Eesti tankivägi
Margus Kruut
01.11.2009

Kuigi Eesti kaitseväe relvaarsenali kuuluvad soomusmasinad, ei ole meie und valvamas ühtegi tanki. Tõsi, ka Eestimaal on tankid olemas, kuid need kas naudivad muretut pensionipõlve muuseumides või seisavad mälestusmärgina postamendil. Ning mõni ehk ootab alles leidjat kas maa all või soosügavustes.

Kui palju soomusmasinaid peidab endas Maarjamaa, seda ei tea täpselt keegi. Kuid on teada, et maasse kaevatud tanke kasutati pärast Teist maailmasõda näiteks Tartu Veski territooriumil ankrutena sõjatules viltuvajunud viljahoidla püstitõmbamiseks. Enamik neist kaevati hiljem välja, kuid üks leidis viimase puhkepaiga sealsamas. Praegu asub see tank ühe hiljem ehitatud hoone all. Kuigi juhuslikult tuli maapõuest välja tanki kahur, ei soovi praegune kinnistu omanik sõjamasina kättesaamiseks hoonet lammutama hakata.

Soojärve tank
Ida-Virumaal 2000. aasta septembrikuus 64tonnise buldooseri abil järvepõhjast väljasikutatud T-34/76 oli väga hästi säilinud ning varustatud isegi lahingkomplekti mürskudega. Lahingumoon hävitati, sest „parim enne” oli juba üle poole sajandi tagasi läbi saanud. See masin on õnneseen, sest tank oleks võinud omaenese mürskude plahvatuse läbi vähemalt kahel korral tükkideks lennata. Esimene kord siis, kui lahingumasin sai ülevalt läbistava tabamuse kupli lael asuva ventilatsiooniava katte kõrvale. Arvatavasti ründelennuki pardakahurist tulistatud väikesekaliibriline mürsk või kõrgelt künkalt teele saadetud tankirusika lõhkekeha plahvatas masina sisemuses ning rebis komandöri tornilt luugi ning läks õnneks, et tankis olnud mürsutagavara ei detoneerinud.
Leitud T-34/76 näol on tegemist Eesti ainukese säilinud nõukogude sõjamasinaga, mida Wehrmacht kasutas trofeetankina. Seetõttu olid tornile, soomusplaadi esi- ning tagaosale joonistatud Saksa ristid. Lisaks ehivad kuplit nii eesti- kui ka venekeelsed algsed kirjad, mida sakslastel polnud õnnestunud maha nühkida. Tanki järvest välja toonud sõjaajaloo klubi Otsing juhi Igor Sedunovi andmetel tegid trofeemasina uued peremehed tankile minemalennanu asemele uue luugi. Masina järvest väljatõmbamisel oli see torni küljest kadunud, ent Sedunov leidis luugi järve kaldalt. Kui sakslased taganesid, otsustati tank hävitada. Nimelt lasti tank järsakust alla järve, aga et asi veelgi kindlam oleks, visati luugist sisse ka nn saksa kaigas (pika varrega käsigranaat). Et sisemuses olevad mürsud kindlasti plahvataksid ja terasmasin tükkideks lendaks, olid mürsukastidel kaaned pealt võetud. Kuid tankil vedas järjekordselt, sest granaat kukkus kahe metallist mürsukasti vahele ning tankis olnud lahingumoon ei plahvatanudki. Kinni kiilus vaid põhjaalune avariiväljapääsu luuk. Välja võib tuua veel ühe vedamise – kui tank oleks järve lastud töötava ja kuuma mootoriga, siis rikkunuks külm vesi jõuallika. Seegi kord naeratas roomikmasinale õnn, sest tank saadeti kallakust alla järve poole vabakäiguga veeredes, mille tõttu jäi mootor kahjustamata.
Pärast väljatõmbamist võeti tank osadeks ning puhastati (vaata TM 11/2003). Kokku panduna saab see olema Eesti parimas korras tank. Käesoleval ajal ootab masin kokkumonteerimist, et võtta sisse auväärne koht Toilasse plaanitavas muuseumis. Kahjuks peatas viimase arengu majandussurutis, mis sundis muuseumile raha lubanud investoreid paremaid aegu ootama.

