Eesti soomusautod
Tiit Noormets
09.02.2010

Esimese maailmasõja rinnetel sõdinud Eesti ohvitserid tundsid soomusautode võitlusvõimet, kuid Vabadussõja algul neid meil ei olnud ja väsimatu Johan Pitka eestvedamisel otsustati soomusautosid ise ehitama hakata.

Detsembris 1918 andis Johan Pitka käsu asuda Tallinna Sadamatehastes soomusautode valmistamisele. Kogemused selliseks tööks puudusid, rääkimata projektdokumentatsioonist. Omavahelise arutelu käigus pandi paika auto põhimõtteline ehitus, insener Saukas visandas ehitusplaani ja mälestuste järgi ainult kahe-kolme päevaga ehitati esimene valmis. Firma Federal kolmetonnise kandejõuga veoauto šassiile ehitati vinkelrauast raam ja sellele kinnitati laevaehituses kasutatud metallplaatidest soomus. Esimene soomusauto valmis 1918. aasta jõulupühade eel ja sai nimeks Estonia. Rindele seda saata aga ei saanud, sest auto sai liiga raske. Kevadel 1919 ehitati Estonia ümber tolleks ajaks loodud seeriamasinate eeskujul.

Tasuja tegi tee lahti
Järgmisena valmis soomusauto Tasuja. Konstruktsiooniliselt oli see Renault veoauto šassiile ehitatud pealt lahtine soomuskarp. Auto relvastati ühe 37 mm laevakahuri ja kahe raskekuulipildujaga. Tasuja oli juba märksa kergem tänu uute ehitusmaterjalide kasutamisele. Selle raam valmistati puidust ja soomuskate kaevikukilpidest (need olid Esimese maailmasõja ajal vaatluspostide ja laskurite kaitseks avamaastikul või kaevikuserval kasutatavad väikesed neljakandilised 6 mm paksused teraskilbid). Kaevikukilpe oli Eestisse jäänud hulgaliselt, need olid laevaterase plaatidest kergemad ja kuulikindlamad. Puuraamile kinnitatud kaevikukilbid jäidki soomusautode ehitamisel konstruktsioonilise lahendusena kasutusele. Moondamiseks värviti Tasuja kere valgele põhjale suured mustad laigud, mis moonutasid visuaalselt auto piirjooni.
13. jaanuaril 1919 sõitis Tasuja Lõunarindele. Lahingus Orava mõisa all 23. märtsil vajus auto manööverdamise ajal tagumiste ratastega läbi vaenlase poolt rikutud sillakatte. Liikumisvõimetut autot ei olnud võimalik päästa ja vaenlase kätte sattumise vältimiseks pandi see enne mahajätmist põlema. Tasuja oli ainus Vabadussõjas kaotatud soomusauto. Tasuja nimi anti hiljem ühele sõjasaagiks saadud soomusautole.
Soomusauto rakendamine lahingutegevuses oli aga olnud nii tõhus, et selleks ajaks oli juba välja töötatud uus projekt ja selle järgi hakatud ehitama masinaid, millest sai kokku Eesti soomusautode seeria (üks soomusauto ehitati ka Pärnus 6. jalaväepolgu algatusel, aga sellest kunagi omaette loos).
Soomusautode ehitamist juhtis alamkapten A. Uus ja need projekteeris insener Saukas. Tallinna Sadamatehastes ehitati autodele raam ja samas katelsepa töökojas neediti meister Georg Drevsi käe all neile soomus. Auto mootori remontis koos tehase lukkseppadega sellele määratud autojuht. Soomustatud ja sõidukorda seatud auto saadeti edasi Johan Pitkale kuuluva Tallinna Laevaühisuse töökotta, kus pandi peale relvad. Valminud soomusauto kere värviti moondamiseks valge-halli-siniselaiguliseks (suvel värviti autod oliivroheliseks ja detsembris 1919 hall-valge-roheliseks või ainult halliks); mõlemale küljele ja ette maaliti auto nimi. Nõnda ehitati kokku seitse soomusautot.

