ETV liikuvad telejaamad
Margus Kruut

Väljaspool telemaja tehtud televisioonisaadete ajastu algas liikuvjaamade kasutuselevõtuga. Viimaseid võib julgesti nimetada väikesteks teisaldavateks telemajadeks, millega võis sõita saatepaiga vahetusse lähedusse või otse sündmuste keskele.

Kodustesse pildikastidesse tulid nüüd varem võimatuna tundunud otselülitused põldudel toimunud saagikoristustöödelt, spordivõistlustelt, laulupidudelt ja õhtustelt teatrietendustelt. Algusaegade stuudiovälise teleülekande ajal saadeti kaablitega liikuvjaama külge ühendatud kaamerate toodetud pilt bussi katusel paiknevate paraboolantennide poolt raadiolainetega telemasti. Sealt suunati see elektrilise signaalina edasi televisioonimaja tehnilisse keskusesse, kus toimus väljast tulnud saate kontrollimine ja õigel hetkel eetrisse laskmine. Telesaade tehti algusest lõpuni valmis liikuvjaamas, kus telebussis töötav režissöör valis mitme töötava kaamera pildist välja selle, mida sooviti televaatajale näidata. Pildiga tegeleva režissööri kõrval oli ametis ka helirežissöör.
Esialgu piirnesid liikuvjaamade kasutusvõimalused ainult telemastide lähiümbrusega – maksimaalne töökaugus viimastest oli kuni 50 kilomeetrit (rekord 54 km) ja saate tegemiseks pidi bussi katusel asuvate antennide ja telemasti vahel olema silmside. Kui seda polnud, siis tuli paraboolantenn tõsta teleskooptõstukiga kõrgemale. Kasutati ka vahejaama, mis paigutati liikuvjaama ja telemasti vahele. Kuid tihti ei piisanud ka sellest, et teha saateid kaugematest kohtadest ning liikuvjaamade tegevust pärssis eriti Lõuna-Eesti kuppelmaastik. Murrang toimus 18. märtsil 1964, kui tehti otseülekanne Otepäält, mis jäi palju kaugemale väljakujunenud liikuvjaamade tööpiirkonnast. Ülekande tehniline teostus sai võimalikuks tänu Lennart Klinki konstrueeritud portatiivsele vastuvõtu/saatejaamale. See oli aparatuur, mille võis paigutada iga releeliini masti otsa ja niiviisi telepilti näidata peaaegu kogu vabariigist.

Algas mustvalgelt
Esimene liikuvjaam PTS-52 (vn k Peredvižnaja Televizionnaja Stantsija) saadi 27. augustil 1956, kuid esimese ülekande tegi see alles sama aasta 9. detsembril Tallinnas Ohvitseride majast (praegune Vene kultuurikeskus). Kanti üle estraadiorkestri kontserti, mis kestis 2 tundi ja 29 minutit.
Nõukogude tehnikale iseloomulikult tuli enne viimase kasutusele võtmist uus aparatuur alati üle kontrollida ja kindlasti ka üle häälestada – piltlikult öeldes tuli iga mutter ning polt üle keerata. Järgmine liikuvjaam PTS-3 saabus Eestimaale 5. juunil 1958 ning kolm aastat hiljem, 27. aprillil 1961, saadi juba kolmas liikuvjaam PTS-2. Viimane anti Vabariikliku Raadiokeskuse Tartu televisioonitsehhile (hilisem nimetus Tartu TV-stuudio), kus esimeseks tööks oli 8. jaanuaril 1963 korvpalliülekande vahendamine EPA võimlast. Et PTS-2 Lätis valmistatud bussi kere oli osaliselt puidust ja ei pidanud seetõttu ajahambale eriti hästi vastu, siis 1970. aastal tõsteti tehnika ümber LAZ-bussi. Kuna ruumi sai nüüd rohkem, lisandus olemasolevale kahele telekaamerale veel kolmas ning liikuvjaama võimekus tõusis ligi veerandi võrra, sest täiendati ka aparatuuri.
Kui mustvalged ülekandejaamad kandsid tagasihoidlikke nimetusi, siis värvitelevisiooni tulekuga muutusid ülekande- ja salvestusjaamad lillenimelisteks – Lootos, Kaktus, Magnoolia, Krookus ja Iris. Kaktus oli konstrueeritud Eestis. Tartu autode remondi katsetehasest (kus tehti veoauto šassiile ehitatud busse ja toiduainete veoks mõeldud furgoonautosid) telliti akende ja tavapärasemast kõrgema katusega eriotstarbeline furgoonauto TA-943H5, mille ehitamisel kasutati GAZ 52-04 pikendatud raami. Et liikuvjaama komplekteerimisel kasutati nõukogude tehnikast paremat, kuid samas keerulisemat välismaist teleaparatuuri, siis võib-olla seetõttu ka selline okkaline nimi…

Maailm muutus värviliseks
Suur samm edasi oli värvitelevisiooni tulek. Esimene värvipilti edastav ülekandejaam Lootos saadi oktoobris 1974 ja juba sama aasta 7. novembril anti sellega eetrisse esimene saade. Tegemist oli liikuvjaamaga, kus salvestamisvõimalus puudus ja sarnaselt kõikide mustvalgete eelkäijatega sai Lootosega teha ainult otseülekandeid. 28. juunil 1977. aastal alustas tööd siinmail ehitatud värvitelevisiooni salvestus- ja ülekandejaam Kaktus, mille esimeseks ülesandeks oli otseülekande tegemine Vabaduse väljakult (tol ajal Võiduväljak). Peamiselt reportaažsalvestusjaamaks ehitatud Kaktuse esimeseks tööks sai hoopis otseülekanne, millega oleks hakkama saanud ka kõige vanemad ülekandejaamad. Põhjus oli lihtne – head tehnilised võimalused ning suur mobiilsus ületas eelkäijaid, mistõttu hakati seda kasutama ka mitmete teiste saatevormide puhul – muusikasaated, lavastused, videofilmid jne. Kaamerad olid kergesti ümberpaigutatavad, kaableid keriti hüdraulilise süsteemi abil, videomagnetofon oli režiipuldi juures ning liikuvjaam sisaldas kantavat kaamerat. Kaktus oli esimene salvestamisvõimalusega liikuvjaam Eestis ja kogu N. Liidus. Mainimist väärib asjaolu, et tegu oli just elektroonilise salvestamisviisiga. Kui tekkis küsimus, et missugune salvestamisviis peale elektroonilise tol ajal veel eksisteeris, siis siin on õige koht väikeseks selgituseks. Ka enne videomaki leiutamist murti päid, kuidas salvestada olulisi telesaateid. Leiti lihtne lahendus, kus pilt salvestati otse monitorilt kinokaameraga filmilindile. Seda toimingut nimetati monitorvõtteks.
ETVs lõppes mustvalgete ülekandejaamade etapp 27. oktoobril 1979. aastal, kui saabus järgmine värviline liikuvjaam, millele anti traditsiooni järgides nimi Krookus. Nimetatud jaam kandis üle ja salvestas 1980. aastal Moskvas olümpiamänge ja pärast seda töötas Tartus Vanemuise tänava TV-stuudio juures. Mustvalget pilti edastatavaid ratastel telejaamu enam ei vajatud. Olümpiamängudeks sai ETV juba kolmanda põlvkonna värvilised liikuvjaamad Magnoolia I (21. oktoobril 1978), Magnoolia II (14. juunil 1979) lisaks eespoolnimetatud Krookusele. Kui viimane oli võimeline tegema peale ülekannete ka salvestusi, siis Magnooliad olid salvestamisvõimaluseta ülekandejaamad. Kuid polnud ka midagi hullu, sest appi võeti n-ö liikuv videomagnetofon, mille transportimiseks kasutati autobussi. Esimene selline võeti tarvitusele 1976. aastal ning oma esimesel tööreisil mööda Eestimaad (Haapsalu – Karksi – Püssi – Estonia kaevandus – Sirgala karjäär – Eesti elektrijaam) näitas salvestusjaam end igati heast küljest. Seni sõltus stuudiovälise saatepaiga valik sellest, kas läheduses oli raadioreleeliini mast ülekande tarvis ja kas liinid ülekannet teha üldse võimaldasidki. Nüüdsest polnud enam Eestimaal kohta, kuhu telekaamera vaatama ei ulatunud. 1987. aastal oli selliseid ainult videomagnetofoniga komplekteeritud autobusse juba kaks. Aga elu näitas, et mugavam, samas ka õigem ja loogilisem oli variant, kus salvestamisaparatuur paigaldati liikuvjaama, nii nagu seda tehti Kaktuse puhul.
Kui värvipilti edastav liikuvjaam Magnoolia 83A, mis saadi sügisel 1987, oli algselt videomakita ning see paigaldati hiljem, siis Magnoolia 83A2 (saadi juulis 1988) oli ETVsse saabudes juba kohe salvestamisvõimalusega. Nimelt käis viimane enne ETV omandusse jõudmist Berliinis näitusel ning seetõttu sisaldas aparatuur juba ka videomagnetofoni.

Kaamera Poseidonile
RAF-pisibussi paigaldatud Boschi reporterikomplektil, mis saadi 1979. aastal, oli üks väga hea omadus – seda sai masinast välja tõsta ning nimetatud võimalust kasutati ohtralt välitingimustes salvestamiseks. Nii tehti ka Tallinna lahel toimunud 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregati ajal, kui kaamerad paigaldati kaatritele. See oli esimene kord, kui purjepaatide võistluse pilt salvestati elektrooniliselt, varem tehti sellised ülekandejaamast kaugelejäävad salvestused filmilindile. Seoses videotehnika kasutuselevõtuga pöörati uus lehekülg telepildi salvestamisel merel, taevas ja maa all, ühesõnaga kõikjal, kus enne sai ainult filmikaamerat kasutada. Oli see puhtalt juhus või sümboolne uue tulemine ja vana solvunud lahkumine, aga juhtus nii, et uute videokaamerate kasutuselevõtmisega purjeregati ajal kukkus üks seni telemehi truult teeninud filmikaamera üle kaatri parda ning kadus Tallinna lahe põhja merejumalale mälestuseks…
Salvestusjaamade pioneer, toiduainete veoks mõeldud furgoonauto baasil 1977. aastal ehitatud Kaktus väsis aja jooksul, ehk amortiseerus, ning tolle okkalise taime nime kandnud liikuvjaama uuendatud ja rekonstrueeritud variandiga tehti esimene saade 5. juulil 1988. aastal, kui kanti üle Dünamo staadionil toimunud N. Liidu kergejõustiku meistrivõistlusi.
Kaktuse teise versiooni ehitamisel võeti aluseks Kodaki filmitöötlemise liikuv laboratoorium, mis enne Eestimaale saabumist oli teenindanud N. Liidu riigijuhti Leonid Brežnevit saatnud filmioperaatoreid. 1979. aastal saadeti furgoonautosse ehitatud labor Eestisse, et pakkuda 1980. aasta olümpiamängude purjeregatile ja sellele eelnenud Balti regatile saabunud ajakirjanikele filmiilmutamise teenust. Pärast olümpiat, kui töö lõppes ja labor seisma jäi, monteeriti Mercedes-Benzilt ilmutusmasinad maha ja sõidukisse paigaldati televisiooni ülekande- ja salvestusaparatuur. See pärines, nii nagu esimesel Kaktuselgi, mitmelt erinevalt firmalt ja kuulus senikasutatutest märksa kõrgemasse klassi. Oli kaks kaamerat Boschilt, üks neist kantav. Tiitrite näitamiseks kasutati Sony kaamerat ning salvestati AMPEX videomagnetofoniga AVR-2.