Narva tank-monument
Eesti ainuke allesjäänud tank-monument asub Narvast Narva-Jõesuusse viiva tee ääres ning meenutab kohta, kus 25.– 26. juulil 1944 ületasid Leningradi rinde väed kindral Fedjuninski juhtimisel Narva jõe. T-34/85 seisab kõrgel paekivist postamendil ning monumenditankile iseloomulikult puuduvad sellel mitmed olulised sõlmed ja detailid. Koht on kujunenud Ida-Virumaa, peamiselt Narva vastabiellunute üheks populaarsemaks peatuspaigaks, kus ümber kahuritoru sõlmitav värviline lint on saanud pulmarituaali üheks osaks. Tänu lintidele näeb sõjamasin ebaharilikult lustakas välja. Tanki päritolu kohta liigub kaks vastukäivat versiooni. Ühtedel andmetel olla tank 1944. aasta pealetungi ajal Narva jõkke uppunud, sealt hiljem välja tõmmatud, korda tehtud ning postamendile pandud. Ent Narva linnamuuseumi endise direktori Eldar Efendijevi väitel on tank hoopis 1964. aastal kusagilt Leningradi sõjaringkonna reservist toodud ja see pole sõjategevuses üldse osalenud, ammugi mitte 1944. aastal Narva lahingutes. Viimast väidet kinnitab ka Igor Sedunov. Lisaks teab mees rääkida, et sellel tankil puudub mootor, kuid on olemas käigukast. Mingil ajal olid suhteliselt nõrgalt kinni keevitatud luugid lahti kangutatud ning huvilised võisid vabalt ka tanki sisemust uurida. Kuid vandaalide tõrjumiseks keevitati sissepääsud uuesti kinni.

Lagedi tank
Monumenditank oli ka Johannes Tõrsi loodud Eesti vabadusvõitluse muuseumis asuv 1945. aastal valminud T-34/85. See masin asus nõukogude ajal Sindi lähedal betoonalusel. Kuigi Sindi-Lodja postamenditankil puudus mootor, on Tõrs selle hiljem muretsenud ja sõjamasina seadnud sõidukorda – tank on osalenud isegi filmivõtetel. Kuid tanki liikuma saada polnud kerge, sest kinni oli keevitatud kõik, mida vähegi andis, – nii luugid, kuulipilduja alus kui ka roomikud. Ka torni ei saanud pöörata, sest seegi keevitati kunagi korpuse külge kinni. Lahti oli vaid põhja all paiknenud luuk, mille kaudu pääses Tõrs esimest korda tanki sisemust uurima. Tõrsi väitel on tema muuseumis olev tank lahingutes kaks korda väga valusalt pihta saanud. Seda tunnistavad keevitusarm korpuse paremal küljel ning esiosa soomusele lisatud suhteliselt suur terasplaat. Tõrsi tanki 38,9liitrine V12-diiselmootor liigutab 32tonnist roomikutel kulgevat metallist masinat kiirusega kuni 55 km/h. Kütusekulu 180 liitrit sajale kilomeetrile ajaks arvatavasti õlgu väristama enamiku praegustest autoomanikest. Muide see kulu kehtib maanteesõidul. Maastikul, kus toimus põhiline liikumine, olid kulunumbrid tunduvalt suuremad. Kütusevarust (540 l) piisas maanteel umbes 300 km läbimiseks, lisapaakidega (180 l) kujunes tulemuseks 430 km. Maastikul olid vastavad näitajad 180 ja 370 km. Sindi-Lodja postamendilt Lagedile viidud T-34/85 on praegu ainuke Eesti liikumisvõimeline tank.

