Eesti Televisioon 55
Margus Kruut
04.11.2010

Telepildi vastuvõtjad ehk LED-, LCD- ja plasmatelerid muutuvad üha õhemaks ja suuremaks. Puhas rõõm, mis muud. Ometigi pole kuigi kaugele jäänud aeg, kui kaugnägemisaparaadi all mõisteti suurt puust kasti, millel oli suitsupaki mõõtmetes ekraan. Kuidas aga pilt sinna kasti sai ning millal kaugnägemisega Eestimaal tegelema hakati? Tänavu sai ETV 55aastaseks.

Üle 100 aasta tagasi, 1884, ehitas Berliinis õppiv Poola juurtega üliõpilane Paul Nipkow nn televisiooniketta, mis võimaldas kujutise mehaanilist edastamist. Esimeseks televisioonisaateks võib lugeda 27. jaanuarit 1926, kui Šoti teadlane John Logie Baird andis edasi 30realise kujutise. Ka Baird kasutas pöörlevat televisiooniketast, seega oli tegemist nn mehaanilise televisioonisüsteemiga.
Eestlasi iseloomustab uuendustega kaasaminek. Ka kaugnägemise suhtes ei istutud eelmise Eesti vabariigi ajal, käed rüpes, vaid tegutseti innukalt. Ajalehtedes ja ajakirjades õpetati, kuidas kaugnägemisvastuvõtjaid kodus kokku panna. Tallinna rahvaülikooli juurde loodi 1936. aastal lausa nende valmistamise õppering. Üksikud entusiastid jõudsid heade tulemusteni – samal aastal võttis R. Porosna Tartus vastu pilti Londoni, Moskva ja Köningswusterhauseni jaamadest. Teda külastanud ajakirjanikul oli võimalik vaadata väikesel neljakandilisel ekraanil aariat laulvat tõmmuverelist venelast, signaal saabus Moskvast. Pilt küll virvendas, kuid hääl oli selge ja puhas.
1930. aastate teises pooles hakkasid saatejaamad kasutama ultralühilainealasid, mistõttu kadus võimalus vastu võtta telepilti kaugematest keskustest. Telepildi vaatamisega ja telerite ehitamisega tegelesid tol ajal Eestis ainult entusiastid. 1937. aastal oli meil ligikaudu 50 omavalmistatud kaugnägemisaparaati.
Televisiooni arenedes sai selgeks, et mehaaniline televisioon ei suuda tagada piisavalt head kvaliteeti ning nii jõuti elektroonilise televisioonisüsteemi juurde. Kuigi mehaaniline telesüsteem sisaldas samuti elektroonilisi komponente, mängis pildi edastamisel olulist rolli televiisoris pöörlev aukudega ketas, mille pöörlemiskiirus pidi kattuma saatja analoogse ketta kiirusega. Elektroonilises süsteemis tekitas aga pildi hoopis kineskoop ehk elektronkiiretoru, milles elektronkiir joonistas kineskoobi klaaspinnale (ekraanile) saatja poolt eetrisse lastud kujutise.

