ringi ajava vee jaoks spetsiaalsed avad, ka saab nende tornide kaudu vajadusel osa tammi taha kogunevast ülemäärasest veest äravoolutorude kaudu minema juhtida. Kui jõujaama seitseteist turbiini-generaatorit töötaksid maksimumrežiimis, annaksid nad 2,074 gigavatti elektrienergiat. Hüdroelektrijaamade suureks plussiks ongi reeglina see, et toodetavat energiahulka saab hõlpsasti reguleerida .
Jõujaama hoone ja veevõtutornid olid algul projekteeritud igavate industriaalehitistena. Nende väljanägemise parandamiseks pöörduti Los Angelese arhitekti G. Kaufmanni poole ja tema käe alt tulid nad kui Art Deco stiilinäited. Tema pani veevõtutornidele ka kellad, millistest üks peaks näitama Arizona, teine Nevada aega – tamm paikneb nende kahe osariigi piiril –, kuid kuna Arizona ei kasuta suveaega, näitavad nad enamikku aastast sama aega. Lisaks on Kaufmanni kavandatud ka kaks inglikuju jaama sissepääsu juures.

Jaam tänapäeval

Kui 1935. aastal oli jaam maailma suurim elektrijaam ning suurim betoonrajatis, siis juba 1945. aastal jäi ta alla Grand Coulee tammile-jaamale. Praegu peaks ta maailma hüdroelektrijaamade nimistus olema võimsuse poolest neljandas kümnes ja on arvel kui Ameerika ajaloomälestis.
Enne 11. septembrit 2001 sai mööda 93. maanteed sõita otse üle tammi. Tammini viis väga kitsas, ohtlike käänakutega ja jõe poole järsult laskuv, teiselt poolt sama järsult tõusev, aeg-ajalt kaljudelt alla kukkuvate kivide eest kaitsmata tee. Praegu on liiklus üle tammi veoautodele hoopis suletud, väiksemaid autosid võidakse suvaliselt kontrollida, sest mõlemas tammi otsas on politseitõke. Aga ikkagi ületab tammi iga päev 13 000–16 000 inimest. Tuleval aastal peaks pool kilomeetrit tammist allavoolu valmima vastaskallaste kaljude tippe ühendav uus 93. maantee lõik, mis võimaldab kergemini ja kiiremini Colorado jõge ületada ja põigata ka tammi vaatama – kui vaid üha kasvav veetarbimine ja üha kahanev veevaru ei vii lõppkokkuvõttes selleni, et jaam peab üldse töö lõpetama. Aga noh, tamm ju peaks jääma, ja kauaks ajaks.

Hooveri tamm
Ehitusperiood: 20.04.1931–01.03.1936
Maksumus: 49 (praeguses vääringus ligi 700) miljonit dollarit
Tammi kõrgus: 221,4 m
Tammi pikkus: 379,2 m
Tammi paksus: alusel 200 m, harjal 15 m
Betooni: 3,33 miljonit m3
Turbiinide/generaatorite võimsus: 2,08 GW
Meadi järv: pindala 639 km2, pikkus 177 km, maks. sügavus 372,3 m

Sarnased artiklid