Emalaevast krabikoduks
Vello Kala
01.04.2009

Suurte sõjalaevade saatus on üldjuhul sulatusahi – nendes on liiga palju kvaliteet-terast, et laeva muuseumieksponaadina seista lasta. Ent USA lennukikandja Oriskany saatus kujunes hoopis erilaadseks.

Lennukikandjad kerkisid tähtsaimateks sõjalaevadeks Teise maailmasõja lahinguis. Senised meredevalitsejad, hiigelsuurtükkidega lahingulaevad, olid lennukikandjalt tõusnud „herilaste” vastu üsna abitud: lennuk võis torpeedo laevale suunata kauguselt, mis oli liiga suur toonaste õhutõrjekahurite jaoks tõhusa tõkketule andmiseks. Sõja kestel ehitas USA üle saja lennukikandja (kõik teised maad kokku ehk paarkümmend) ning just lennukikandjad said USA sõjajärgse maailmavõimu aluseks.
Sõja laps oli ka USS Oriskany ehk „vägev O”, nagu madrused laeva kutsusid. Merevägi tellis Oriskany 1942. aastal, ent sõtta laev siiski ei jõudnud – laev lasti vette 25. septembril 1945, sõda oli kuu aega varem otsa saanud. Ja ehitustööd ju veel käisid.
Muutunud oli ka militaarne mõtlemine. Sõda nõudis nappide vahenditega kiirelt ehitatud laevu. Nüüd, rahuajal, oli võimalust kvaliteedile enam rõhku panna. Peale selle arenesid kiiresti ka sõjalennukid ning see esitas laevaehitajatele uusi nõudmisi. 1947. aastal peatati laeva algsete jooniste järgi ehitamine ning plaane täiustati oluliselt. Laeva tekk sai esialgsest hoopis tugevam, uued ja raskemad lennukid tingisid võimsamate lennukieskalaatorite ja stardikatapultide projekteerimise.
Oma uuel kujul sai laev valmis 1950. aastal. 25. septembril võeti USS Oriskany arvele USA merejõudude lennukikandjana. Aasta hiljem liitus Oriskany USA 6. laevastikuga Vahemeres.

Lahinguristsed
Hõlpelu soojadel Vahemere lainetel ei kestnud kaua. Korea poolsaarel oli küpsemas konflikt ja USA admiralid saatsid Oriskany kriisitsooni. Oktoobris 1952 jõudis Oriskany Korea vetesse. Tema lahinguülesanne oli vaenlase tagalaliinide ründamine ja õhuruumi kontroll, et suunata USA sõjalaevade kahurituld kaldal paiknevatele objektidele. 18. novembril toimunud õhulahingus tulistasid Oriskanylt startinud lennukid alla kaks Vene reaktiivhävitajat MiG-15 ning vigastasid kolmandat.
Oriskany jätkas võitlusi kuni järgmise aasta 22. aprillini, mil laev saadeti tagasi USAsse. Lahingud Koreas jätkusid veel kaks kuud.

Laev kui filmistaar
Koduvetesse jõudnud Oriskanyl tuli kohe uuesti lahingusse astuda – seekord prožektorite ja filmikaamerate ees. Kokku osales Oriskany kolme sõjafilmi võtetel, neist tuntuim on ehk stuudio Paramount film „The bridges at Toko-Ri” („Toko-Ri sillad”) Grace Kelly ja William Holdeniga peaosades. Oriskany mängib filmis USA lennukikandjat USS Savo Island, mis viib peategelased Korea sõtta.
Oma hilisemas elus osales Oriskany Tom Wolfe’i filmi „The Right Stuff” võtetel 1979. aastal – laeval lavastati filmi jaoks avariimaandumine.

Vietnam
Vietnami sõtta Oriskany eriti ei kiirustanud – lahingutegevus puhkes 1959. aastal, ent alles 1965. sai laev korralduse liituda USA Indo-Hiinas lahinguid pidava väegrupiga. Oriskany jõudis Vietnami vetesse aprilli lõpupäevil. Lahinguis kuni sama aasta detsembrini tegid Oriskany lennukid 12 000 lahingulendu ja heitsid vaenlase pihta 10 000 tonni pomme.
Talve veetis Oriskany San Diegos haavu lakkudes, 1966. aasta suvehakul jõudis aga taas Lõuna-Vietnami rannavetesse. Suve jooksul tegid Oriskany piloodid 7794 lahingulendu.

Tuli laevas!
27. oktoober 1966. Oriskany seisis ankrus Tonkingi lahes. Äkki puhkes laeva ninaosa angaaris tuli. Tuli tungis läbi viie teki, tules hukkus kokku 44 meest, sealhulgas ka mitmeid lahingukogemustega piloote. Õnnetus algas inimlikust eksitusest. Üks meremees näppis valgustusraketti, mis süttis. Ehmunud madrus viskas lõõmava raketi käest. Paraku asus madrus sel hetkel valgustusrakettide hoidlas ja maha visatud rakett süütas ülejäänud raketid. Toimus plahvatus ja tuli levis üle suurema osa lennutekialusest angaarist. Kustutamisega läks Oriskany meeskonnal kiireks, sest lennuteki all ei hoitud kaugeltki mitte ainult valgustusrakette – sealsamas olid pardalennukite pommivarud. Nende üheaegne plahvatus oleks laeva tükkideks rebinud. Meeskond võitles ennastsalgavalt pomme-mürske üle parda saates ja lennukeid õnnetuspaigast eemale vedades. Tuli möllas neli tundi, enne kui meeskonnal õnnestus leegid summutada. Õnnetuse põhjustanud meremees anti sõjakohtu alla, kuid kohus mõistis ta õigeks – katsed näitasid, et tollased valgustusraketid võisid erandjuhul süttida ka lihtsalt põrutusest. Selliseid juhtumeid oli olnud varemgi ja nii otsustas merevägi senised valgustusraketid uute ja ohutumate vastu välja vahetada.
Õnnetusejärgsel päeval sõitis Oriskany Subic Bay lahes asunud baasi, kus ootas lennuk, et haavatud kodumaale toimetada. Laeva enda kodutee kestis kauem – koduvetesse USA läänekaldal jõudis Oriskany alles novembri keskel. Talv kulus remonditöödeks San Francisco lahe Naval Shipyard laevatehases, juunis 1967 seilas Oriskany taas Vietnami vetes. Laev oli vahepeal saanud „aukõrgendust” – Oriskany nimetati 9. lennukikandjadivisjoni lipulaevaks. 26. juulil tuli Oriskanyl abi osutada teisele tulle mattunud lennukikandjale – see oli USS Forrestal. Forrestali pardal hukkus tules 134 meremeest, mis tegi vahejuhtumist kõige ohvriterohkema õnnetuse USA militaarjõudude ajaloos.