Vissi küla muuseumi tank
Heino Prosti Variku talus asuvas põllutöömasinate muuseumis on auru-, rehepeksumasinate ja traktorite kõrval koha leidnud ka üks T-34/85, mis muuseumiomaniku sõnul pääses üle noatera. Ligi 20 aastat tagasi jõudsid meheni kuuldused, et kohe hakatakse varem Mäksal Emajõe ääres postamendil paiknenud tanki tükkideks lõikama. Kui kohale jõuti, oli kõik vajalik tükeldamiseks juba valmis pandud. Töö oleks võinudki juba käiagi, aga kiirema tulemuse huvides mindi gaasilõikurile suuremat düüsi tooma. See asjaolu Prosti sõnul selle tanki päästiski, sest ta sai meestega kokkuleppele ja tõi masina oma Elva lähedal asuvasse kodutalu muuseumisse. Tanki elulugu on huvitav ja kirjeldamist vääriv – sõjamasin on kohtunud ameeriklastega Elbel, näinud ära sõja lõpu Saksamaal ning pärast seda valvas Elva tankipolgus „suure kodumaa rahu”. Sealt saadeti tank koos teiste selle polgu terasmasinatega 1956. aasta Ungari ülestõusu maha suruma. Elvas aega teeninud tankistidele öeldi, et sõidetakse õppustele. Mihkel Päärde, kunagise Elva laskespordibaasi direktori andmetel oli tol ajal tankipolgu ülemaks alampolkovniku auastmes Sergei Afanasjev, kes saatis ühes Ungari ümberformeerimise vahejaamas tankiešeloni ilma kütuse ja lahingumoonata ühte kohta ning kütuse ja mürsud hoopis teise kohta. Selle eest oleks mees äärepealt sõjakohtu ehk tribunali alla läinud. Pärast Ungari sündmusi meie loo ühte peategelast enam Elva tankipolku tagasi ei toodud, vaid viidi koos teiste Elva tankidega Kaliningradi. Mihkel Päärde on mees, tänu kellele see sõjamasin Eestimaale tagasi toodi. Kuna Elva lasketiir oli koht, kus käis külas väga palju sõjaväelasi ning relvakonstruktoreid, siis tekkis hulgaliselt huvitavaid tutvusi ja sidemeid ning Päärdel koorus mõte, et võiks teha lahingukuulsuse paviljoni, kus oleksid esindatud kõik Eesti Laskurkorpuses kasutuses olnud relvad. Päärde organiseerimisel saadi Kaliningradist T-34/85 tagasi ning ka rasketank JS oleks kohale jõudnud, kui meie tolleaegne ENSV siseministeerium poleks hakanud asja pidurdama. Eksponaadi taotlemisel oli suureks trumbiks hea ja veenev põhjendus – noorsoo patriootilise kasvatuse vajadusteks elava näite varal (liikuva tanki näol) – ja see avas võimukoridorides uksi lausa võluväel. Aga ministeeriumis hakati kartma, et täiesti töö- ja lahingukorras rasketank võib ebapiisava valve tõttu kõvasti probleeme tekitada ning seetõttu jäigi JS saamata. Kuid T-34/85 oli juba olemas ning seda käis vaatamas ka oma kunagist teenimispaika külastama sõitnud Afanasjev ning nähes masina numbrit hüüatas üllatunult, et see on ju tema Elva polgu tank.
Kui Päärde lahkus lasketiiru juhi kohalt jäi tank unarusse, sellelt kruviti maha kõikvõimalike detaile ning juba enne Mäksale viimist puudusid paljud vajalikud osad. Sealt Heino Prost selle paljureisinud ja huvitava ajalooga eksponaadi oma sõnul surmasuust ära päästiski. Peab veel mainima, et see tank on ikka ühes mürsukindlas õnnesärgis sündinud, sest kuigi ta osales tõsistes lahingutes, ei saanud see ühtegi märkimisväärset tabamust.

Valga tank
22. veebruaril 1978 avati Valga lähedal Tartu maantee ääres Kellil nõukogude tankimonument. T-34/85 paiknes seal postamendil kuni 1990. aasta kevadeni, kuni ööl vastu 3. aprilli purustati tank tugevajõulise lõhkeainega. Valga Isamaalise Kasvatuse muuseumi eestvedaja Meelis Kivi ja mitmete teiste asjatundjate arvates oli see intsident organiseeritud N. Liidu eriteenistuste poolt, tekitamaks pingeid eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel. Oli kuidas oli, okupatsiooniarmee sõjaväelased tõid kohale uue eksponaadi, mis vastupidiselt eelneva ja praktiliselt sõidukorras tankiga, oli seest täiesti tühjaks tehtud. See ilma mootori, istmete ja juhtimisseadmeteta sõjamasin seisis postamendil suhteliselt lühikest aega, sest avaliku arvamuse ja Valga maakonna volikogu survel viidi see Metsa tänava sõjaväeossa. Pärast võõrvägede lahkumist pakkus Valga maavalitsus peremeheta jäänud tanki piirivalvele, kuid neile polnud tanki vaja. Kuna sealsamas lähedal oli Valga liha- ja konservitööstus, saadi viimasega kokkuleppele ja sõjamasin viidi nende õuele. Lihatööstuse hoov osutus sõjamasinale päästvaks pelgupaigaks. Nimelt hakkas veidi hiljem tanki endale ihaldama kaitsevägi, et saada polügoonile uut „kahuriliha”. Valga tank oleks hävitatud samamoodi, kui Võrumaalt 1990. aastal postamendilt maha võetud soomusmasin. Selle tanki tee viis Aegviidu polügoonile, kus see purustati täielikult kahuritule sihtmärgina. Ent lihatöösturid oma tanki lõhkumiseks ei andnud. Tank seisis aastaid lihatööstuse õuel, kuni raudmürakast sai Valga isamaalise kasvatuse püsiekspositsiooni eksponaat ning nüüd veedab tank Pika ja Kuperjanovi tänava ristmiku ääres asuvas muuseumis turvalist pensionipõlve.

Lõpetuseks
Eesti „tankivägi” piirdub täna niisiis mainitud monumendi- ja muuseumitankidega. Ons meil üldse tankiväge vaja? See on küsimus sõjaväespetsidele, ent mingi kogus veerevaid tanke peaks kaitseväel kindlasti olema – kas või selleks, et sõdurpoisid sellist soomuselukat ikka tunneksid ja lahinguväljal tanke kohates hirmuga püssi põõsasse ei viskaks.

Sarnased artiklid