Tallinna telekeskus ja televisioonistuudio
Pärast Teist maailmasõda soovisid tollase Eesti NSV raadio- ja televisiooni entusiastid rajada Tallinnasse amatöörstuudio. Innustas teadmine, et Harkovi raadioamatöörid olid juba loonud sellise. Valmis isegi amatöörtelekeskuse projekt, kus asukohana nähti Estonia teatri 4. korrust. Kuid teostamiseni ei jõutud, sest N. Liidu sideministeerium tegi ettepaneku ehitada Tallinna riiklik televisioonikeskus, mille väljastatud signaal oleks kättesaadav kuni 50 km kaugusel pealinnast. Eetrisse taheti anda ühte programmi, mis sisaldanuks stuudio- ja filmisaateid ning ka stuudioväliseid otseülekandeid.
1955. aasta märtsis alustati telemasti vundamendi valamisega Raadiomaja (Kreutzwaldi tn 14) hoovi ja 29. mail paigaldati esimene mastilüli. Töö käigus selgus, et tehas oli valmistanud normist vähem kinnituspolte ning et töö ei seiskuks, paigaldati sõlmedesse neid ettenähtust poole vähem. Karistus ei jäänud tulemata – kui jõuti 140 meetri kõrgusele, keeras masti ülaosa ühel ööl end 30 kraadi ümber oma telje. Õnneks suudeti katastroof ära hoida ning torn stabiliseerida. Appi tuli Tallinna laevaremonditehas, mis valmistas puuduolevad poldid. Töö jätkus ja 45 päevaga tõusis taevasse 200 tonni kaaluv, 192meetrine hiiglane, mis koosnes 180meetrisest mastist ja 12meetrisest antennist.
Telemaja veel polnud ja aprillikuus kohale jõudnud aparatuur paigaldati Raadiomaja kolmandale korrusele, kuuldemängude plokki. Kui stuudiotehnika saabus, siis selgus, et see ei mahu uksest sisse. Kuna seda polnud võimalik treppidest üles viia ja konstruktsioon polnud demonteeritav, siis raiuti hoone hoovipoolsesse seina auk ning suuremõõtmeline pult tõmmati vintsidega läbi seinaava kolmandale korrusele. Auk jäeti kinni müürimata ja sellest sai aken, mis varem sellel ruumil puudus.
17. mail 1955 saabusid Leningradist spetsialistid ja 15. juuniks oli aparatuur üles seatud, kontrollitud ja ajutiselt ühendatud. Viimane toiming oli seotud sellega, et puldi ja kaamerate (viimased olid stuudios) vahele jäi väga pikk vahemaa. Et häälestajad saaksid oma tööd teha, pandi kõik ajutiselt puldi juures kokku, häälestati ära ning lülitati prooviks sisse. Alles pärast seda hakati pikemaid kaableid laiali vedama ja kõike oma kohtadele paigaldama. 14. juulil 1955 tehti esimene eetriproov, mida jälgiti paarikümne aparaadiga. Pilt oli 625realine, 25 kaadrit sekundis.
Kaks tundi ja 35 minutit kestnud ametlik proovisaade, mida loetakse ka esimeseks saatepäevaks, algas 19. juulil 1955 kell 19.00. Seda kuupäeva loetaksegi ETV sünnipäevaks.
Väide, et sellest kuupäevast hakkas ETV päevagi vahele jätmata pakkuma vaatajaile telepilti, pole päris õige, sest pärast 19. juulit oli teine saatepäev 21. juulil ja kolmas 24. juulil. Esialgu oldi eetris kaks päeva nädalas, oktoobris lisandus kolmas, novembris oli neid juba neli. Märkimisväärne on, et alles 15. märtsil 1956 toimus esimene ametlik telesaade, sest kõik eelnevad olid tegelikult katsesaated. Ja alles 1. jaanuaril 1961 mindi üle seitsmepäevasele saatenädalale.
14. jaanuaril 1965 nimetati Tallinna televisioonistuudio ümber Eesti Televisiooniks ja viimane oli üks viiest õnnelikust N. Liidu uue teletehnika katsetajast. Lahtiseletatult tähendas see seda, et Eesti Televisioon sai oma käsutusse kõige uuema tehnika, mis vajas proovikatsetusi reaalsetes tingimustes. Kui tulemused olid edukad, siis aparatuur jäetigi ETVle. Nii saadi näiteks filmi- ja värvitelevisiooni jaoks mõeldud tehnikat.

Teletehnikat valmistasid sõjatehased
1955. aastal televisiooni tööle tulnud, seal kaua insenerina töötanud ning käesoleval ajal pensionipõlve pidav Neemi Eeljõe käis alates 1. jaanuarist 1955 Moskvas, Kiievis ja Riias vaatamas, kuidas teletehnika töötab. Riia oli liiduvabariikide pealinnadest esimene, kus käivitati televisioon. Seega vähemalt ühes asjas jõudsid lätlased meist kindlalt ette – sealne televisioon anti käiku paar kuud varem kui meil.
Veel käis Eeljõe Leningradis tutvumas teleaparatuuriga, mida valmistati oblastikeskuste ja liiduvabariikide jaoks. Tegemist oli esimese N. Liidus valmistatava tüüpaparatuuriga TЦ-5 (TC-5), mis koosnes kahest kaamerast filmide näitamiseks ja kolmest stuudiokaamerast. Esimesena sai selle komplekti Riia, teine seati üles Tallinnas, kolmas Sverdlovskis ja neljas Taškendis. Kuna Taškendis edenesid telekeskuse väljaehitamise tööd aeglasemalt kui Tallinnas, õnnestus neile määratud saatja Tallinnale mööbli eest „ära rääkida”. Telesaatja võimsuseks nähti ette 5 kW.
Televisiooni algusaegadel ei olnud televisioonisaadete salvestamisvõimalusi. Kõik, mis läbi kaamerasilma läks ja teleriekraanile välja jõudis, kadus valguse kiirusega universumi avarustesse. Filmilindile võetud materjaliga oli veidi parem lugu, kuid nõukogude ajajärgule iseloomuliku defitsiidi tõttu läksid paljud huvitavad saated toorfilmi nappuse tõttu ümbertöötlemisele. Seetõttu on mitmetest algusaegade legendaarsetest saadetest säilinud ainult fotod ja ilusad mälestused. Esimeste saadete tegemiseks ehitati Raadiomaja kuuldemängude plokis välja kinoprojektsiooniruum filmide näitamiseks, filmikerimisruum, väike filmiladu, kinoaparatuuriruum, kus asus ka režiipult ning diktoristuudio. Leiti ruumid ka saatejaamale. Alustati kolme kaameraga. Kaks olid filmide demonstreerimiseks ja kolmas asus diktoristuudios (diktorikaamera). Televisiooni algusaegadel omistati väga suurt rolli diktorile, kes teadustas ja tutvustas algavaid saateid, seetõttu oli diktorile ette nähtud eraldi stuudio. Heli tarbeks kasutati Raadiomaja heliaparatuuri, sest 1. stuudio, mida kutsuti diktoristuudioks, asus raadio kuuldemängude kompleksis.
Raadiomajas töötas televisioon aparatuuri suuremate muutusteta aastani 1964. Päris alguses olid kahte tüüpi kaamerad – stuudio KT-5 ja välisülekande kaamera KT-6 (vn k kamera televizjonnaja). Teletehnika saadi Leningradist, Kominterni-nimelisest TV-instituudist, mis kasutas paljude sõjatehaste teenuseid. Näiteks Tallinna stuudiole määratud teletehnikat valmistasid sõjatehased nr 431 ja nr 822. Leningradist saadud kaameratega töötati 1964. aastani. Sisekaamerad olid suhteliselt tuimad, seetõttu oli vaja suure valgustugevusega lampe. KT-5 vajas valgust 1500–2000 luksi ning kuna statsionaarseid valgustusseadmeid polnud, siis kasutati fotoateljeede eeskujul reflektoritega fotolampe. Nende tööiga oli lühike ning pikemaajalisel põlemisel need kuumenesid üle ja lõhkesid tihti. Välisülekandekaamera KT-6 oli sisekaameraga võrreldes valgustundlikum, seega valgustingimuste suhtes vähenõudlikum

Ise tehtud, hästi tehtud
Mitte ainult teletehnika väikesed täiustused, vaid ka mitmed keerulised tehnilised lahendused tuli tihti ise välja mõelda. Kuni 1957. aastani puudus N. Liidus kogemus välisülekannete osas. See sai reaalsuseks 1957. aastal, kui ehitati telesild Eesti ja Soome vahel. Selleks kutsuti puhkuselt tagasi praegugi ETV-s töötav Jüri Pääro. Tol ajal oli vaja üle kanda Tallinna ja Helsingi vahelist jalgpallivõistlust, mida näitas Soome TV. Et varem sellelaadseid rahvusvahelisi ülekandeid polnud tehtud, siis ei teadnud keegi, kas ettevõtmine õnnestub. Võeti härjal sarvist ja sõideti liikuvjaamaga Viimsi poolsaarel asuva majaka juurde, mille otsa paigaldati spetsiaalselt ehitatud antenn. Pilti ja ka heli pandi vastu võtma televiisor, mis oli ümber ehitatud nii, et sealt ka signaali kätte saaks. Asi õnnestus ning selle saavutuse eest saadi sideministrilt isegi eripreemia.
Algselt näidati testtabelit kaamera ees graafilise lehena, seetõttu oli konkreetne kaamera seotud ainult testtabeliga ning loomulikult ei tohtinud tabel ja telekaamera liikuda. Kuid tegijal ikka juhtub! Appi tuli monoskoop – nn toru, millele ei projekteeritud ette optilist pilti tabelist, vaid selle toru sees olevale spetsiaalsele kihile oli juba kantud testtabeli kujutis. Kuna nõukogudeaegne tehnika tõrkus tihti töötamast ning seda tuli alatasa remontida, siis oli igale plokile ette nähtud ka reservplokk. Viimastest ehitas Pääro telekaamerasse lisakanali, kust sai vajadusel testtabelit näidata mitte optilise pildina, vaid juba elektrilise signaalina. Selgituseks – testtabelit nõudsid telerite remonditöökojad, et päevasel ajal, kui saateid polnud, oleks võimalik telereid parandada. Ning teleri remondimees oli nõukogude ajal kodudes sagedane külaline…
Kui insenerimõttest veel, siis tehti ka suuri ja originaalseid asju, sest Eestis ehitati isegi liikuvjaamu. Näiteks 28. juunil 1977 alustas tööd siinmail ehitatud salvestusjaam Kaktus.

Telesaated põhjanaabritele
On üldteada, et aastail 1970–1980 oli Soome TV eestlastele aknaks Euroopasse. Paljud N. Liidu avarustest siia saabunud, tühjade lettidega harjunud parema elu otsijad arvasid, et Soome TVs näidatud külluslikud kauba- ning toiduletid on paljas propaganda. Seejuures on vast huvitav teada, et Tallinna telestuudio, hiljem ETV, saatis 18 aastat (1956–1974) eetrisse ka soomekeelseid saateid. Ning näiteks 1955. aastal pidid põhjanaabrid vaatama ainult Eestimaa televisiooni, sest Soome telejaama lihtsalt polnud – see ehitati kaks aastat hiljem ehk 1957. aastal. Rootslastel vedas veidi rohkem, nemad said oma telepildi 1956. aastal. Siinkohal on paslik meenutada, et näiteks 1950. aastal edastasid püsiprogrammi ainult USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja N. Liit (Moskva ja Leningrad). Enne meid jõudsid oma televisiooni käivitada veel Mehhiko, Argentina, Kanada, Ukraina, Jaapan, Tšehhoslovakkia, Poola, Itaalia ja Läti.
ETV pikaajaline töötaja Voldemar Lindström kirjutab oma raamatus „Matk telemaailma”, et otsus soomekeelsete saadete osas tehti väga kõrgel tasemel. Tolleaegne Soome vabariigi president Kekkonen oli N. Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Vorošilovile viimase Soome visiidi ajal 1956. aastal maininud, et soomlased tunnevad huvi Tallinna telesaadete vastu. Ja hea oleks kui soomlased neist saadetest ka aru saaksid. Nii tehtigi Tallinna stuudiole ülesandeks valmistada saateid ka soomlastele. Septembrikuu käskkirjaga kohustati telerahvast soomekeelsete saadetega alustama 1. oktoobrist 1956 ning nimetatud kuupäeva hilisõhtul lastigi põhjanaabrite jaoks eetrisse Nõukogude Eestit tutvustav film. Soomekeelsete saadetega alustati ametlikult (st saade oli saatekavas ka välja kuulutatud) 3. oktoobril 1956, esialgu kord, hiljem kaks korda nädalas. Et juba esimest saadet nähti Soomes ning Tallinna telejaama saateid seal ka vaadati, seda kinnitavad televaatajate soome- ja rootsikeelsed tänukirjad. Põhjanaabritele suunatud saated lõpetati 1. juulil 1974, vältimaks Helsingi kohtumisel N. Liidule tehtavaid võimalikke süüdistusi, et ühe maa televisioon teeb ja levitab suunatud programmi teise riigi kodanikele. Samal 1974. aastal sai ETV esimese värviülekandejaama ning aasta varem värvistuudio. Kuidas lõppes must-valge ajajärk ning arenes edasi värvitelevisioon koos üleminekuga N. Liidu pärandina saadud Prantsuse SECAM-süsteemilt PAL-standardile ning jõuti digiajastusse, on oluline ja huvitav etapp ETV ajaloos. Kuid see on juba omaette jutt.

Mõningaid verstaposte
23. juuni 1955 – Tallinna kauplustesse tulid müügile esimesed televiisorid.
19. juuli 1955 – esimene ametlik proovisaade (2 tundi ja 35 min).
1955 – Eestis 1300 telerit, teletöötajaid – 34.
1956 – Eestis 3900 telerit, teletöötajaid – 65.
1957 – Eestis 9100 telerit, teletöötajaid – 98.
1958 – Eestis 16 200 telerit, teletöötajaid – 110.
1959 – Eestis 26 800 telerit, teletöötajaid – 141.
1960 – Eestis 38 100 telerit, teletöötajaid – 162.
1961 – Eestis 58 000 telerit, teletöötajaid – 191.
1962 – Eestis 79 000 telerit
1963 – Eestis 104 800 telerit, teletöötajaid 232.
1964 – Eestis 132 300 telerit, teletöötajaid 256.
15. juuni 1965 – esimene saade Telemajast.
23. sept 1965 – esimene ETVs tehtud videosalvestus.
30. dets 1972 – esimest korda eetris ETV oma värvisaade.
1972 – esimene värvivideomagnetofon Elektron 2.
1973 – esimene omatehtud värvifilm, tööd alustas värvistuudio.
1974 – esimene värviülekandejaam Lootos.
28. juuni 1977 – alustas tööd Eestis ehitatud värviülekandejaam Kaktus.
20. detsember 1979 – 14.30 anti eetrisse esimene TV-signaal uuest 314 m kõrgusest Kloostrimetsa televisioonitornist.
11. juuli 1980 – anti ametlikult käiku teletorn (raudbetoonosa 190 m, metallist osa 124 m).
1981 – ETV väljastas ainult värviprogrammi.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid