Elektroonilised rahakotid
Margus Kruut
14.06.2006

Tosin aastat tagasi saabus meile aeg, kus jõukamad kodanikud ei pidanud enam kaasas tassima telliskivi mõõtu rahataskuid. Reisile võisid nad minna, rinnataskus vaid tilluke, nüüdseks kõigile tuntud pangakaart. Aastate jooksul on neid meie käest läbi käinud väga erinevaid.

Tavaliselt võtab krediidiasutus uue pangakaardi väljastamisel vana tagasi ja hävitab selle. Pangakaartide kasutuselevõtu algusaegadel suhtuti vanade kaartide hävitamisse eriti suure pedantsusega ning seetõttu on näiteks kümmekonna aasta vanuseid krediitkaarte säilinud ülivähe või üldsegi mitte.
Täielikku ülevaadet kõikidest Eestimaal väljalastud panga- ja kontokaartidest ei ole kusagil, isegi mitte Eesti Panga muuseumis. Nii olid mõned aastad tagasi korraldatud näitusel haruldasemad eksponaadid just üksikute erakogujate kollektsioonidest ajutiselt kokku laenatud rariteedid.
1992. aasta lõpul seisid Eesti kommertspangad küsimuse ees, kas kasutusele võetava süsteemi puhul jätta magnetribaga kaardid vahele ning minna kohe üle uudsetele protsessorkaartidele või käia läbi siiski kõik etapid.
Tol ajal turgu valitsenud suuremad pangad valisid läbiproovitud ja kindlamana tundunud, samas ka odavama magnetribal põhineva tehnoloogia.

Unustusehõlma vajunud kiipkaardiprojektid
Siiski töötati aastatel 1993-94 Eestis mitme kiipkaardi arendusprojekti kallal. Iga projekt oli praktiliselt ainult ühe panga väljatöötlus. Lühitutvustust vääriks kolm projekti: ELT-kaart, Raekaart ja ENSIB.
ELT-kaart oli Eestis esimene ja ainus tegelikkuses töötanud süsteem, lisaks osutus see 1993. aastal ka esimeseks sellelaadseks projektiks kogu Ida-Euroopas. Kaardil hoitud info oli krüpteerimata, samuti ei olnud turvatud andmevahetus kaardi ning terminali vahel – alguse asi. Tegemist oli esimese sammuga arendustöös, millele pidi järgnema teine, hoopis turvalisem protsessoriga kaart. Mälukiipi sellel kaardil võis võrrelda väikese flopiga, mis oli mõeldud vaid lihtsamate operatsioonide jaoks, tavaliselt hädavajaliku informatsiooni ja rahalise väärtuse kandmiseks. Mälukaardid osutusid keerulisemates maksesüsteemides sobimatuteks, kuid see ei tähendanud seda, et neid ei saanuks edukalt kasutada lihtsamates süsteemides.
ELT-kaardisüsteemi kuuluvaid terminaale jõuti paigaldada ligikaudu 100 kaupmehe juurde, kaarte väljastati ligi 10 000 ringis. Kuid kaartide kasutamine oli väheaktiivne, sest inimesed ei olnud kaardimaksetega harjunud. Peale kahe-kolmeaastast kiratsemist lõppes ELT-kaardi projekt täielikult. Määrava tõuke andis selleks projekti juhtinud Eesti Sotsiaalpanga sulgemine 1994. aastal. Ebaõnnestumise põhjusteks võib lugeda inimeste jaoks tol ajal liiga uudset tehnoloogiat – nüüd imelik mõeldagi – ning teiste Eesti pankade passiivsust.
Raekaardi projekti käivitamine toimus ELT-kaardisüsteemi omaga umbes ühel ajal, kuid siin võeti suund tõhusamale turvalisusele. Keerukama ja rohkem võimalusi pakkuva protsessoriga kiipkaardisüsteemi realiseerimine võttis aga oluliselt rohkem aega.
Protsessoriga kiipkaart on kui miniarvuti, mis sisaldab mikroprotsessorit, sisend- ning väljundriistvara, mälu ja operatsioonisüsteemi. Tänu kaardis peituvale arvutile saab koostada mälukaartidega võrreldes keerulisemaid süsteeme. Mikroprotsessor võimaldab kaardil teha mitmesuguseid matemaatilisi tehteid ja kontrollida andmevoogusid. Protsessorkaardile võib salvestada infot, kartmata, et see muutuks lubamatult kättesaadavaks või keegi seda oma huvides muudaks. Kui protsessori algoritm ei luba informatsiooni välja anda (näiteks PIN-kood on vale), siis ei ole võimalik kaarti kasutada. Oma võimsuselt on protsessorkaardid võrreldavad 1981. aastal toodetud IBMi PC-tüüpi arvutitega.
Raekaardi väljatöötamine jõudis oma arengus pilootprojektini, kuhu oli kaasatud üks ATM (sularaha(panga)automaat) ja vaid 130 kaarti. Raekaart toimiski umbes aasta eduka pilootprojektina, aga kahjuks kaugemale ei jõutud. Selle põhjuseks oli turul liidripositsiooni hoidnud pankade soovimatus kasutada väiksema konkurendi poolt väljatöötatud toodet, mis ohustas suuremate heakskiidetud magnetkaardisüsteemi. Samuti sai määravaks kiipkaardi kallim hind võrreldes magnetkaardi omaga.
ENSIB-projekti puhul plaaniti panga ja sotsiaalkindlustuse funktsioonide ühildamist ühele kaardile. Sellise lahenduse tekkimist soodustas riigipoolne huvi toetada projekti finantspoolt, sooviga tagada tulevikus kõigile Eesti elanikele tol ajal tehnoloogiliselt lausa revolutsioonilise kaardi väljastamine. Lisaks elektroonilisele rahakotile ja deebet/krediitkaardi funktsioonile pidid kaardil kajastuma ka märkmed ravikindlustuse olemasolu kohta ning kaardile plaaniti pensionide ja sotsiaaltoetuste automaatset laekumist.
Ära tehti suhteliselt suur töö, kuid mingil ajahetkel hakkasid pangad üksteise järel kahtlema investeeringute otstarbekuses. Kahjuks ei saanud see projekt ideest kaugemale.

Kasutusele võeti lihtsamad ja odavamad magnetribaga kaardid
1994. aastat võib lugeda murranguliseks, sest siis hakkasid mitmed suuremad pangad väljastama magnetribaga pangakaarte, mis on käibel ka praegusel ajal. Tõe huvides tuleb lisada, et juba mõnda aega väljastavad Eestimaa suuremad finantsasutused magnetribaga plastkaartide kõrval ka kiipkaarte.
Ajaloo hõlma vajunud Põhja-Eesti Pank jõudis väljastada tumepunase põhjaga juuniorkaardi, rohelise deebetkaardi ning sinise deebet- ja krediitkaardi, enne kui liideti Eesti Ühispangaga. EVEA Pank ning ERA Pank jäädvustasid oma deebetkaartidel tavaliselt rahapaberitel kasutatavaid graafilisi kujundeid, mis originaalsusega just ei üllatanud, samas aga andsid ilmselgelt mõista, et tegemist on elektroonilise rahaga.
Hoiu-, Hansa-, Tallinna ja Eesti Ühispanga esimestel deebetkaartidel puudusid pildid sootuks, neid asendasid väikesed sümbolid ja kirjad.
Turuliider Hansapank on väljastanud kõige rohkem pangakaarte, millest tuntuimat ning samas paljude poolt armsaks peetud roosiõiega deebetkaarti väljastati väikeste muutustega mitmeid aastaid. Kenad on ka mitmed vanemad laste- ja juuniorkaardid. Hansapangaga liidetud Hoiupanga kaartidest võib välja tuua nn kuldvõtmekese kaardi, millel kujutatud võti sümboliseeris ligipääsu oma elektroonilisele rahakassale. Lisaks jättis Hoiupank meile veel mõned pilkupüüdvad värvikirevad laste- ja noortekaardid.

Midagi enamat kui ilusa pildiga plastid
SEB Eesti Ühispank on üks väheseid finantsasutusi, mis oma pangakaartidega toetas noortesporti ja ajalooliste ehitiste restaureerimist. Seetõttu on huvitavad kindlale sihtgrupile või millegi toetuseks valmistatud kaardid, näiteks Eesti Ühispanga väljastatud Tartu ja Narva temaatilised deebetkaardid, mida kaunistavad eespool nimetatud linnadega seotud kuulsad maalid Eesti maalikunsti kullafondist, vastavalt siis Villem Ormissoni “Tartu vaade” ning Eduard Ole “Narva Hermanni kindlus”. Tartu vaatega kaardi soetanud inimene toetas koostöös pangaga Tartu Jaani kiriku taastamist ning Narva kaart andis oma panuse Hermanni kindluse kaasaegse valgustussüsteemi väljaehitamisesse. Eriliste kaartide nimistusse võib lisada veel Mercedese roolijatele mõeldud krediitkaardi, kus on kliendi mugavuse huvides ühendatud rahvusvaheline krediitkaart Visa Classic ja üle maailma soodustusi pakkuv Mercedes-Benzi kliendikaart.
Sümpaatne, et Hansapank jäädvustas aastaid tagasi oma kullakarva kaardile tuntud ja armastatud suurkuju Eduard Vilde, sest Eesti rahatähtedel tema pilti ei kohta. Sündis üks kena kaart, proovides heastada rahapaberitel toimunud vajakajäämisi.

Lõpetuseks
Võib öelda, et pangakaart on midagi enamat kui ilusa pildiga tavaline plastist tükike. Tehnikahuvilisel on vast hea teada, et protsessorkaart on sama võimas kui arvutid inimpõlv tagasi. Ja järjekordselt leiab kinnitust põhitõde, et elu liigub mööda spiraali – ligikaudu kümme aastat hiljem jõuti taas tagasi protsessoritega kaartide juurde, sest suuremad pangad väljastavad käesoleval ajal magnetribaga kaartide kõrval ka kiipkaarte.

Sarnased artiklid