Ei saa mitte vaiki olla...
Glen Pilvre
03.05.2008

Kas laulja peab viisi pidama? Paarkümmend aastat tagasi oleks niisugune küsimus tundunud jabur, kuid täna… Sõnastame selle veel veidi ümber: kas viisikauget laulualget on võimalik kõrvasõbralikuks tuunida? Ning vastus on kindel „jah”.

Nii nagu kunstipärase pildi loomiseks ei pea enam tingimata maalida oskama, pole ka tänapäevase muusikakonservi loomisel esikohal vaid vanamoodsad vokalisti- või instrumentalistivõimed. Aga teadmisi, oskusi ja vahendeid on vaja siiski. Vaatame, kas ja milliseid muutusi on viimased aastad selles osas toonud.
Kuni aastani 1983 oli popmuusika väga aus – kui nii saab öelda. Pillid ja hääled salvestati lindile erinevate radadena ning siis miksiti ehk „mängiti nad kokku”. Selline, nagu laulja laulis või pillimees mängis, oli ka lõpptulemus. Muidugi oma ja mitte väikese panuse andis kõlapilti helire_issöör, kelle ülesandeks oli hulk lindikanaleid kaheks stereokanaliks kokku miksida. Tollane helitehnika maksis kolossaalset hinda ning seda käsitsema pääses alles pärast pikka õppeprotsessi. Nii kõlas selle ajastu popmuusika väga kvaliteetselt – sest tegijad olid kvaliteetsed.

MIDI tuli ja võitis
Aasta 1983 tähistas uute aegade algust – Yamaha esitles süntesaatorit DX-7. DX-7-l oli heliväljundite kõrval reas kolm DIN-pistikut, kuid erinevalt nõukogudeaegsest tehnikast ei väljunud sealt heli, vaid hoopis digitaalne info. See info sisaldas kõike peale heli enda – millist klahvi ja kui tugevasti vajutati, millal klahv lahti lasti jne. Uue „nähtuse” nimi oli MIDI – Musical Instrument Digital Interface – ning kasutusel on see 1983ndal aastal avaldatud standard tänini.
Kui heli salvestati tollal endiselt magnetlindile, siis MIDI-infot talletati digitaalsel kujul ning neid salvestusseadmeid nimetati sekventseriteks. Erinevalt lindil olevast, sai näiteks sekventserisse salvestatud klaverisoologa väga lihtsalt teha igasuguseid trikke. Muuta võis selle kiirust ja kõrgust, liigutada, pikendada, lühendada, kustutada erinevaid noote jne jne. Kuid selle soolo taasesitamiseks ei piisanud ainult sekventserist, vaja oli ka MIDI-sisendiga süntesaatorit. Süntesaator tekitas heli vastavalt sekventserist tulevale infole – ning muidugi ei pruukinud see heli enam üldse klaveri oma olla, vaid ükskõik mis kõlavärv (süntesaatori võimete piires). Sellel eelisel oli ka puudus – iga kord lugu taasesitades oli sama kõla saamiseks vaja ka süntesaatorit ennast.
Ühte MIDI-juhtmesse mahub 16 kanalit, mis tähendab, et korraga saavad kõlada maksimaalselt 16 erinevat kõlavärvi. Esimesed MIDI-süntesaatorid olid aga vaid ühetämbrilised – et 16realist sekventseriteost taasesitada, oli vaja 16 pilli.
Kaheksakümnendate teises pooles saabusid müügile esimesed multitämbrilised (multipart) süntesaatorid (nt Roland D-10) ja samuti sekventserit sisaldavad süntesaatorid (nt Roland D-20). Erinevaid tämbreid (parts) sai korraga kõlada 8, see võimaldas juba ilma stuudiosse minemata päris korraliku instrumentaalteose valmis nikerdada. MIDI võimaldas ka süntesaatori klaviatuuri ja helitekitava osakonna eraldada – MIDI-klaviatuurideks ja „saundimooduliteks“. See andis võimaluse osta näiteks üks hea MIDI-klaviatuur ning aja edenedes lisada juurde uusi MIDI-saundimooduleid. Loogiline, et tärkaval personaalarvutite ajastul ei lasknud tarkvaralised sekventserid arvutitel end kaua oodata – sellisel 1980ndate koduarvutil nagu Atari ST olid koguni MIDI-ühendused olemas.
Kui esimesed süntesaatorid lisasid, nagu nende nimigi ütleb, naturaalsetele pillidele sünteetilisi tekstuure, siis tasapisi võimaldas arenev tehnoloogia süntesaatoritel naturaalpille järjest paremini imiteerida. Naturaalpillide heli on väga ülemtooniderohke ning neid sünteesida polnud üldse kerge ülesanne, kas või selline pill nagu akustiline klaver oli sündimaailmale tõsine proovikivi. Läbimurre kõlapildis saabus siis, kui puhta sünteesimise asemel mindi kavalama vastupanu teed – nimelt salvestati naturaalheli digitaalselt ning siis lihtsalt taasesitati seda klahvivajutusega. Süntesaatorite kõrval kujuneski MIDI-ajastul uueks tulevikupilliks sampler – mille funktsioon põhineski sellel printsiibil. Mälumahtude kasvades ja tehnoloogia arenedes paisusid ka süntesaatorite multiinstrumentaalsed võimed, kuid MIDI kõrval salvestati vokaale (ja muid pärispille) endiselt lindile. Lindi ja MIDI-ridade sünkroniseerimiseks oli kasutusel SMPTE-ajakood – üks helirida lindil sisaldas „priginat“, mis hoidis sekventseri kiiruse õigena. Ning muidugi oli korraliku tulemuse saamiseks ikkagi vaja minna stuudiosse, kus mitmerealine lintmakk ja muu aparatuur maksid endiselt hingehinda.

