Elu purjede all
Kalev Vapper
05.07.2006

Inimene, meri ja puri – need kolm kuuluvad ühte juba aastasadu. Ja soov omavahel võimeid võrrelda on ilmselt pärit juba sellest ajast, kui laevad puust ja mehed rauast öeldi olevat. Tollal sünnitas võistlemissoovi tahe oma kaup kiiremini koju tuua või vaenlase käest päästa, nüüd on eesmärgid mõistagi puhtalt sportlikud.

Tänapäeva jahid on oma mõne- või mõnekümneruutmeetriste purjelappidega eelmiste sajandite täislaevadega võrreldes ju lausa mängukannid. Enamasti on need nüüd valmistatud mitte puidust või rauast, vaid hoopis klaaskiust, seda suurem on aga neil alustel seilavate meeste ja ka naiste siiras soov ennast konkurentide vastu proovile panna ja võidurõõmu maitsta.
Tänapäeva võistluspurjetamise võib laias laastus jagada kaheks. Lühirajal, mida isekeskis naljatamisi ka “ümber kepi purjetamiseks” kutsutakse, purjetatakse selleks otstarbeks merre paigutatud pöördetähiste vahel. Tõsisem ettevõtmine on avamerepurjetamine, kus pöördetähistena kasutatakse põhiliselt meremärke ja võistlusraja pikkus algab kümmekonnast miilist ning ulatub sadade või isegi tuhandete meremiilideni.
Mõlemad on põnevad ja rahuldust pakkuvad, mõlemad nõuavad aega ja annet, raha ja töökust, mõistust ja pühendumist. Mõlema ala harrastajaid on Eestis kokku mõnesaja ringis ja selge see, et Eesti kui mereriigi rahva arvu arvestades võiks ja peaks neid olema kordades rohkem. Normaalse arengu korral ju olekski. Pool sajandit järjepanu puhunud poliitiline idatuul peatas paraku eelmise sajandi esimestel kümnenditel hästi alanud arengu ja lubas piirivalve valvsa pilgu all merele üksnes üksikuid. Kõige kiuste kasvasid üles terved põlvkonnad purjetajaid, kelle suhtumise ja koolituse eest hoolitsesid nn vana kooli mehed, need, kes kandsid uhkusega valge põhjaga klubimütsi, viisid läbi roolimeeste kursusi, rääkisid vabalt võõraid keeli ning kelle jalg ei vääratanud iial astuma jahtklubi lipuväljakule maalitud tuulteroosile. Paul Butte, Ernst Kusmanov, Heino Kuivjõgi, Kalju Toomara on üksnes mõned nimed sellest härrasmeeste rivist, kes Pirita silla ääres asuvas Eesti suurimas ja kuulsaimas ESS Kalevi Jahtklubis eelmise sajandi teisel poolel tegutsesid. Paljudele tänastele purjetajatele oli oluliseks tegijaks aga hoopis entusiastlik noortetreener Taavi Org, kelle kasvandik ja mantlipärija Rein Ottosson on sealsamas Pirita silla kõrval tegutsedes purjetama pannud nii olümpiamedalimehed vennad Tõnisted kui ka sadu teisigi.
Purjetamine kui elustiil
Purjetamine on elustiil, see on ühtesulandumine looduse, mere ja tuultega. See on võimalus ennast proovile panna, võimalus nautida võidurõõmu ja karastuda kaotuskibeduses, võimalus olla üksi ja samas tunnetada meeskonnatöö sujuvusest tulenevat naudingut. Purjetamine ei jäta kohta kahtlustele. Meri ei kannata valet ja teesklust. Meri mõõdab mehed ja paneb asjad paika.
Nii nagu paljudel spordialadel, ei ole ka purjetamises olemas kindlat “võiduvalemit”. Purjetamine on pisut enam mõtte- kui jõusport, aga seda alles siis, kui kõik halsid, paudid, luhvamised ja vallamised on treenitud automaatsuseni. Siis saab purjetamisrõõmust ka võistlemisrõõm.
Purjetaja õpib kuni elab
Mõistagi ei lõpe ükski võistlussõit purjetajale fini_iliini ületamisega. Kaldal “krüssatakse” edasi. Nüüd oskab igaüks endale ja eeskätt teistele ülitäpselt seletada, kus, kuidas ja mispärast ta kaotas või võitis, ja mis oleks juhtunud siis, kui… Nii sünnivadki legendid, mis jahtklubides suust suhu liiguvad ja maarottides harrast aukartust äratavad, rääkimata soovist ise kunagi midagi taolist kogeda.

*Muhu Väina ilmaolud on muutlikud kui naisterahva tuju. 2001 aasta regatil olid jahid ühel etapil just jõudnud võtta Muhumaa külje all asuva Raugi poi, kui taevalaotusse ilmus äikesepagi ennustav tume pilvesigar, mis kõik kiirelt tegutsema pani. Tuule tugevus kasvas väga kiiresti, küündides üle 40 m/s. Meil oma X-Dreami nime kandva X-99-klassi jahi pardal ei jäänud muud üle kui asuda suuremat eespurje, mil nimeks genua, väiksema foka nime kandva purje vastu vahetama. Mõistagi tuli rehvida ka grootpuri. Jändasime päris pikalt, sest suur osa meeskonnast oli Muhu väinas esmakordselt ja mõnele oli see üldse esimeseks purjetamisvõistluseks. Vesi tuiskas näkku, vastu tuult hingata ei saanud ja nähtavus oli selles rajus ja rappimises vaevalt kümmekond meetrit. Ilmselt tundus esmakordselt tormi kogevaile meestele olukord juba kontrolli alt väljuvat. Igatahes ühel hetkel esitas algajast meeskonnaliige olulise küsimuse: “Kalev, kas see on kõige tugevam torm, milles oled olnud?”. “Ei ole, 1986. aasta Cutty Sarki regati ajal oli Läänemerel tuule tugevus 48 m/s ja see oli püsiv tuul, mitte praegune äikesepagi, mis kaua ei kesta,” vastasin. Suurte silmadega jahi poordil istunud hirm oli hetkega kadunud ja olukord sellega taas kontrolli alla saadud. Tõsi, jätsin küll lisamata, et tol korral uppus Riia lahel kogunisti kuus jahti.

*Teine kild sellest äikesepagi ajast. Ain Pomerantsi roolitud jahi meeskonnal olid päästevestideks moodsad hobuserauakujulised vestid, millest ühed täituvad õhuga siis, kui kasutaja nööri tõmbab, teised aga vestikandja merevette kukkudes vestitaskus oleva keemilise aine reageerimisel soolase mereveega.
Istus siis Aini meeskond jahipoordil kallutamas, mehed kehapidi alumise ja ülemise reelinguvaieri vahelt välja küünitamas, et oma raskust jahi tasakaalustamiseks võimalikult paremini kasutada. Äkki andis kapten korralduse pautida, mis tähendab purjetajakeeles jahi pööret, mil jahi vöör läbib tuulesuuna. Meeskond peab siis n-ö ahvi kiirusel ühest poordist teise saama. Eks nii sündiski, aga paraku oli meeskonnas oleva hiidlase Andruse päästevest olukorras, kus merevesi pidevalt üle jahi tuiskas, iseseisvalt “otsustanud” avaneda ja Andrus seega kahe reelinguvaieri vahel vangis. Jaht oli niigi kreenis ja alltuule poord istus vee all, nüüd aga tekkis situatsioon, kus pärast pauti üks mees alltuulepoordis veel lisaraskuseks oli. Ega tugevas tuules keegi Andruse vee alt tulevaid appihüüdeid ka väga kuulnud ja tema puudumist pealttuule poordis esialgu märganudki. Nii ta siis seal Neptuniga maadles, läbi lainetemöllu aeg-ajalt kuidagi ka õhku ahmides. Kõik lõppes siiski õnnelikult ja mees vabastati reelingust. Taolisel põhimõttel töötavaid veste pole aga pärast seda Eestis just palju müüdud.
Selle umbes tunnikese väldanud pagi ajal purunes mitmeid purjesid ja isegi paar masti, kokku sai kannatada tervelt 16 jahti ning järgmisel päeval plaanis olnud võistlussõit lükati “haavade lakkumise” tõttu edasi.

*Kummaline lugu juhtus kord Aare Kööbiga, kes ühel öisel etapil varahommikuses paksus udus vaikses tuules seilates arvas olevat unetusest ja võistluspingest meelemõistuse kaotanud, kui läbi udu lehmade kaelakella vaikset kõlinat kuulis ja siis jahi vöörist pisut eespoolt piimaandjad ka ise udust välja kasvasid. Olukorra päästis kiire paut, sest muidu oleks jaht kohe kaldakividesse randunud ja siis oleks kogu meeskonnal olnud rannaniidul söövate sarvekandjatega aega pikalt sõprust sõlmida. Õnneks puudus karjast pull, või siis ei osanud ta Kööbi punases Zarah May nime kandvas jahis konkurenti karta.

*Muhu väinas purjetades ei ole sugugi haruldane kokku trehvata hülgega. Siiani püsib meeles mõned suved tagasi Viirelaiu lähedal kaldast pisut eemal kohatud hüljes, kes imestusest pärani silmil justkui meremärgiks moondunult jälgis vaikses briisis mööduvaid jahte, pöörates väärikalt pead just nii, nagu seda teevad ka kahejalgsed spordisõbrad, kui jälgivad mõnd rallit või motovõistlust, saates pika hindava pilguga iga võistlejat.

Varsti pool sajandit
Muhu väina regatt on Eestis toimuv suurim avamerepurjetajate jõuproov, mida peetakse aastast 1958 ja mis alates 1974. aastast on ka Eesti meistrivõistlusteks avamerepurjetamises. See regatt, mis traditsiooniliselt toimub igal aastal juulikuu keskpaiku, on viinud võistlejaid pea kõikidesse Eesti põhja- ja lääneranniku sadamatesse. Igal aastal valitakse uus marsruut, mis on kindlasti erinev viimati toimunuist. Mõistagi on läbi aastate välja kujunenud omad lemmiksadamad, kus jahtidel ja purjetajatel mõnusam olla kui mujal. Osalevate jahtide arv ja süvised seavad paraku võõrustajatele omad nõudmised ja seetõttu pole kõik sadamad ühtviisi sobivad avamerejahtide vastuvõtuks.
Muhu väina regati algusaastail kasvas jahtide arv kiiresti, jõudes seitsmekümnendate algusaastail koguni 103 aluseni. Selline meie oludes üsnagi esinduslik osalejate hulk säilis ka veel kaheksakümnendatel aastatel. Tookord tulid Eesti jahtide kõrval starti üsna mitmed Läti ja Venemaa jahid. Aastate jooksul on Muhu väina regatil osalejate seas olnud ka mitmed Soome ja isegi üks Rootsi jaht. Taasiseseisvumine andis loomuliku tagasilöögi ja nii seilas näiteks kümmekonna aasta eest peetud Muhu väina regatil kõigest 34 alust. Viimased aastad on toonud võistlema hulganisti uusi jahte ja nii on jahtide üldarv kerkinud taas seitsmekümne kanti.

Pilk osalejatele
Muhu Väina regatil võistlevad jahid tunduvad eemalt vaadates enam-vähem sarnased, ometi märkab ka võhiku silm süvenedes erinevusi jahi kere ja taglase kujus, rääkimata jahi pikkusest ja laiusest. Samalaadse suuruse ja ehitusega jahte, mis kuuluvad ühte võistlusklassi, kutsutakse monotüüpideks. Selline jahiklass on näiteks X-99, mille klassireeglid sätestavad väga täpselt mitte üksnes jahi kaalu ja kasutatavate purjede mõõtmed ning suurused, vaid ka näiteks meeskonnaliikmete kogukaalu, mis ei tohi ületada 512 kg.
Kuivõrd meie purjetamisvõistlustel on täpselt ühesuguseid jahte võistlemas suhteliselt vähe, on võistluskonkurentsi ja põnevuse tõstmiseks mõistlik erinevaid jahitüüpe koos võistlema panna, unustamata seejuures ikkagi vajadust neid võimalust mööda grupeerida. Selleks kasutatakse võistlusväärtust kinnitavat valemit. Aegade jooksul on taolise valemi arvutamise metoodika üha täiustunud, aga põhimõte on ikkagi jäänud samaks: arvesse võetakse jahi pikkus, laius, süvis, veeväljasurve, mass, taglase tüüp, purjede pindala jne jne, kokku kümneid erinevaid detaile, millest johtuvalt arvutatakse jahi võistlusväärtus. Distantsi läbimise aeg korrutatakse vastava valemiga ja nii saadakse iga jahi korrigeeritud aeg, mis kulus võistlusraja läbimiseks. Aastate vältel on meil kasutusel olnud valemid RORC, IOR, LYS, ORC ja IMS. Neist viimast peetakse praegu kõige täiuslikumaks, aga see nõuab ka iga jahi väga täpset mõõtmist. ORC-valemi puhul mõõdetakse üksnes jahtide mõned põhinäitajad ja teiste puhul arvestatakse standardnäitudega. Eesmärk on kõigil neil valemeil aga läbi aastate olnud ikkagi üks – paigutada samasse võistlusgruppi koos võistlema ligilähedaselt sarnaste käiguomadustega jahte.
Tänavusuvine Muhu väina regatt kannab järjekorranumbrit 49. ja selle korraldaja on nii nagu igal aastal ESS Kalevi Jahtklubi koos Eesti Jahtklubide Liiduga. Muhu Väina regati stardipaik on sel suvel oma sajandat juubelit pidav Pärnu Jahtklubi ja võistluse stardipauk antakse 16. juulil. See, kes ise merele ei pääse, on teretulnud kaldale kiibitsema.

Regati ajakava
16. juuli kell 12.30 võistluste pidulik avamine Pärnu Jahtklubis
16. juulilkell 14.00 start distantsile Pärnu-Triigi (80 meremiili)
18. juuli kell 10.00 start distantsile Triigi-Saaremaa süvasadam (30 meremiili)
19. juuli kell 10.00 start distantsile Saaremaa süvasadam-Sõru (25 meremiili)
20. juuli kell 11.00 start distantsile Sõru-Orissaare (30 meremiili)
21. juulil kell 10.00 start distantsile Orissaare-Roomassaare (75 meremiili)
22. juulil kell 12.00 start distantsile Roomassaare ring (20 meremiili)
22. juulil kell 19.00 võistluste pidulik lõpetamine Roomassaares

Sarnased artiklid