Eesti sai metroo
Margus Kruut

Siiani võisime end rahustada mõttega, et kuigi Eestimaal pole metrood, ei saa allmaarongiga uhkustada ka lätlased ja leedulased. Kuid nüüd on olukord muutunud, sest Tallinna all iidsetes bastionikäikudes sõidab üks huvitav masin – tulevikku viiv ajarong. Londoni või Moskva metrooga seda ehk küll võrrelda ei saa, sest rööbastee pikkus on ainult 66 meetrit ning 16 täiskasvanud inimest sõidutav rongike liigub ülirahulikult kõndiva jalakäija kiirusega. Kuid sellest hoolimata on tegemist huvitava transpordivahendiga, mis on välja mõeldud, projekteeritud ja ehitatud Eestis.

Veel Rootsi ajast pärit bastionikäikude puhastamine prahist, nende kordategemine ning avamine külastajatele oli tänuväärne tegu, sest vähestel linnadel on varnast võtta võrreldavat turismimagnetit. Miks need omal ajal üldse ehitati ja kuidas nägid välja bastionialused käigud enne korrastamist, vaata Tehnikamaailmast 4/2004. Pärast Kiek in de Köki lähedaste käikude kordaseadmist (sinna tuli paigaldada tänapäevane ventilatsiooni-, valgustus-, tuleohutus- ja elektrisüsteem) hakati käike sisustama erinevate eksponaatidega, millest üks põnevamaid on rongilaadne liikurmasin, millega sõitjad viiakse vagunite videoekraanidel jooksva kava vahendusel minevikust tulevikku.

Idee ja visioon
Nägemuse ning joonised, milline võiks välja näha bastionikäikudes kulgev ajarong, pani paberile disainer Leonardo Meigas, kes meenutab: „Kui vaadata Ingeri ja Rootsi bastioni käikude põhiplaani, siis hakkab silma sektsioonide sarnasus rongivagunitega. Kujundajana kirjutasin sellest aastal 2003 ka ärimees Martin Napale, seoses tema toonase ideega rajada ajamuuseum. Sel ajal olid käigud täidetud kõikvõimaliku prahi ja sodiga.
Aga idee paigutada liikuv sõiduk bastionikäikude pikimasse sirgelt kulgevasse lõiku, käis 2007. aastal välja Linnamuuseumi direktor Maruta Varrak. Mõte oli julge, sest nii keerukat atraktsiooni Eesti muuseumides ei leidunud. Bastionikäigu niiskus, kohati laest tilkuv vesi ja aastaringne jahedus 6–8 °C esitavad rongi liikuvatele osadele, elektroonikale ja ka tulevase tarbijaga seotud kokkupuutepindadele tõsised nõudmised.”
2009. aasta kevadel muuseumi korraldatud „Ajarongi” disainiideede võistlus oli osavõtjaile hüppamine täiesti tundmatusse vette. Peamine küsimus oli stiili valik. Kas sobitada midagi vana interjööriga või luua sellele vastanduv, ulmeline seade? Leonardo Meigas valis viimase variandi. Tema maketil on näha ajarongi kompositsiooni põhielemendid – vaguni külgseintele toetuvad rõngad. Nendest horisontaalteljel moodustuv rida loob rongis istujale peeglite ja valgustuse kaasabil kujutluse viibimisest lõputus torus.

Idee saab lihaks
Järgnesid arutelud inseneribürooga Skoop konstruktsiooni projekteerimisel ja koostöö firmaga Hansanova, kus tehti karkassi katsetused. Tuli leida materjalid, millest rong valmistada nii, et see ei hallitaks ega kõduneks, oleks tugev ning vastupidav. Lisaks pidi lõpptulemus olema lihtsalt puhastatav ja muuseumi külastajale turvaline. Kitsad bastioniseinad seadsid omad tingimused, mistõttu tuli vähendada istme ning jalatoe sügavust. Loobuti videomonitore hoidvast pöördsirmist, mis võib kinni kiiluda ja inimese näppudele ohtlikuks osutuda ning seetõttu otsustati teha ülestõstetav konstruktsioon. Et too oleks läbipaistev, kerge ja tugev, kujundas Meigas selle kaarjalt lõigatud alumiiniumribidest. Nii sündis vaguni visiir, mille vormis on vihjelisi ühisjooni keskaegse raudrüü näokattega. Vaguneid visuaalselt ühendav sinusoidne alumiiniumliist tagab monitoridele ergonoomiliselt sobiva kauguse vaataja silmadest.
Leonardo Meigas: „Valgustusel on selle rongi disainis oluline, lavastuslik osa. Tulede süttimine-kustumine annab aimu reisi erinevatest faasidest. Rongi ebamaisust rõhutavad külmvalged LED-id. Jalatugedealune punane valgus paneb vagunid (kujundlikult väljendades) hõljuma ja otsavagunite hõõguvad poolkerad rongi liikuma. Ajarongi välisvormis kajastub aja tunnetamatu lõputus ning meie elukäiku vormiv perioodilisus.”

Rong kitsasse käiku
Panna ahtasse bastionikäiku liikuma rong, oli huvitav ja samas keeruline tehniline ülesanne. Et võimalikult vähe rikkuda ajaloolist miljööd ning et põrandal olev relsipaar ei segaks turismigruppide ning teiste huviliste jalgsi liikumist, pandi seina lähedale põrandale ainult üks siinitaoline juhtrööbas. Teine relss kinnitati seinale, mis on veel ka ohutuse mõttes väga oluline, sest nii jääb rongi ja bastionikäigu ühte serva niipalju ruumi, mis võimaldab inimesel vajadusel rongist ohutult mööduda. Et minirong mahuks kitsasse käiku, mille laius on ebaühtlane ja jääb laias laastus 1,4–1,8 meetri vahele, istuvad reisijad sõidusuunas mitte näoga, vaid küljega.
Märtsis 2009 toimunud ideekonkursiks said tehtud esimesed tehnilise lahenduse visandid. Esimese tehnilise joonise salvestamise ja viimase detailijoonise paranduse vahele jäi täpselt kaks tundi vähem kui üks aasta. Rongi ehitamisega alustati mais 2009. Kõik mehaanika- ja elektroonikaalased projekteerimistööd tegi OÜ Skoop Kalle Tiisma juhtimisel. Samuti valmistas firma Skoop rongi juhtelektroonika ning veomehaanika. Vaguni prototüübi ja hiljem kogu rongi mehaanilise osa valmistas firma Hansanova Kalle Pruudeni käe all. Liikurmasina põhikonstruktsiooni moodustavad terastorud, mida katavad terasplekk ja plast, visiirdetailid on alumiiniumist. Programmi rongi juhtimiseks kirjutas Toomas Vinter firmast Interakt. Videokava teest linnade tulevikku, mida vaadatakse rongisõidu ajal, lõi Vello Kala, muusika on Glen Pilvre looming. Video ja heli paigaldas Ivo Kõvamehe juhitud Avision.

Täismahuline tootearendus
Kalle Tiisma: „Projekteerimise käigus küpses algne rongi välisdisain selliseks nagu seda praegusel kujul näha saab. Ei mäleta ühtegi detaili, mida esialgsel kujul säilitada oleks õnnestunud. Näiteks visiiri lahendus praeguses variandis on kolmas versioon. Seepärast võib rongi projekteerimist võrrelda täismahulise tootearendusega. Kõik ühe vaguni ehitamiseks vajaminevad 487 erinevat detaili sai mitmeid kordi ümber joonestatud. Esialgsel kujul on säilitatud ainult ideed panna inimesed istuma küljega sõidu suunas, kasutada ohutuse huvides madalapingelist toitesüsteemi (12 V akud) ja ühe siiniga liikumisteed põrandal.”
Rongi kõik vagunid on autonoomsed, st iga vaguni energiavarustus, veomootorid ning kontrollelektroonika asuvad samas vagunis. See tagab, et võimallik rike ei halva kogu rongi tööd – iga vaguni saab vahelt välja võtta. Kuna rong on siiski mõeldud töötama ühtse tervikuna, tuli vagunite elektroonika omavahelist koostööd pärast rongi montaaži häälestada. Rong seisis 2,5 nädalat märtsi lõpust aprilli keskpaigani, sest tehti muudatusi vagunite juhtimiselektroonikas ja programmis. Ajarong anti ekspluatatsiooni aprillis 2010, kuid tiheda ehitusgraafiku tõttu avamiseelsel perioodil lükkus osa kahekuulisest katsetusajast avamisjärgsele ajale. Testimine sai tehtud 2010. aasta mai lõpuks.
Kalle Pruuden: „Pisitõrkeid ja plaanivälist tegevust oli küllaga, kuna olime sunnitud prototüüpi ning tervet rongi teostama ja katsetama üheaegselt. See tulenes ajapuudusest ning eelarve kitsikusest.”
Leonardo Meigas: „Rongi valmistati tõelise pühendumisega. Piiratud eelarvele vaatamata ei käinud mulle keegi peale, et peaks disaini osas kuidagi odavamalt läbi ajama.”
Karmo Kiivit: „Valmistaja jaoks tegi asja huvitavaks ja raskeks ülesande püstitus. Tuli laveerida kunstniku nägemuse, inseneride väljatöötatud tehniliste lahenduste, mehaanika vajaduste ja teostamise tehniliste võimaluste vahel.”

Muljetavaldav masin
Ajarong, mis moodustab osa Kiek in de Köki ja bastionikäikude uuest ekspositsioonist „Ajarännak”, on eriti efektne, kui see pimedas käigus täistuledes särades kiirgab helesinist ja erkpunast valgust. See müstiline vaatepilt muudab ka täiskasvanud inimesed tihti lasteks, kes tahavad seninägemata ning ainulaadse ajarongiga sõita. Loo autor vaatles juunikuus 2010, missuguseid emotsioone tulevikurong turistides tekitas. Kui viimased olid saanud giidile esitatud küsimusele vastuse, et see imemasin on train to the future ehk rong tulevikku, siis pobiseti neid ingliskeelseid sõnu mitmeid kordi omaette, mis meenutas väga keskaegsete munkade palvesõnade pominat. See vaikne mõmin sobis ajaloolistesse ja veidi salapärastesse käikudesse ideaalselt.
Praegu tehakse ekskursioone sagedusega üks kord tunnis. Rongil on automaatne laadimissüsteem ning iga kord, kui rong algpunkti jõuab ja peatub, käivitub laadimisprotsess. Vool tuleb seinale kinnitatud klemmidest. Kahe sõidu vahelise aja jooksul suudab laadimine korvata eelmise sõidu ajal kulutatud energiahulga. Kui soovitakse teha sõite rohkem, kui kord tunnis, siis jääb kahe sõidu vaheline aeg liiga lühikeseks, et akusid täiesti täis laadida jõuaks. Seetõttu on vagunites tagatud kahepäevane autonoomne energiavaru selliseks puhuks, kui laadimissüsteemiga peaks midagi juhtuma või tuleb teha oluliselt rohkem sõite.

Lõpetuseks
On tore, et pärast aastaid kestnud hoovõttu lõpuks bastionikäigud korrastati ja avati külastajatele. Ning et sinna pandi liikuma eespool kirjeldatud Eestimaal ehitatud sõiduk, mis on mõnes mõttes Tallinna ja terve Maarjamaa tehnikavaldkonna visiitkaardiks. Muljetavaldav valgusmäng ning huvitavad tehnilised lahendused loovad eeldused, et bastionikäikudes käinud ja tulevikurongiga sõitnud turistid viivad oma positiivsed emotsioonid laiali ka tuhandete kilomeetrite kaugusele üle maailma.

Sarnased artiklid