Magnetlindi asemele magnetketas
Järgmiseks loogiliseks sammuks salvestustehnoloogia progressitrepil oli lindi asendamine kõvakettaga. Esimesed sellised süsteemid ilmusid 1990ndate algul, baseerudes Apple’i Macil ja Ataril. Windowsi maailma jõudis digitaalne kõvakettasalvestus mõned aastad hiljem – 1995. aasta lõpul esitleti tarkvaralise sekventseri Cubase’i Audio-versiooni Windowsile. PC-maailmas tegi asja keeruliseks see, et eelkõige kontoritööks mõeldud platvorm polnud absoluutselt multimeediaks sobiv – erinevalt Atarist, Commodore’i Amigast ja Apple’i Macist. Vaja olnuks lisada MIDI-kaart ning samuti süsteem, mis tulnuks toime heli digitaliseerimise ja salvestamisega. Tollased PC-protsessorid (Intel 386 jm) polnud aga selleks kvaliteetselt võimelised. Kui rahast rääkida, siis PC, Windows, Cubase’i Audio pluss kaheksarealine kõvaketta salvestussüsteem (nt Digidesign Session 8) maksid kokku ca 65 000 krooni – mitte just peenraha, eriti tollal, aga siiski märgatavalt vähem kui 24realine lintmakk. Ah jaa, unustada ei tasu ka kõvaketast ennast. Näiteks 2 GB Seagate Barracuda SCSI kõvaketas audio tarbeks maksis aastal 1996 ca 18 000 krooni! Kogu kallis süsteem teoreetiliselt toimis, praktikas aga oli asi päris tragikoomiline. Kunagi ei võinud olla kindel, kas väärtuslik soolo ikka digitaalse lindi külge jäi või mitte, ning kui ei jäänud, tuli artistile lihtsalt asjaliku häälega öelda: „See polnud siiski päris hea, teeme vast ühe variandi veel?”.
Nii nagu MIDI süntesaatorimaailma puhul, avas ka kõvakettasalvestus audio puhul ukse uude ajastusse. Enam ei pidanud näiteks refrääne uuesti laulma, neid sai ju kopeerida. Samuti võis laulda (mängida) mingit motiivi kas või 20 varianti ning pärast neist silphaaval parim tulemus kokku lõigata. Laulda pidi siiski oskama – kui laulja ikka juhuslikult ka viisile pihta ei saanud, siis jäid „Nikid“ sündimata. Kuid sellest ajajärgust pärinevad kindlasti juba esimesed mittelaulvad lauljad, kelle iga juhuslikult „kümnesse” tabanud häälitsus võrdus pika stuudiotunniga.
Ja muidugi – selleks, et saada korralik tulemus, oli peale teadmiste ikkagi vaja ka head välist mikserpulti ning palju teisi vajalikke seadmeid, ehk siis tollane väikese stuudio tehnika maksis kokku sadu tuhandeid kroone.
Kuid nagu ütleb laulusalm: „Aeg ei peatu, ei-ei.” 1990ndate lõpuks olid arvutite protsessorid juba piisavalt jaksu kogunud, et tulla toime ka väliste stuudioseadmete (nt mikserpuldi) asendamisega. Aastal 1996 esitles Saksa firma Steinberg revolutsioonilist Cubase’i VSTd Maci jaoks ning aasta hiljem PC jaoks (VST = Virtual Studio Technology). Cubase’i VST sisaldas lisaks sekventserile võimalust salvestada kuni 32 audiorida ning neid arvutisiseselt (ilma välise mikserpuldita) kokku mängida. Uus tehnoloogia oli aga endiselt heitlik ning võttis arvutustehnikalt viimast. Samuti oli vaja kallist ja kvaliteetset helikaarti – ja keegi ei andnud garantiid, et just selle tootja kaart selle arvutiga probleemivabalt koostööd teeb. Profimaailmas olid küll kasutusel ka välised kõvakettasalvestid, mis olid kallid, aga see-eest töökindlad. Ja töökindel ning kallis oli ka standardiks kujunenud Pro Toolsi nimeline salvestussüsteem Macidele, millega töötatakse profimaailmas tänaseni.

Kas laulja peab laulma?
Viisipidamatusest rääkides võib veel peatuda 1990ndate lõpus ja selle sajandi alguses. Aastal 1997 esitles Antares audioprotsessorit Autotune, mis reaalajas korrigeeris nootide kõrgust vastavalt helistikule – kuulsaks sai see Cheri hittlooga „Believe” (1998). Tõsi, selline oli tulemus juhul, kui nupud põhja keerata, mõistlikult kasutades sai päris loomuliku „hääles” esituse. Totaalset viisipidamatust Autotune siiski ei ravinud, selleks tuli oodata aastani 2001, mil Saksa firma Celemony Software GmbH tutvustas Melodyne’i. Melodyne on tänaseni number üks solist paljude „lauljate” selja taga.
Vaatame põgusalt, kuidas süsteem toimib. Kõigepealt tuleb salvestada laul arvutisse ning avada see Melodyne’s. Nüüd peab ütlema, mis tüüpi tämbriga on tegemist – mees või naine, sopran või bass jne. Siis veidike kõvakettakrõbinat ning lauldud osa avaneb eri kõrgustel asuvate silpide pildina. „Tuunida” saab silpide juures absoluutselt kõike – tõsta-langetada kõrgust, muuta vibraatot, venitada neid pikemaks-lühemaks jne. Ning tulemuseks kõlab sama fraas juba viisipidava ja tempos püsiva laulja suust – ulme!
Melodyne’i saab lisaks laulule kasutada muidugi edukalt mis tahes teise naturaalpilli puhul. Ainsaks puuduseks on, et live-esituses Melodyne’st abi pole, siis peab piirduma Autotune’ga, mis on laval täiesti hea abimees ka pärislauljate puhul. Live’is tegid „Cheri-efekti” kuulsaks vennad Olsenid Eurovisiooni võidulooga „Fly The Wings of Love” aastal 2000, varsti pärast seda Autotune’i kasutamine sellel üritusel siiski keelati.