Tõsine lahingumasin
Kõik need soomusautod olid ühesuguse ehituse ja relvastusega. Konstruktsiooniliselt koosnes auto kolmest osast. Ees oli mootoriosa, selle taga juhiruum ja seejärel lahinguosa. Juhiruumis istusid ühel istmel autojuht, varujuht ja nende vahel kuulipildur. Juhiruumi lael asetsesid kaks väikest elektrihelgiheitjat, mis said voolu juhiruumi paigutatud generaatorilt. Juhiruumi vasaku ukse all oli kast tööriistade hoidmiseks.
Lahinguosa lael oli 360kraadise pöördenurgaga kahuritorn, mille mõlemal küljel ja tagaosas oli suletav vaatluspilu ning lael väljapoole avatav luuk. Lahinguosa tagaküljel oli kaks poolringikujulise põhiplaaniga madalat kasematti kuulipildujatele. Nende lael olid väljapoole avanevad luugid ja mõlema kuulipilduja laskeava kõrval nihutatavad luugid laskeava laiendamiseks ja kuulipilduja laskesektori muutmiseks. Lahinguosas asusid auto ülem, tornis kahuri sihtur ja laadur ning kasemattides kaks kuulipildurit. Kahuri sihturil ja laaduril istmeid ei olnud ning nad seisid rappuvas masinas ebamugavalt püsti. Juhiruumi ja kahuritorni vahel oli luugiga vahesein, kasemattide ja kahuritorni vahe oli soomusauto sees avatud. Soomusauto tagaosas oleval platvormil oli suur puukast labidate-kirveste-kirkade, tungraua, puksiir- ja lumekettide, trossi jms vedamiseks. Autol oli kolm väljapoole avanevat ust – kaks vaatluspiludega ust juhiruumi mõlemal küljel ja suletava laskeavaga uks taga kasemattide vahel ning mõlemal küljel kaks suletavat laskeava. Teise sõiduki, moonavankri või suurtüki vedamiseks oli auto tagaosas pukseerimisketi kinnitushaak; soomusauto enda pukseerimiseks nii ees kui taga kaks konksu.
Enamik masinaid olid firma AEC kolmetonnise kandejõuga veoauto šassiil (Estonial oli selleks sama kandejõuga Federal ja Vahuril samuti kolmetonnine veoauto Packard). Auto oli kaheteljeline, nelja täiskummidega rattaga (tagumised kahekordsed), millele läbivuse suurendamiseks sai peale panna lumeketid. Mõõdud olid vähesel määral erinevad, sest soomusautode ehitamiseks tänapäeva mõistes projekti ja vastavaid tööjooniseid ei koostatudki. Nende pikkus oli 7,6–8, laius 2,1–2,4 ja kõrgus 2,9–3 meetrit. Soomusautode tühikaal oli ca 7 tonni ja lahingukaal täisvarustuses 8–8,6 tonni.
Vahuril oli jõuallikaks vesijahutusega neljasilindriline 30hobujõuline mootor, teistel soomusautodel samasugused 40 hj mootorid (Kalewipoja ülemana Vabadussõjas võidelnud Rootsi vabatahtlik, kapten Einar Lundborg märgib oma mälestustes, et tema autol olevat olnud 60 hj mootor). Starter puudus, mootor käivitati käsitsi käivitusvändaga. Käigukastil oli neli käiku edasi ja üks tagasi. 40 hj mootori kütusekulu oli 90–100 liitrit 100 km läbimiseks (autodel oli üks 130 liitrine kütusepaak, mis asus autojuhtide istme all). 1934. aastal on märgitud soomusautode maksimaalkiiruseks 45 km/h (tagasikäiguga 10 km/h). Soomusauto oli võimeline liikuma ainult tugevapõhjalisel teel ja selle pöörderaadius oli 7,5–8 meetrit. Autod suutsid läbida vett sügavusega 65–80 sentimeetrit. Nõrgemad sõiduomadused olid Estonial, mille maksimaalkiirus oli 15 km/h.

Relvastusest
Relvastuseks oli soomusautodel kahuritornis üks 37 mm Hotschkissi kiirlaskekahur, kasemattides kaks 7,62 mm raskekuulipildujat Maksim ja auto esiküljel laskeavast tulistamiseks üks 7,7 mm kergekuulipilduja Madsen. Kui Wibuane kaotas suvel 1919 lahingus oma kahuri, katsetati sellel ka teistsugust relvastust – kahuritorni lagi võeti maha ja sinna paigutati 76 mm saksa pommipilduja (miinipilduja eellane). See ei õigustanud ennast ja Wibuane sai endale taas kahuri. Soomusauto tuletabavus oli kapten Lundborgi kinnitusel ka sõidu ajal rahuldav.
Kindlat lahingkomplekti sõja ajal ei kehtestatud. Lahingusse sõites võeti autosse kahuri jaoks 200–300 mürsku (granaadid, šrapnellid ja kartetšid), raskekuulipildujatele 40–50 padrunilinti á 250 padrunit ja kergekuulipildujale 25–35 padrunisalve á 36 padrunit. Lisaks sellele võeti kaasa padruneid kastides ja käsigranaate, isegi nii palju, et kõigi meeskonnaliikmete jaoks ei jätkunud enam autos ruumi ja soomusauto ülem pidi täitma ka kahuri sihturi ülesandeid. Meeskonna isiklikeks relvadeks olid ohvitseridel püstolid või revolvrid ja sõduritel vintpüssid. Lahingusse liikus auto tagurpidi, et võimaldada paremat manööverdamist vastase suurtükiväetule alt väljasõitmisel; ühtlasi oli nii võimalik lahingsuunale koondada kahuri ja kahe raskekuulipilduja tuli.

