Esimesed ja viimased – Jaapani fregatid 1938–1998
01.11.2013

1940. aasta augustis külastas Inglise kahuripaat HMS Seamew Penghu saartel asuvat Makungi sadamat. Euroopas möllas juba Teine maailmasõda ning Seamew’ kapten polnud teps mitte rõõmus, avastades sadamas eest mitu korda suurema sõjalaeva tõusva päikesemaa lipu all. Pärast vastastikuseid visiite saatis ta Londonisse ettekande uut tüüpi Jaapani laevast, mille nimi oli nii keeruline, et ükski Briti ohvitser ei suutnud seda välja öelda.

Kolm aastat varem tellis Jaapani keiserlik laevastik firmalt Mitsubishi mitmeotstarbelise abilaeva kalapüügipiirkondade valveks Ohhoota meres, kus juba tol ajal N. Liiduga sagedasti piiritülisid ette tuli. Just sellest eesmärgist lähtudes otsustati tulevastele alustele anda Jaapani lähivetes asuvate saarte nimed, alustades Kuriili saarestikus asuvast Shimushust (praegune Šumšu). Shimushu (projekti tähistus E-15) pidi täitma veel mitut ülesannet, asendades vajaduse korral nii päästelaevu kui miinijahtijaid. Ohhoota mere karme kliimatingimusi arvestades pidi tema konstruktsioon võimaldama tegutsemist keskmisest raskemates jääoludes. Mitsubishi insenerid alustasid projekteerimist hoopis jõuseadmest. Kuna naftaküte oli reserveeritud „ehtsate” sõjalaevade jaoks, otsustati neljataktiliste diiselmootorite kasuks, mida seni oli kasutatud RO-35-tüüpi allveelaevadel. Tänu sellele valikule õnnestus saavutada igati aukartustäratav sõidukaugus, mis ulatus 8000 meremiilini. 1941. aasta kevadeni ehitati E-15 projekti järgi neli alust, mida Jaapani laevastikus kehtiva klassifikatsiooni kohaselt nimetati rannavalvelaevadeks. Põhimõtteliselt oli Shimushu näol siiski tegemist fregatiga, st sama klassi sõjalaevaga nagu brittide River, kusjuures nii relvastuse kui tegevusraadiuse osas olid jaapanlaste variandi näitajad paremad. Kuna tolleaegse mereõiguse kohaselt sõltus piiritülide lahendamisel üsna palju lahendajate auastmest, määrati Jaapani esimeste fregattide komandörideks reeglina mereväekaptenid või kaptenleitnandid ning nende laevad kandsid sõjalaevastiku kuldse krüsanteemiõiega embleemi. Hiljem, kui seda tüüpi aluseid suurte seeriatena tootma hakati, said fregatikapteniteks ka madalama järgu ohvitserid ning embleemi kasutamisest loobuti. Esimene Etorofu valmis 1943. aasta kevadel ning selleks ajaks oli selge, et fregatte läheb vaja hoopis rohkem ja hoopis kiiremini. Kokku ehitati Jaapanis sõja ajal 189 fregatti seitsmes erinevas variandis, millest 78 hukkusid ja 16 said raskelt vigastada. Tervelt 39 neist lasti põhja allveelaevade poolt, 32 uputati õhurünnakuga ning 4 sattusid miinile. Pärast Jaapani alistumist algas enamiku allesjäänud fregattide jaoks uus karjäär miinijahtijatena. Enne sõja lõppu oli saareriigi lähivetesse veesatud üle 55 000 kontaktmiini, millest lõviosa õnnestus välja traalida kahe esimese rahuaasta jooksul. Kolm miinijahtijat sattusid selle operatsiooni käigus akustilistele või magnetmiinidele, kuid pääsesid üksnes kergemate vigastustega. Miks osa neist laevadest pärast sõda NSV Liidu lipu all seilas ja mis neist hiljem sai, loe novembrikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid