Emapomm ja isapomm
Ülo Vaher
22.12.2007

USAle nii valusal kuupäeval 11. septembril lõhkes suur meediapomm – Vene telekanalid ja uudisteportaalid edastasid teate, et Venemaa on katsetanud uut tüüpi nn vaakumpommi, mis lõhkejõult ületab kõiki seninähtuid mittetuumapomme, kaasa arvatud siiani võimsaimaks peetud USA „kõigi pommide ema”. Analoogia põhjal ristiti venelaste pomm „kõigi pommide isaks”. Kas on algamas võidurelvastumise uus voor või on see laiema üldsuse eest varjatuna toimunud pidevalt? Ja mis imeloom see vaakumpomm on?

Niikaua kui on peetud sõdu (aga sõdadevaba aega pole ajaloos vist olnudki), on sõdivad pooled püüdnud võitu saavutada tänu parematele relvadele. Uute ja paremate relvade väljatöötamisse on aga kaasatud targemaid teadlasi ja osavamaid insenere, sest tellija selle juures ei koonerda. Teise maailmasõja lõpuks jõuti tuumapommideni, mille purustusjõud ületas eelnenuid tuhandekordselt. Samas selgus ka, et nende pommide kasutamine on liiga ohtlik ka kasutajale endale ja et tuumasõjas õiget võitjat polegi, mis sundis hilisemale kokkuleppele nende mittekasutamise kohta. Samal ajal on pidevalt täiendatud tavalise lõhkeainega pomme ja mürske ning nende kohaletoimetamise vahendeid.
Mis on siis „tavaline” lõhkeaine? Selleks võib osutuda iga aine, mis põleb plahvatuslikult kiiresti ja eraldab palju soojust. Keemia seisukohalt koosneb lõhkeaine tavaliselt põletusainest ja oksüdeerijast. Plahvatus käivitub detonaatori toimel. Üheks tuntuimaks ja lõhkeainete vallas etaloniks on mürgine trotüül (TNT) keemilise valemiga CH3C6H2(NO2)3, mille plahvatuses vabaneb iga kilogrammi kohta 4 MJ (1000 kWh) energiat. Plahvatus levib kiirusega 6,9 km/s ja tekitab ülerõhuga purustava lööklaine. Tuntakse paljusid lõhkeaineid, mis erinevad nii oma lõhkejõu kui ka kasutusmugavuse poolest.