Iseärasused
Mootori soomuskattel oli mõlemal küljel luuk. Esialgu ei olnud mootor pealt kaitstud, kuid pärast mootorite vigastusi mürsukildudest pandi peale lahtivõetav mootorikate. Kahuritornil oli kahuripoolsel küljel ligi kolmandiku tornilaiuse ulatuses kahekordne soomus.
Soomusautode üheks iseloomulikuks omaduseks oli müra. Kapten Lundborgi sõnul „... sõidu ajal oli mootorimürin auto sisemuses niivõrd kõrvulukustav, et võimatu oli kõnelda ja käselda. Luugid plagisesid, lahtised esemed autos kolksusid ja soomusplaadid ragisesid. Autos valitses selline kärin-mürin, et oli võimatu üksteisest midagi aru saada. Oli vaja midagi öelda, siis pidi kõrva karjuma.” Sellele kõigele lisandus lahingus tulistamine. See ei olnud ainult ebamugav, vaid ka takistas auto juhtimist. Kuna soomusautod sõitsid lahingusse tagurpidi, pidi autojuhile pidevalt tagant ette käsklusi andma. Selleks ettenähtud signaal-telegraaf ei olnud töökindel, mistõttu käsklusi tuli tavaliselt edasi anda suuliselt vahemehe kaudu.
Lisaks soomusautodele ehitati Eestis Vabadussõja ajal veel kaks masinat, milles kui mitte tehniliselt, siis vähemalt põhimõttelt võib näha liikursuurtükkide eelkäijaid. Jaanuaris 1920 soomustati kaks firma White 5tonnise kandejõuga veoautot, mille lahtises kastis oli välilafetil 57 mm kahur. Soomusveokitele pandi nimeks Sorts ja Puuk. Sõjategevuses osaleda need enam ei jõudnud ja nii jäi eesrindlik idee praktikas proovimata.

Autod aastakümneteks
Kuus Vabadussõja ajal ehitatud soomusautot jäid samasugustena Eesti sõjaväe relvastusse kuni 1940. aastani. Ainult Estonia soomustati ümber ja sai endale 7–11 mm paksuse kroomnikkelterasest katte, millega masina kaal langes ühe tonni võrra. Soomusauto Vahur ja soomustatud veoautod Sorts ja Puuk võeti pärast Vabadussõda relvastusest maha ja lammutati.
Võrreldes Esimese maailmasõja ajal suurriikides seeriatoodanguna ehitatud soomusautodega, oli Eesti masinatel tugev soomus ja märkimisväärselt võimas relvastus (enamasti kandsid tollased soomusautod ainult 1-2 kuulipildujat). Samal ajal olid Eesti soomusautod raskemad ja aeglasemad. Vabadussõja lahingukogemused näitasid, et eesti insenerid ja ohvitserid olid soomusautode loomise keerulise ülesande rahuldavalt lahendanud. Eestis õnnestus oma jõududega luua tollastes tingimustes tugev soomusvägi. Kõigi nende meeste pingutus andis suure panuse, et meie võime veebruaris tähistada Eesti vabariigi sündi.

Vabadussõja ajal ehitatud Eesti soomusautod
Tasuja sõitis rindele 13. jaanuaril 1919
Vahur valmis 1. märtsil ja saadeti rindele 15. märtsil 1919
Toonela valmis aprillis ja jõudis lahingusse 22. aprillil 1919
Wibuane valmis aprillis ja jõudis lahingusse 23. aprillil 1919
Kalewipoeg valmis aprillis ja jõudis lahingusse 25. aprillil 1919
Estonia ehitati ümber kevadel ja saadeti rindele 20. mail 1919
Kotkasilm valmis jaanuaris 1920
Erilane valmis jaanuaris 1920 (nimetati 20. okt 1920 ümber Lembituks)

Soomusautode soomus
Seinad – 6 mm kaevikukilbid
Juhiruumi seinad – 10 mm soomusplekk
Mootorikate – 5 mm soomusplekk
Raami kaitse – 5 mm soomusplekk
Katus – 3 mm terasplekk
Torni küljed – 6 mm kaevikukilbid
Torni lagi – 3 mm terasplekk
Kasematid – 8–10 mm raudplaadid (vastupidavuselt võrdsed kaevikukilpidega)
Põrand – soomustamata (paksudest plankudest)

Oma vereohvrid pidi ka Soomusautode Kolonn Marsi altarile tooma, kaotades viis meest:
1. Pisuhänna ülem leitnant Lindemann langes 19.6.1919
2. Tasuja kuulipildur Rents langes 23.2.1919
3. Kalewipoja kuulipildur Neumann langes kevadel 1919 Pihkva all
4. Vahuri juhi abi Tamm langes Landesveeri sõjas
5. Estonia kuulipildur Lilienthal langes Landesveeri sõjas.

Neid mehi ei mäleta tänapäeval kahjuks enam keegi. Ometi – need mehed uskusid millessegi helgesse ja panid selle usu eest võideldes kaalukausile kõik, mis neil oli – oma elu. Kui nad (ja teised) ei oleks seda teinud, poleks meil ka Eesti vabariiki.

Sarnased artiklid