Pensionipõlv
USS Oriskany oli Vietnami vetes kuni selle kampaania kurva lõpuni. Siis tuli naasta koduvetesse. Lahingumöllu Oriskany enam ei näinudki, päevad veeresid rahulikus patrullteenistuses. Ning 1976. aastal jõudis Oriskanyle kätte pensionipäev: selle aasta 30. septembril randus laev Bremertoni kai ääres. USA merejõud hoiavad seal laevu, mis aktiivses teenistuses enam ei osale, kuid on taastatavas reservis, kui äkki peaks laevastik vajama täiendavaid jõude. President Reagan soovis küll Oriskany ulatuslikult moderniseerituna taas kasutusele võtta, ent Kongressi rahajagajad tõmbasid sellele mõttele kriipsu peale – laeva põhikonstruktsioonid olid juba küllaltki vanad ja raskeid päevi näinud, nii põhjalikku uuendamist peeti liiga kulukaks. Kui siis ka külm sõda lõppema hakkas, ei näinud merevägi Oriskanyle enam mingit potentsiaalsetki kasutust. 1989. aastal kustutati laev USA merejõudude registrist. Laevalt monteeriti maha kõik, mis uuskasutus- või muuseumiväärtust kujutas ning laeva kere jäi ootama, millal sulatusahi selle neelab.
Tõsi, oli veel üks plaan laeva päästmiseks: Oriskanyst taheti teha muuseumilaev, mis seisaks Jaapanis Tokio lahes. Seegi idee ei leidnud rahalist toetust (jumal tänatud, vaevalt igatseksid jaapanlased oma pealinna sadamasse nende Teises maailmasõjas lüüasaamist igavikustavat militaarsümbolit).
Laeva päästmine ei õnnestunud, ent kummalisel kombel ei olnud edukad ka laeva lammutamise katsed – kord juba müüdi Oriskany korpus lammutamiseks kompaniile Pegasus International, kes laeva Bremertonist Vallejo sadamasse vedas, ent lammutustöid ei suudetud lepingutingimuste kohaselt teostada ning merevägi tühistas müügilepingu. Oriskany jäi Mare Islandi sadamasse roostetama. Laeva toonasest seisukorrast kõneleb selle kasutamine Vincent Wardi filmi „What Dreams May Come” („Unistuste reaalsus” 1998) võtetel … põrgustseenide filmimiseks.
Aasta hiljem veeti Oriskany Beaumonti sadamasse Texases, kus laev pidi ootama, kuni merevägi selle lammutamiseks raha leiab.

Hauatagune elu on olemas!
Jah – vähemalt laevade jaoks. Saatus tahtis, et Oriskany ei pidanud sulatusahju minema. 2003–2004 valminud plaani kohaselt pidi Oriskany uputatama Mehhiko lahes madalas vees, et muutuda kunstlikuks rifiks, rõõmuks korallidele, krabidele ja sukeldujatele. Laevu on sel eesmärgil kasutatud ennegi, ent Oriskany on esimene sõjalaev, mis niimoodi uue, hauataguse elu välja teenis.
Uputamisele eelnesid hoolsad ja pikaajalised ettevalmistustööd. Kuna tegu oli loodusprojektiga, eemaldati laevalt kõik, mis keskkonda ohustada võinuks, kuni juhtmete plastisolatsioonini välja.
17. mail 2006 veeti Oriskany oma viimsele ankrupaigale. Sapöörid paigaldasid laevale kokku 230 kg lõhkeainet, mis pidi purustama pardataguse merega ühendatud torustikud laeva sees ning looma väljapääsuteed õhu jaoks, et laev kiiremini veega täituks. Käis pauk ja 37 minutit hiljem sulgusid lained Oriskany kohal. Mõni hetk hiljem jõudis laev 69 meetri sügavusel Mehhiko lahe põhja. Nagu loodetud, jäi Oriskany merepõhjas kiilule seisma. Arvestades laeva mõõtmeid on lennutekk 41 meetri sügavusel, komandosild jääb merepinnast 21 meetrit allapoole.
Oma korrektiive tegi ka loodus – orkaan Gustav nihutas vrakki veidi rohkem avamere poole, nii et nüüd tuleb toodud sügavusmõõtudele lisada kolm meetrit. Komandosild on kättesaadav hobisukeldujatelegi, laeva korpuse uurimine eeldab aga professionaalset varustust ja ettevalmistust.
2006. aastal tegi Discovery Channel Oriskanyst ja selle uputamisest menuka dokumentaalfilmi.
2009. aastaks on krabid uue kodu juba omaks võtnud. Korallid kasvavad aeglasemalt, nende imetlemiseks kulub veel aega.

Sarnased artiklid