Katseeksemplarid ja HD tulek
ETVsse toodi mitmeid liikuvjaamu ka proovimiseks. Mõni neist töötas pikemat, mõni päris lühikest aega. 1986. aastal saabus katseeksemplar PRTK-2 – kahe kaameraga liikuv reportaaži- ja televisioonikompleks (nimetuse tähed seda vene keeles tähendavadki). Sellel oli küll uhke nimi Granaat, kuid töökindlus jättis soovida. Näiteks langes generaator üpris ruttu rivist välja ning kahest kantavast kaamerast vajas üks tihti putitamist. Kuid jaam töötas ja sellega tehti isegi saateid. Järgmine katsetustele toodud TV reportaažikompleks PRTK-2 nimega Granaat-2 oli küll komplekteeritud autonoomse elektrijõujaamaga, kaameratega KT-320 ja professionaalse videomagnetofoniga VM-4101, kuid telekeskuse tehnikaosakonna juhataja Ilmar Pihlaku sõnul polnud see ekspluatatsiooni käigus kuigi töökindel. Enne taasiseseisvumist, N. Liidu lõpuaegadel, kinkisid ETVle tehnikat põhjanaabrid – 1990ndate aastate alguses saadi Soome Yleisradiolt liikuvjaam, mida hakati kasutama abibussina.
Mis liigub, see ka kulub. Viimane Magnoolia, mis saadi üle kahekümne aasta tagasi, oli pika kasutusaja tõttu amortiseerunud nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Kuigi liikuvjama teletehnikat vahepeal uuendati, ei rahuldanud see ikkagi enam ETV vajadusi, sest puudus võimalus toota 16 : 9 formaadiga telepilti. Sai teha ainult 4 : 3 formaati ning lisaks oli ruumides väga kitsas, mis häiris režiibrigaadi töid-toimetamisi. Ka sõiduosa vedas mõnikord alt. Näiteks ükskord juhtus see Tartu maratoni ettevalmistamise ajal. Seetõttu hakati tänapäevasemaid liikuvjaamu rentima välismaalt – Soomest ja Rootsist. Sai üha selgemaks, et ka ETVl läheb vaja moodsat salvestus- ja ülekandejaama. Kõige uuem, HD ehk kõrglahutusega telepilti tootev Iris soetati 2009. aastal. Nimetatud liikuvjaam oli ehitatud Saksamaal Weiterstadtis vastavalt ERRi tellimusele. Ostmishetkel oli see ainuke liikuvjaam Baltikumis, mis võimaldas teha kõrglahutusega televisiooniülekandeid ja -salvestusi kuni 16 kaameraga.

Lõpetuseks
Eesti Televisiooni liikuvjaamad on telepilti vaatajani toonud rohkem kui pool sajandit. Käesoleva aasta lõpus täitub juba 55. aastaring. Selle ajaga on teletehnika arenenud mustvalget pilti edastavast ja salvestamisvõimaluseta ülekandejaamast kõrglahutusega värvilist telepilti tootvaks, töötlevaks, salvestavaks ja ülekandvaks telekeskuseks. Viimane, nimega Iris, jätkab traditsiooniliselt lilleliste nimekirja, kuid selle sõna tähendus on laiem. Sõnaga „iris” seostub lisaks elu mõnusaks tegeva magusa kompvekiga ka siidiniit, mis hea fantaasialennu puhul sobiks sümboliseerima meile koju tulevat kvaliteetset telepilti. Tehnilisest küljest võib otsida seost veel kaamera avaga, kuid ka värvilise maailmapildi, ehk vikerkaarega ning eelkõige silma vikerkestaga. Ja mida muud võiks lõpetuseks teletöötajaile soovida, kui – jalg juhtmesse ning karv kaamerasse!

Sarnased artiklid