Euroopalik korealane
Tõnu Ojala
06.10.2013

Kiad teevad konkurentidele juba aastaid meelehärmi ja nii ka Carens. Nägus välimus, seitse kohta, valik bensiini- ja diiselmootoreid ja seitsmeaastane garantii tähendavad, et Toyota Verso, Ford Grand C-Max, VW Touran ja teised nn pisibussid on saanud endale järjekordse tigeda konkurendi.

Tõsi, kompaktsete mahtuniversaalide buum on tänaseks asendunud väikeste linnamaasturite omaga. Ja ehkki parimad ajad selletüübiliste autodega kasumit lõigata on möödas, ei ole selliste 5+2kohaliste väikebusside klientuur ometi kuhugi kadunud.

Pärast seda, kui Kias autode kujustamine Peter Schreyeri ülesandeks sai, tunnistavad ka paadunumad Korea autode vaenlased, et autodele kena kuju andmist see mees mõistab. Ka Carensile pole selles osas midagi ette heita. Tulemuseks on igati euroopalik liikur, nii et kui Carensiga ühe Tallinna autokeskuse ette veeresime, küsiti kohe, et kas tulite Fordiga?

Tehnilises mõistes kujutab kolmanda põlvkonna Carens endast meilegi hästi tuntud-teatud Ceed’i täispuhutud versiooni – täpselt sama loogika põhjal on ehitatud ka Carensi peamised konkurendid. Eelkäijaga võrreldes on uus mudel veidi kitsam, lühem ja madalam, kuid veidi pikema telgede vahega. Ja sõltumata varustustasemest on igal juhul tegemist seitsmekohalise (reaalselt küll 5+2kohalise) autoga.

Sõiduasend on kõrge ja tänu kaugele ette eenduvale armatuurlauale jätab Carens suure ja raskepärase auto mulje – suurema, kui ta tegelikult on. Sõitjateruumis kasutatavad materjalid on soliidsed ja kaugel hiljuti autodel valitsenud „hiina teleritagakülgede materjalidest”. Siin on korealased kapriissetelt eurooplastelt õppust võtnud – miks muidu näiteks Põhja-Ameerikas müüdavad väliselt samasugused autod sisekujunduselt hoopis tagasihoidlikuma mulje jätavad.

Kes auto juures eelkõige selle dünaamilisi omadusi väärtustab, võib Carensi unustada. Midugi ei ole Carensi näol tegu mingi sportautoga, kuid ka mitmete teiste sama klassi mahtuniversaalide kõrval mõjub Carens pigem laisana (kuid see-eest mugavana). Ja seda isegi siis, kui mootoriruumis võimalikest võimsaim jõuallikas (nagu oli meie proovisõiduautol).

Kui 2liitrine mootor oma 166 hj ja 213 Nm toel isegi midagi võimaldaks, siis ülirahuliku olemisega automaatne käiguvahetus, mis aeg-ajalt vägisi variaatorkasti meelde toob, nullib ka selle ja ega ka käikude käsitsilülitamise võimalus asja põhimõtteliselt muuda. Seda näeb ka numbritesse süvenedes – kui manuaalkasti korral jõuab 100 km/h spidomeetrile 10,7 sekundiga, siis automaat „ahmab”omalt poolt terve sekundi lisaks (jäädes nii alla isegi 1,6liitrisele manuaalkastiga Carensile).

Küll aga on tegu äärmiselt mugava sõiduvahendiga. Pole see Eesti nii väike midagi ja nii sai ühel suvelõpu nädalavahetusel ette võetud pea 1000 km ring. Paraku üllatas siinjuures meeldivalt kütusekulu – väikeste tänapäevaste turbomootoritega harjunult tundus selle ringi keskmine kütusekulu 8,6 l/100 km ikka ilmse röövimisena (kusjuures 555 km läbimise järel ei tahtnud näit veel isegi allapoole 9,0 l/100 km langeda).

Üks selleteemaline kiiks on käigukasti töörežiimis. Enamasti tähendab gaasipedaali vabastamine ka pöörete langust – kui tegu pole just sportrežiimiga, kus pöördeid meelega kõrgemal hoitakse, et siis kiiremini startida saaks. Aga Carensit ei saa kuidagi liigses sportlikkuses süüdistada, ometi jäävad pöörded üles ja siit vast ka üks põhjus, miks kütusekulu number just selline tuli.

Mahtuniversaalidel on oluliseks näitajaks funktsionaalsus ja siin pole põhjust vähimaidki etteheiteid teha. Kõigi kolme istmerea kasutamisel jääb pakiruumi mahuks küll vaid 350 liitrit, aga enamasti asub seda masti autode kolmas istmerida pakiruumi põhjas ja kui ka teise rea istmed kokku voltida, saab rääkida juba 1650 liitrisest kaubaruumist. Lisaks saavad reisijad individuaalselt istmeid oma suva järgi sättida ning nii jala-, pea- kui õlaruumi on ohtralt. Aga mis eriti oluline – kui istmed kokku panna, ei teki auto põhjale mitte mingi ebamäärane „trepp”, vaid igati sile põhi.

Varustuse osas on Carens sõltumata paketist tipptasemel. Kõvem varustustase (lisanimega Comfort Pack) tähendab 17tollist rehvivalikut (iseasi, kas ja kuivõrd see meie oludes eeliseks on), LED-valgustusega näidikuplokki, tagaakende päikesesirme ja võtmeta sisenemist ning nupust käivitamist. Kõik muu – sh soojendusega rool – on meie oludes väärt lisa. Tagurduskaamera, puutetundliku ekraaniga multimeediaseade koos navigatsiooniseadmega jpm on olemas nii või teisti.

Mõni kiiks jäi siiski silma – näiteks võtmeta sisenemisel ei piisa vaid ukselingi puudutamisest, tuleb ka nuppu vajutada… No milleks? Ka ei tahtnud lukustussüsteem paaril korral autot sulgeda ja selle vältimiseks tuli süsteemile teha restart.

Kui odavaimal versioonil (20 990 eurot) on jõuallikaks 1,6liitrine bensiinimootor, siis meie proovisõiduks juhtus tippmudel – 166 hj 2liitrise bensiinimootoriga täisvarustuses auto, kus hinnasildil juba 24 290 eurot. Tegu pole siiski kõige kallima versiooniga Carensi mudelireas, sest diiselmootoriga autodel ronib hind suisa 25 990 euroni välja.

Sarnased artiklid