Pahal lapsel mitu nime
Kuigi ameeriklased nimetavad oma pommide ema (Mother of All Bombs) termobaariliseks ja venelased oma „lapsukest” vaakumpommiks, siis tegelikult on neis mõlemais tegu sama tüüpi lõhkeainega, mida spetsialistid nimetavad FAE või FAX (Fuel-Air-Explosive). Termin „termobaariline” viitab kuumusele ja rõhule, mis kaasnevad siiski praktiliselt iga lõhkeaine plahvatusega. Samuti tekib plahvatuse tsentris ka hetkeline vaakum, kui survelaine on eemaldunud. FAE-tüüpi lõhkeained erinevalt „tavalistest” selle poolest, et ei sisalda oksüdeerivat komponenti, vaid kasutavad õhus sisalduvat (21%) hapnikku pärast seda, kui esmase laengu toimel on neis sisaldunud põletusaine paisatud laiali suure aerosoolpilve näol ja see omakorda sekundi murdosa hiljem detoneeritakse. Sellise nn kahetaktilise pommi plahvatuse jõud on märksa suurem kui tavalisel, eeskätt tänu aerosoolpilve suurele ruumalale.
Aerosool- või aurupilve plahvatused ei ole mingi uuema aja leiutis. Need on tegelikult vaevanud tööstust ja kaevandusi üle saja aasta. Olgu siis tegu kivisöe-, jahu- või puidutolmu või bensiiniaurudega. Ohutustehnika spetsialistid on näinud suurt vaeva nende tundmaõppimisega plahvatuste vältimise, sõjatehnika insenerid aga hoopis nende kasutamise eesmärgil. Ainuüksi USAs toimus aastatel 1987–1997 ligi 229 tolmuplahvatust, millest pooled olid seotud teraviljaga elevaatorites. Puuvili, suhkur, jahu, kakao jt võivad teatud tingimustes toimida lõhkeainetena. Määravaks on seejuures tolmuosakeste suurus/peenus ja kontsentratsioon. Mida peenemad on osakesed, seda reaktiivsem on nende tolm. Enamik orgaanilistest ainetest võib tolmuna plahvatada temperatuuridel alla 500 °C. Aurupilvede puhul on plahvatuse seisukohalt oluline nende vahekord õhuga. Näiteks bensiiniaur plahvatab vaid siis, kui selle kontsentratsioon õhus on vahemikus 1,3 kuni 6,0%, metaan aga vahemikus 5–15%. Aerosoolpilve plahvatuse jõus on määrava tähtsusega paljud faktorid, nende hulgas pihustatud aine hulk ja tüüp, pihustamise viis ja kulg, tekitatud turbulentsid ja ümbritsevas ruumis leiduvate takistuste suurus ja konfiguratsioon ning ka süütava allika tugevus.
FAE ja tavalise lõhkeaine tekitatud lööklained erinevad teineteisest olulisel määral. TNT-tüüpi lõhkeainete plahvatused tekitavad järsu tugeva ülerõhuga, kuid hästi lühiajalise lööklaine, samal ajal kui süsivesinikel põhinevate termobaariliste plahvatuste korral on ülerõhk lööklaines küll väiksem, kuid kestab seevastu märksa kauem ning tekitab seetõttu märksa suurema purustusjõudu määrava impulsi (rõhk x aeg).
Aerosoolipilve plahvatusjõudu ei määra üksnes põletusaine hulk, vaid ka selle põlemise viis. Suurt lööklainet võib tekitada nii detonatsiooni (plahvatuslik põlemine) kui ka deflagratsiooni (plahvatuseta põlemine) teel. Deflagratsiooni puhul leegi levimise kiirus avatud ruumis kahaneb, kuid suletud või piiretega ruumis kasvab. Seevastu detonatsioon levib ülehelikiirusega ja tekitab ka teravama ülerõhuga lööklaine. Leegikera liikumise kiirus on võrdeline ülerõhu suurusega. Ülerõhk on ligikaudu 300 t/m2 (umbes kaks korda suurem kui tavalise lõhkeaine korral) ning levib väljapoole tulekera kiirusega 3 km/s. Plahvatus tekitab kõrge temperatuuri – umbes 2500–3000 °C. Kuna plahvatuse tsoonis kulutatakse ära kogu õhuhapnik, siis tekib lööklaine järel laiaulatuslik suhtelise vaakumi tsoon, mis tõmbab lööklainest püsti jäänud hooned tagasi tsentri suunas ja murrab nad lõplikult. Oma toimelt ja purustuste ulatuselt võib termobaarilist relva võrrelda isegi väikese võimsusega taktikalise tuumarelvaga, kuid ilma radioaktiivse saastamiseta.
Avatud maastikul elavjõu vastu kasutamisel eristatakse kolme tsooni. Epitsentri läheduses viibijad satuvad momentselt põrgust taevasse, teises tsoonis olijad saavad selliseid põletusi, luumurde ja siseorganite kahjustusi, et nad paluvad, et keegi lühendaks nende põrgupiinu enne vältimatu surma saabumist. Kolmanda tsooni inimesed võivad arstiabi korral ellu jääda, kuid invaliididena. Kuna FAE-lõhkeained on enamikus mürgised, siis aerosoolipilve mittetäielikul põlemisel võivad kaasneda ka keemiline mürgitus ja saastumine.
Termobaarilise dispergeeritud (pihustatud) lõhkeaine pilv võib hõlpsasti tungida maa-alustesse käikudesse ja tunnelitesse ning seal plahvatada, purustades nende tugistruktuurid ja elavjõu. See on efektiivne avatud võitlusväljal viibivate jalaväelaste ja lahingutehnika hävitamiseks, aga ka miiniväljade õhkimiseks. Inimõiguslased on termobaariliste relvade kasutamise vastased, nimetades neid brutaalseteks, mistõttu ka enamik nende tootjaid ei taha avalikult tunnistada oma seotust nendega, varjudes sageli ka termini „enhanced blast weapon” taha.

Termobaariliste relvade levik
Tänapäevaseid termobaarilisi relvi ja lõhkepäid hakati välja töötama juba 1960ndatel aastatel. Need on USAl, Venemaal, Hiinal, Indial, Suurbritannial, Iisraelil, _veitsil. Venemaal on jõutud juba nende kolmanda põlvkonnani. Nende hulgas on nii kergekaalulisi käsirelvadest tulistatavaid kui ka suuri kahurimürske ja lennukipomme. Laialt on neid kasutatud tankitõrje granaadiheitjas RPG-7 ja 93 mm leegiheitjas RPO-A _mel juba esimeses T_et_eenia-sõjas 1994–1997. Oma tugevuselt on RPO-A laeng võrreldav 152 mm suurtüki mürsu omaga. Erakordse tulejõuga paistis silma Vene tanki T-72 _assiile monteeritud 30toruline 220 mm rakettide tulistaja TOS-1 Buratino juba Afganistanis 1980ndatel.
Ka USA termobaariliste relvade sortiment ulatub jalaväelaste õlalt tulistatavast granaadiheitjast SMAW-NE termobaarilise laenguga PBXIH-135 ja kuuelasulisest 40 mm granaadiheitjast M-32 kuni mitmesuguste, põhiliselt helikopterilt tulistatavate mürskudeni AGM-114 Hellfire (‚põrgutuli’) välja. Üks esimesi ja efektiivsemaid nende seas on kindlustuste läbistaja ehk penetraator lõhkepeaga BLU-118/B. Pommi kaal on 896 kg, selles on 254 kg lõhkeainet PBXIH-135, pikkus 2,5 m ja diameeter 37 cm. Mürsku tulistatakse ründelennukilt F-15E Strike Eagle ja tema suunamiseks sihtmärgile kasutatakse laserjuhtimissüsteemi komplekti GBU-24 või AGM-130. Pomm on suuteline läbima 3,4 m raudbetooni. 2002. aastal valmistati 10 pommi, neist ühte kasutati Afganistanis al-Qaeda ja Talibani võitlejate maa-aluste tunnelite ja koobaste purustamiseks.

Pommide ema ja pommide isa
Lennukipommide uhkeks valitsejannaks sai kuulus GBU-43/B ehk pomm lühendiga MOAB (Massive Ordnance Air Blast Bomb), mida tema erakordse tugevuse tõttu rahvasuus kutsutakse ka Mother Of All Bombs.
Pomm on 9,17 m pikk, läbimõõduga 1,03 m ja kaalub 9840 kg: Ta sisaldab 8480 kg lõhkeainet H6, mis on RDX (tsüklotrimetüleeni trinitriamiin), TNT ja alumiiniumpulbri segu ning mida toodetakse Austraalias. H6 ületab oma lõhkejõult trotüüli 1,35 korda. Mõnede ilmunud andmete kohaselt võidakse MOABis kasutada ka etüleenoksiidi (FAE). Pomm töötati välja aastatel 2002–2003 senise vana tööhobuse – 6,8tonnise lennukipommi BLU-82 (hüüdnimega Daisy Cutter) edasiarendusena. Oma enneolematu suuruse tõttu saab emapommi heita vaid transpordilennuki Lockheed C-130 Herculese lastikambrist tagaluugi kaudu, kasutades selleks erilist langevarju, mis õhusurve/hõreduse toimel veab pommi koos alusega lennukist välja. Seejärel eemaldub alus ning avanevad perpendikulaarsed stabilisaatorid ja pomm jätkab iseseisvat juhitavat lendu sihtmärgi pihta kuni 5 km kaugusel. Pommi plahvatuse tugevus on 11 tonni TNTd ja raadius 140 m. Jõuline lööklaine suudab maatasa teha kuni 9 linnakvartalit. USAl on neid pomme valmistatud 15 eksemplari, üks on toimetatud ka Iraaki, kuid seni pole seda käiku lastud.
Venemaa ei taha aga kuidagi jääda relvastuse võidujooksus kaotajaks. Vastulöök anti Ameerikale kurval kuupäeval – 11. septembril, mil teatati, et Venemaa on edukalt katsetanud maailma võimsaimat (mittetuuma-) vaakumpommi ja näidati selle kohta ka videoklippi. Plahvatuse võimsuseks teatati 44 tonni trotüülekvivalenti, seega neli korda enam kui pommide emal, kuigi kaalult jäi ta mõnevõrra alla – ainult 7,3 tonni. Teatati, et seda saavutati tänu nanotehnoloogia kasutamisele. See võib ka tõsi olla, sest termobaarilise aerosoolpilve plahvatuse võimsus sõltub olulisel määral sellest, kui peened ja kui ühtlaselt on selles jaotunud metalliosakesed. Siin võib abiks tulla nanotehnoloogia. Pomm heideti alla ülehelikiirusega strateegiliselt pommitajalt Tu-160 Blackjack langevarju abil. Selle kohta, kas pomm oli varustatud ka juhtimisseadmega või mitte, ei teatatud midagi. See on üsna oluline moment. Samuti pole teada tema kindlustusi läbiv võime.
Peatselt ilmus pommi katsetuste kommentaaridesse ka hüüdnimi Dad Of All Bombs ja „papa-bomba”.

Sarnased artiklid