„Päriskastid” koguvad tolmu
Selle sajandi algusest on virtuaalne stuudiotehnoloogia teinud hoogsaid edusamme ning enamik helistuudio kunagisest kullahinnaga tehnikast on nüüdseks arvutisse mahutatud. Need ajad, kus sõna „arvutimuusika” tähendas prääksuvaid süntesaatorinoote, on ammu möödas – kogu tänane (pop)muusika on rohkem-vähem arvutimuusika. Pea kõik naturaalinstrumendid on olemas virtuaalsetena, sealjuures väga kvaliteetselt salvestatuna. Virtuaalsete instrumentidena on saadaval maailmakuulsad trummikomplektid-trummarid, basskitarristide legendaarsed saundid, rääkimata Steinway klaveritest või teistest väärtpillidest. Käesoleval „andmeajastul” mahuga kokku ei hoita – näiteks korralik virtuaalne sümfooniaorkester võtab ca 150 GB kettaruumi. See-eest on aga niisuguse virtuaalse orkestri kõlapilt äravahetamiseni sarnane päris orkestri omaga – või samas, kuhu „päris”-piiri tõmmata – see ju ongi pärisorkester (ning väga hästi kõlav orkester), kõikide pillide helid on vaid salvestatud (samplitud) eraldi nootidena eri tugevustel ning tulemus süstematiseeritud.
Sellel, et virtuaalsed muusikud ning salvestusseadmed on jõudnud pea kõigi soovijate kodudesse (ning neid kodusid on palju), on ka väike varjukülg – muusika kvaliteedi asemel kasvab vaid kvantiteet. Nagu öeldud, mindi vanasti kõigepealt vastavat ala õppima ning alles sealt viis tee haruldase tehnika juurde – tulemuseks oli kvaliteetne helipilt. Nüüd võib aga igaüks hakata lisaks pillimehele nii arran_eerijaks kui helire_issööriks, kuid asjaolu, et tehnika on kodusele arvutiekraanile kolinud, ei tähenda ju, et teadmisi selle käsitsemiseks oleks vähem vaja kui pärisaparatuuri puhul 15 aastat tagasi. Ega F1-autosse istumine ei muuda veel kedagi Schumacheriks. Tõsi, parimal juhul võib tänapäevase „suurvormi” tõsta kokku justkui lego-klotsidest – kuid ka siis ei teki hea kõlapilt iseenesest.

Kuidas teha „arvutimuusikat”?
Peale arvuti on vaja sekventserit ja salvestustarkvara – ning valik on selles osas lai. Paar tuntumat-kallimat näidet on Steinberg Cubase’i VST (Nuendo) ja nüüdseks Apple’i omandusse jõudnud Logic Pro. Tegu on mahukate profitööriistadega, mille kõikide nüansside valdamiseks kulub aastaid. Lisaks on vaja virtuaalseid pille – ning siin on valik sadu kordi laiem ning sõltub taas rahakotist. „Klassikaks” on saanud Spectrasonics’i tooted: Atmosphere, Stylus RMX ja Trilogy, väga hea sampler on Native Instruments’i Kontakt, võimekas eraldiseisev produtseerimissüsteem on Reason jne jne – tõele au andes pole muidugi sellise nimekirja koostamine eriti objektiivne ettevõtmine. Olulisem kui pilli või süsteemi bränd, on selle kõikide võimaluste tundmine. Kindlasti on vaja teadmisi pillimängu, kompositsiooni ja arran_eerimise vallast, kokku miksides peab orienteeruma ekvalaiserite, kompressorite ja ning helisageduste sobivuse rägastikus ja kõige lõpuks tuleb anda kogu asjale viimane lihv – selle protsessi nimi on mastering. On üsna vähe tõenäoline, et kõiki neid etappe valdaks võrdselt hästi üks inimene – professionaalselt kõlava loo eelduseks on head pillimehed, hea produtsent, head helirežissöörid (nii salvestaja kui kokkumiksija) ning hea mastering-režissöör. Väga oluline on produtsendi roll. See on inimene, kellel on visioon ja kes komponeerib saundid-efektid tervikuks. Ja aastatega pole vähemoluliseks muutunud ka miksija ning „masterdaja” osakaal – pigem vastupidi.
See jutt võib kõlada veidi karmilt, kuid pole mõeldud hirmutamiseks – alustanud on kunagi kõik. Lihtsalt ei tasu alahinnata erinevate ketilülide tähtsust kogu tulemuse kvaliteedis ning kui on asja vastu huvi, kontsentreeruda ühele neist – vahendid alustamiseks on kättesaadavamad kui kunagi varem.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid