España, Alfonso ja Jaime – hispaanlaste “kolm venda”
Sander Kingsepp
20.12.2009

Kahekümnes sajand oli Hispaania laevastiku jaoks õnnetu aeg – kummaski maailmasõjas osalemata kaotati kõik suuremad alused, kusjuures lõviosa neist lasti põhja omade, hispaanlaste endi poolt. Erandiks polnud selles suhtes ka lahingulaevad, mida kokku jõuti ehitada kolm.

Möödunud sajandi alguseks polnud Hispaania endisest kuulsusest mitmes maailmajaos laiutava superriigina enam midagi alles. Viimase hoobi andis sõda USAga 1898. aastal, kus Armada Española täielikult puruks löödi, nii et tema edasipüsimine sattus küsimärgi alla.
Alles kümmekond aastat hiljem mereministriks saanud admiral José Ferrándizil õnnestus parlamendis läbi suruda seaduseelnõu, mille kohaselt tuli ehitada kolm lahingulaeva, igaüks veeväljasurvega 15 000 tonni. Ühe aluse hinnaks planeeriti 43 miljonit peseetat ehk tolleaegse kursi järgi 1,71 miljonit tollast inglise naela. Samas eelnõus ettenähtud ristlejate ja hävitajate ehitusest tuli rahapuudusel loobuda.
Aprillis 1908 kuulutati lahingulaeva projekti saamiseks välja rahvusvaheline konkurss. Õnnetuseks olid tellija paikapandud veeväljasurve ja hind nii väikesed, et enamik Euroopa laevaehitajaid ei vaevunud seal kaasa lööma. Itaallaste Ansaldo S.A. ei tulnud projekti piirangutega toime, sest tema väljapakutud veeväljasurve oli üle tuhande tonni suurem. Prantsuse laevaehitaja Forges et Chantiers de la Gironde jäi omakorda alla Hispaania kontsernile SECN (Sociedad Española de Construcciones Navales), kus jäme ots oli nimest hoolimata brittide käes.
Aasta hiljem kuulutati SECN kuningliku dekreediga konkursi võitjaks. Ühtlasi anti talle üürile El Ferroli mereväearsenal Atlandi ookeani rannikul, mis oli Hispaanias ainsana võimeline suuremaid aluseid ehitama. Kõigi kolme laeva nimed pandi varakult paika: esimene sai üsna loogiliselt nime España, ülejäänud kaks, Alfonso XIII ja Jaime I, ristiti valitseva dünastia liikmete järgi.

„Taskulahingulaeva” sünd
Projekti autor Sir George Thurston (1869–1950) kurtis hiljem oma mälestustes, et hispaanlaste tellimust täites olid tal käed seotud: ellingute piiratud mõõtmete tõttu ei võinud uue laeva kogupikkus ületada 140 meetrit. Thurston võttis eeskujuks brittide HMS Indefatigable’i, uhiuue lahinguristleja, mis kandis kaheksat 305 mm suurtükki ja arendas kiirust kuni 26 sõlme. Españal oli niisama võimas relvastus, kuid kiirus ainult 19,5 sõlme – rahapuudusel tuli leppida söeküttega kateldega, mis olid siiski kombineeritud moodsate auruturbiinidega.
Võimsa relvastuse äramahutamise nimel tuli ohverdada nii meresõiduomadused kui meeskonna elutingimused. España vabaparda suurim kõrgus oli üksnes 4,6 meetrit, nii et ookeanil seilamine tuli kõne alla üksnes soodsa ilmaga. Samas oli Hispaania oma meretagustest kolooniatest juba ilma jäänud ning kuigi projektis seda välja ei öeldud, kavatseti uusi lahingulaevu kasutada peamiselt rannakaitseks. Ajalehed ristisid uue tüübi juba enne valmimist „taskulahingulaevaks”. Vaevalt oleks keegi osanud ennustada, et need nn kolm venda jäävadki suurimateks Hispaanias ehitatud sõjalaevadeks 1982. aastani, kui lasti vette lennukikandja Príncipe de Asturias.
España peakaliibri suurtükid asusid neljas tornis, millest kaks keskmist olid paigutatud malelaua põhimõttel. Ühelt poolt aitas selline asetus kere pikkust vähendada ja teisalt tulistada kuue suurtükiga nii vööri kui ahtri suunas. Peakaliibri maksimaalse tuleulatuse kindlustamiseks jäeti pealisehitiste arv minimaalseks: laeva keskel oli üks jäme korsten ning kummagi masti lähedal üsnagi napp komandosild.
Kuna katla- ja mootoriruumid ning laskemoonakeldrid võtsid lõviosa kere sisemusest enda alla, jäi meeskonnale üsna vähe ruumi ning üks kubrikutest tuli ehitada hobuserauakujulisena. Täpselt nagu tolleaegsetel Briti sõjalaevadel puudus kaitse miini- ja torpeedotabamuste eest peaaegu täielikult – seda ülesannet täitsid kohakaasluse alusel söepunkrid.
Detsembris 1909 alustati El Ferroli arsenalis España ehitust ning järgmise aasta veebruaris pandi naaberellingul maha Alfonso XIII kiil. Jaime I ehitus algas alles veebruaris 1912, kui España oli vette lastud, sest piisava pikkusega ellinguid oli käepärast ainult kaks.
Esimesed kaks laeva valmisid lühikeste vahedega – España 23. oktoobril 1913 ja Alfonso 16. augustil 1915. Jaime I vettelaskmise ajaks oli Esimene maailmasõda juba alanud ning relvastuse ja soomuse tarned Suurbritanniast seiskusid; peakaliibri suurtükid saabusid alles pärast sõja lõppu. Nii tuligi mõte viimase laeva konstruktsiooni täiustada ja kasutada võimsamaid peamasinaid, millega kiirus pidi tõusma 21 sõlmeni. Kuid parlament keeldus täiendavaid summasid eraldamast ja kõik sedasorti plaanid tuli maha matta. Jaime I valmis alles detsembris 1921.
Kõigist puudustest hoolimata kujunesid kolm moodsat lahingulaeva Armada Española’le
teretulnud täienduseks ja nende ilmumine aitas taastada emamaa prestiiži oma endiste kolooniate silmis.

España – õnnetu laev
España ja Alfonso XIII jõudsid juba enne Esimese maailmasõja lõppu patrullida Hispaania rannikul. 1920. aastal esindas España oma kodumaad Tšiili avastamise saja aasta juubelil, läbides ühtlasi esimese Hispaania sõjalaevana Panama kanali. 1923. aasta suvel saadeti mõlemad lahingulaevad Vahemerele toetama Hispaania-Prantsuse ühisekspeditsiooni Põhja-Aafrikas mässu tõstnud kabiili hõimude vastu (nn Teine Maroko sõda). See sõjakäik sai saatuslikuks Españale, kes 26. augustil Maroko rannikul Melilla lähistel tihedas udus karile sõitis. Pakpoorti rebiti pikk pragu, mille kaudu sissetunginud vesi seiskas kõik masinad. Esialgu tundus lekk siiski kergena ning Alfonso XIII üritas sõsarlaeva karilt lahti tõmmata. Kui see ebaõnnestus, otsustati meeskond evakueerida ja päästetöid parema ilmaga jätkata. Õnnetuseks eraldas parlament vajaliku summa alles järgmise aasta alguses, kui sügistormid olid jõudnud España kallal põhjaliku hävitustöö teha. Kui kreenivajunud vrakki pinnale tõstma hakati, murdus tema kere pooleks.
Ülejäänud kaks lahingulaeva osalesid 1925. aasta sügisel veel ühes ekspeditsioonis Maroko kabiilide vastu. 25. septembril toetasid nad suurtükitulega 16 000 sõduri ja 16 tanki dessanti praeguse Al Hoceima sadama lähistel. Seekord sai Alfonso XIII kaldalt mürsutabamuse, mis küll mingeid vigastusi ei tekitanud.
Aprillis 1931 kuulutati Hispaanias välja vabariik ja kohe otsustati midagi ette võtta kuninganimesid kandvate aluste suhtes. Jaime I oli valitsenud nii ammu, et tema vastu polnud kellelgi midagi. Alfonso XIII puhul oli olukord vastupidine ja tema nime kandev laev nimetati ümber Españaks – koos eelmise España hukkumisega oli ka nimi vabanenud.
Kuna uus valitsus päris vanalt ka rahapuuduse, asuti peagi kõigi sõjalaevade meeskondi kärpima. Tol ajal tundus, et Euroopas on suured sõjad juba peetud ning ühest lahingulaevast piisab täielikult. Novembris 1935 määrati España number 2 reservi, tema meeskonda vähendati miinimumini ja suurem osa varustusest monteeriti maha.

Sõjas omade vastu
17. juulil 1936 alustasid kindral Francisco Franco pooldajad sõjaväelist riigipööret, mis kasvas peagi üle veriseks kodusõjaks. Vabariiklastest madrustel õnnestus kuivdokis asuv España lühikeseks ajaks üle võtta, kuid mõni päev hiljem vallutasid Franco pooldajad selle tagasi. Vähem kui kuuga õnnestus neil laev uuesti lahinguvalmis seada, kusjuures lõviosa tema madrustest asendati ohvitseridega. Viimane suurtükitorn ja kaks katelt remonditi juba avamerel.
Jaime I asus mässu puhkemise ajal Santanderi baasis Biskaia lahe rannikul. Täpselt nagu tema sõsarlaeval haarasid madrused võimu enda kätte ja suurem osa ohvitsere saadeti üle parda kaladele söödaks. Takistamaks Franco üksuste Marokost Hispaaniasse toimetamist, saadeti Jaime I Gibraltari väina patrullima. 7. augustil pommitas ta koos ristlejaga Libertad suurtükkidest mässuliste valduses olevaid Algecirase ja Cadizi linnu. Kuus päeva hiljem, kui lahingulaev Málaga sadamas sütt laadis, ründasid seda Saksa pommituslennukid Junkers 52/3m. Hispaaniasse olid Junkersid saabunud Lufthansa reisilennukite sildi all ja ühe legendi kohaselt olevat nad rünnaku ajal veel sama lennufirma logo kandnud. Nii või teisiti, kapten Alfred Henkel õnnestus vabariiklaste lipulaevale kahe 250kilose pommiga pihta saada. Vigastused polnud küll tõsised, kuid madrustele oli see teretulnud ettekäändeks, et ka ülejäänud ohvitserid hukata.
España oli vahepeal saadetud vabariiklastele sõjamoona tarnivate neutraalsete riikide kaubalaevu küttima. Remondist hoolimata ei ületanud tema kiirus 14 sõlme ja nii pandi España paari hävitajaga Velasco, kes avastatud salakaubavedajaid seni kinni pidas, kuni võimsama relvastusega lahingulaev kohale jõudis. Vabariiklaste lennuvägi ja allveelaevad üritasid küll mitu korda vastaste lipulaeva põhja lasta, kuid saatuslikuks sai talle hoopis omade eksitus.
30. aprilli hommikul 1937 üritas España peatada Inglise aurikut Knitsley, mis oli teel Santanderi. Kell 7.30 toimus lahingulaeva vasaku parda ääres plahvatus, mis rebis sinna suure augu. Vesi tungis mõne hetkega masinaruumi, nii et laev kaotas käigu ja vajus tugevasti kreeni. Teise España vigastused olid tema uppunud nimekaimuga võrreldes hoopis suuremad ning kui pumbad üksteise järel üles ütlesid, polnud tema päästmiseks enam mingit lootust. Kõik 820 ellujäänut võeti Velasco pardale; plahvatuses hukkus viis kütjat.
Vabariiklased võtsid España uputamise au endale, väites, et nende lennukilt heidetud pomm oli lahingulaeva otse korstnasse tabanud, nii et see õhku lendas. Nende propaganda väitis, et koos laevaga oli põhja läinud vähemalt 600 meest, kaasa arvatud kapten, kellest jäid järele üksnes vormimüts ja krutsifiks. Suurem osa tolleaegsetest infoagentuuridest võttis seda juttu puhta kullana ning nii võib tänapäevalgi mõnes teatmeteoses kohata väidet, et España oli esimene lennuväe poolt avamerel põhjalastud lahingulaev. Tema uputamist arutati ka Inglise parlamendi alamkojas, kus pärast seda õnnestus läbi suruda kauaoodatud eelnõu Briti sõjalaevade soomuskaitse tõhustamiseks. España hukkumise tegelik põhjus selgus alles pärast kodusõja lõppu, kui tehti teatavaks, et frankistide suurim sõjalaev oli sattunud miiniväljale, mille miinid veeskas eelmisel päeval nende endi alus!

Viimase venna kaotus
Jaime I karjäär Hispaania kodusõja viimase suure sõjalaevana jäi samuti lühikeseks. 1937. aasta algul tugevdati tema õhutõrjerelvastust ning ühtlasi saabus ka uus õhutõrje eest vastutav ohvitser, vanemleitnant Aleksandr Labudin, kes enne seda oli teeninud Balti laevastiku lahingulaeval Oktjabrskaja revoljutsija (vt TM 9/2007). Kaptenleitnandiks ülendatud Labudin meenutas oma memuaarides, et lisaks temale oli Jaime I meeskonnas veel kaks ohvitseri – laeva kapten, kes täitis ühtlasi tüürimehe ülesandeid, ja vaneminsener. Et keegi neid eksikombel maha ei laseks, kandsid ka ohvitserid madrusevormi. Rohkesti häid sõnu jätkus Labudinil lahingulaeva veinikeldri kohta, mida meeskond ei suutnudki tema Hispaanias viibimise ajal ammendada.
Aprillis pommitas Jaime I koos teiste vabariiklaste sõjalaevadega Málaga sadamat. See operatsioon, mida juhatas „don Nicolás Lepanto” (tulevane N. Liidu laevastikuadmiral Nikolai Kuznetsov), oleks äärepealt läbikukkumisega lõppenud, sest sadamasse tagasi pöördudes sattus Jaime I madalikule. Luure andmetel viibisid samas piirkonnas frankistide ristlejad ja nii tekkis oht, et vabariiklaste kõige võimsam laev võib vastase kätte langeda.
Kuu aega hiljem sai Jaime uuesti vigastada, seekord Itaalia pommitajate rünnakust. Remondiks pukseeriti lahingulaev ööpimeduse varjus Cartagena mereväebaasi La Curra kai äärde. 17. juuni hommikul kell 8.25, kui tööd olid täies hoos, toimus tema pardal plahvatus, millele järgnes mitu märksa võimsamat kärakat. Kolmanda suurtükitorni katus lennutati õhku ja prantsatas paarikümne meetri kaugusel vette. Laskemoonakeldrites puhkenud tulekahju levis kiiresti ja jõudis peagi ülatekile kuhjatud õhutõrjemürskudeni; kui need plahvatama hakkasid, muutus laeval viibimine üsna ohtlikuks. Õnneks suutis üks kütja kingstonid avada ning Jaime I vajus sealsamas põhja. Tema vigastused olid nii suured, et remont ei tulnud enam kõne alla.
Ametlike andmete kohaselt hukkus Jaimel ainult 18 meest, kuid nüüdseks peetakse tõenäolisemaks, et surma sai 179 meeskonnaliiget ja vigastada veel 27. Tulekahju põhjustas ilmselt laskemoonakeldrite vilets ventilatsioon, mille tõttu lõhkeaine lagunemisel tekkinud gaasid kuhjusid ja viimaks süttisid.
Jaime I suurtükid õnnestus siiski päästa ja Teise maailmasõja alguseks moodustati neist rannakaitsepatarei, mis kontrollis Gibraltari väina sissepääsu. Need kahurid sihtisid oma valmistajatele kuuluvat mereväebaasi veel 1977. aastani.

Tabel

Alfonso XIII (hilisem España II) tehnilised andmed

Veeväljasurve (normaalne/täielik), tonni 15 452/16 450
Pikkus x laius x süvis, m 139,96 x 24,0 x 7,76
Jõuseade (võimsus) 12 Yarrow’ katelt, 4 Parsonsi turbiini (20 000 hj)
Maksimaalne kiirus, sõlme 20,2 (katsetustel)
Kütusevaru 1985 tonni sütt, 20 tonni naftat
Sõidukaugus, meremiili 6322 (10,8 sõlmega)
Meeskond 854 (sh 30 ohvitseri)
Relvastus Kaheksa 305 mm suurtükki (4 x 2), kakskümmend 102 mm suurtükki (20 x 1), kaks 76,2 mm õhutõrjekahurit, kaks 47 mm kahurit
Soomuse paksus, mm Soomusvöö 100–224, soomustekk 37, suurtükitornid 199, komandotorn 250

Sarnased artiklid