Eesti kriminalistikatehnika
Igor Hallas
11.04.2006

Ühel maal nimega Eesti saabus muistsel stagnaajal, kunagi 1970. aastate paiku, aeg, mil eesti mehed pidid hakkama välja mõtlema kriminalistikatehnikat. Pätte ja vargaid oli ka siis, neid oli vaja tuvastada, aga vastavat tehnikat ei olnud eriti kusagilt võtta.

Igapäevase elu märksõnaks oli siis defitsiit. See kehtis kõikjal, ka kriminalistikas. Meie suurel “isamaal” toodeti vähe aparatuuri, mis oleks sobinud spetsiaalselt kriminalistika tarbeks. Olemasolevast tehnikast tuli kasutada seda, mis ligilähedaseltki sobis, ja võimaluse korral kohendada või veel parem – ise valmistada sobivad seadmed.
Hakkasimegi konstrueerima kriminalistikatehnikat. Asjaga tegeles ajavahemikus 1974–1987 Eesti Kohtuekspertiisi Teadusliku Uurimise Laboratoorium (KETUL), kuhu moodustati 15.10.1974. a insener-tehnilisest personalist koosnev eksperimentaaltehnika grupp ja 1.1.1976. selle asemele kriminalistikatehnika osakond.
Üllataval kombel sai seda tehnikat isegi rohkem kui esialgu loota võis. Peale Eesti kasutasid meie tehnikat ka paljud teised N. Liidu ekspertiisiasutused. Minu töötamise ajal selles asutuses sai välja nuputatud ja valmistatud 29 eri tüüpi seadet, millest mõningaid huvitavamaid vaatlemegi.

Elektronoptiline muundur
See on kõige õnnestunum meie konstrueeritud aparaat, samuti kõige rohkem mujale tellitud. Valmistatud sai neid alates 1974. aastast 42 tükki. Et saada aparaadist ettekujutust, võtame kõigepealt ette optilise kiirguse spektri, kust näeme, et nähtav valgus on tegelikult väike osa kogu optilise kiirguse diapasoonist. Sellest pikemal lainealal asub infrapunane (IP), lühemal ultraviolett (UV) kiirgus.
Inimestena (või kriminalistidena) oleme aga uudishimulikud ja tahame näha, mis toimub just neis, spektri nähtamatutes osades. Seda saame teada, kui muundame IP- või UV-kiirguse spektri nähtavasse diapasooni. Seda teebki elektronoptiline muundur. IP- ja UV-kiirguses nähtavale ilmuvad pildid on nii omavahel kui ka nähtavas valguses nähtavaga võrreldes täiesti erinevad. Infrapunane kiirgus on hea läbitungimisvõimega, ei neeldu kergesti. Ultraviolettkiirgus on vastupidiselt väga nõrga läbitungimisvõimega ja neeldub suuremas osas ainetes, mida kohtab oma teel.
IP-kiirgus tungib hästi läbi mustusekihtide, läbi paljude värv- ja kirjutusainete, mistõttu on need IP-kiirgusele läbipaistvad ja uurijal on võimalik näha nende kihtide alla, näiteks võltsitud ja määritud dokumentide uurimisel. Kaovad ära dokumentidele hiljem tehtud juurdekirjutused, kui dokument on kirjutatud spetsiaaltindiga, võltsitud aga hariliku tindiga.
UV-kiirgus neeldub vastupidiselt ka nii nõrkades jälgedes, mida nähtavas valguses ei ole märgata. Näiteks kui UV-lambiga kiiritada ust käepideme ümbruses, on seal UV-kiirguse elektronoptilise muunduriga vaadeldes muidu puhtal uksel näha hulk sõrmejälgi ja määrdunud kohti.
Kuid igakord ei ole tegemist paberite ega värvainetega. Meelde tuleb üks kurioosne juhus televisiooniülekandest Estonia teatrist. Aeg oli ligikaudu 1960. aasta. Videomagnetofone polnud siis veel olemas, mistõttu televisioonis tehti otseülekandeid. Tehasest oli televisioonile just saadetud kaamerates katsetamiseks uut tüüpi infrapunatundlikud saatetorud – superortikonid. Asja mõte oli selles, et tolleaegsed vanad saatetorud vajasid väga tugevat valgustust, uued infrapunatundlikud aga tunduvalt vähem.
Seekord oli kavas balletiülekanne. Enne saadet tehti proov. Laval tantsisid kenad baleriinid. Ja siis pidi re_issöör monitori vaadates omal silmad peast imestama. Pildil tantsisid baleriinid ihualasti! Tantsijate õhuke riietus ei olnud IP-kiirgusele mingiks takistuseks. See saade jäeti ära.
Võib-olla tekib kellelgi küsimus, kust see infrapunane kiirgus võetakse. Ei võeta kusagilt, ta tuleb ise. Selleks ei ole vaja erivalgustit, iga hõõglamp kiirgab IP-kiirgust rohkem kui nähtavat valgust ja nii on see nähtava valgusega paratamatult kaasas.

Optiline sond
Optiline sond ehk endoskoop oli meditsiinis juba ammu tuntud. Me hakkasime sonde kasutama kriminalistikas nende esemete sisemuse uurimiseks, mida ei olnud võimalik lahti võtta. Põhimõttelt on endoskoop pisike periskoop. Kuigi allveelaevast vaadatakse periskoobiga välja, siis periskoobi teisest otsast sisse vaadates saab näha, mis toimub allveelaeva sees. Nii me toimisimegi. Tulemused üllatasid isegi kohtuekspertiisilabori vana fotograafi. Optilised sondid võimaldasid suurepäraselt uurida ja pildistada püssiraudade sisepindu, mida oli tarvis püssitoru vigastuste-eripärade kindlakstegemisel. Selleks otstarbeks me valmistasime vaherõnga, mille abil kinnitasime optilise sondi fotoaparaadi objektiivi filterkeermesse. Edasi oli vaja ainult pildistada.
Samal põhimõttel kasutasime optilist sondi Niguliste kiriku põlengu tekitanud tulekolde asukoha määramisel. Niguliste kiriku tornis olid elektrijuhtmed installeeritud raudtorudesse. Need olid plastisolatsiooniga vaskjuhtmed, pinge 220 V, torud ise maandatud. Tulekahju ajal läksid torud kuumaks ja juhtmete isolatsioon sulas ära, isolatsioonita jäänud juhtmed puutusid kokku nii omavahel kui ka toru sisepinnaga. Kõige esimeses kokkupuutepunktis tekkis lühis, mille peale kaitsmed lülitusid välja, juhtmestik jäi pingeta ja rohkem lühiseid ei toimunud. See tähendab, et esimene ja ainuke lühis toimus tulekolde ligiduses, kus kuumus oli tekkinud kõigepealt. Seega pidi tulekahju algama selle koha lähedal.
Prokuratuuri uurijad, kes otsisid tulekahju põhjust, monteerisid juhtmetega torud maha ja leidsid ühes kohas juhtmed toru sees kinni olevat. Pikast torust lõigati vastav osa välja ja toodi meile uurimiseks. Lõpuni lahti (lõhki) lõigata toru ei tohtinud, mis oli toru sees juhtunud, tuli uurida eemalt. Selleks sobis fotoaparaadiga ühendatud optiline sond hästi.
Kui vaadata selle toru seest tehtud pilti, siis enamasti arvatakse, et tegemist on Kuu pinna ja tähistaevaga. Tegelikult aga puutusid isolatsioonita jäänud juhtmed kokku nii omavahel kui toruga, tekkis kaarleek ja juhtmed keevitusid toru sisepinna külge, mistõttu pildil ongi näha lühise koht. Kivitaoline kamakas on originaalis punast värvi, sest see on toru sisepinna külge kinni sulanud vase tilk. Selle tagant kulgevad edasi kaks juhet, ettepoole jäänud juhtmed eraldusid ja kukkusid ära.

Kuulipüüdjad
Kuulipüüdjad on enamasti suured statsionaarsed seadmed, mis kord paigale panduna sinna ka jäävad. Et püüda kinni vintpüssikuuli, on vaja ligikaudu 2 m pikkust püüdjat. Kuulipüüdja ülesanne on peatada tulirelvast välja tulistatud kuul seda vigastamata ja sellele lisajälgi tekitamata. Ainult sel juhul on kuul ekspertiisikõlblik.
Kuulipüüdja suuruse tõttu on raske leida kohta tema paigutamiseks. Me leidsime, et nõrgemate tulirelvade tarvis saab valmistada küllaltki väikese ja teisaldatava kuulipüüdja, sest tegelikkuses lähebki vaja just püstoli- ja revolvrikuulide uurimist. Nõnda me valmistasimegi kaks erinevat tüüpi kerget kuulipüüdjat püstoli- ja revolvrikuulide püüdmiseks. Mõlemad kuulipüüdjad koosnesid viiest silindrilisest sektsioonist, mis olid kuuli otsimise kergendamiseks kas sektsioonidena eraldatavad (1. variant) või eraldi välja pööratavad (2. variant). Kuulipüüdja täidiseks silindrite sees oli vatt ja vaakumkummilehed nende vahel. Vaakumkummi on puhas, ilma täiteaineta materjal ega jäta teda läbivale kuulile jälgi. Viimase sektsiooni tagumine osa oli läbi tungivate kuulide peatamiseks tina täis valatud, mida püstolite ja revolvrite puhul küll ei juhtunud, et kuulid sinna jõuaksid – tina sisse jõudsid vintpüssi ja Kala_nikovi automaadi kuulid.
Kuulipüüdja tööpõhimõte on lihtne. Vintrauast välja tulistatud kuul pöörleb oma telje ümber, vati sisse jõudes mässib kuul endale vatti ümber. Koos selle vatipuntraga on järgmisest kummist läbi tungimine juba raskem ja nii pidurdub kuul võrdlemisi lühikesel kaugusel.
Mõlemad kuulipüüdjad olid varustatud ka elektrilise kaugpäästemehhanismiga, mida läks vaja tundmatute relvade katsetamisel, mis võisid lõhkeda.
Kuni tänaseni ei ole ma veel kohanud sellist tüüpi kuulipüüdjat. See oli samuti üks meie õnnestunud leiutis.
Lõbusaid juhtumeid
Öeldakse, et tegijal juhtub. Juhtus meilgi, vahel üpris kummalisi asju. Kord kasutasin kuulipüüdjasse laskmisel revolvrit Eibar. Kuna see ei olnud tundmatu relv, lasksin käest. Revolvripadruneid kaliibriga 8 ei olnud eriti saada, olid ainult mõned ja hästi vanad. Oli ilus selge ilm ja tuba vaikne. Tulistasin kuulipüüdja juurest otse selle keskele. Kõlas pauk ja järgnes vaikus. Pauguga peaaegu samal hetkel lõi miski asi mulle otse keset otsaesist ja siis kuulsin põrandal mingisugust krõbinat. Katsusin otsaesist –tunda ei olnud midagi. Maast jalge eest leidsin oma väljatulistatud kuuli, mis ei olnudki kuulipüüdja sisse tunginud.
Jah, revolver oli küll tuntud, aga padrun tundmata. Padrun oli vana, püssirohi vananenud, võib-olla ka niiskunud. Tulejõud oli seetõttu nii nõrk, et kuul ei tunginud kummist läbi, vaid põrkas sellelt tagasi minule vastu pead ja kukkus maha. See juhtus 1980. aastal. Minu tervis on siiani korras olnud.
Või teinegi juhus. Meie labori nimi oli tegelikult teadusliku uurimise laboratoorium. Selle tõttu me direktoriga mõtlesime, et mis me kogu aeg leiutame ja ehitame, teeme uurimistööd ka. Proovime, kas jahipüssile saab summutit teha. Kuna jahipüssist lastakse haavlitega, siis ei saa toru otsa eraldi summutit kinnitada – haavlid jäävad sinna sisse kinni. Sellest idee – muudame toru ise summutiks. Otsisime vana üheraudse jahipüssi. Püssitoru esiosa sai 1/3 ulatuses 3 mm puuriga tihedalt auklikuks puuritud, et surve all olev gaas väljuks aukude kaudu järkjärgult enne toru otsa jõudmist, pauk peaks olema siis nõrk või heal juhul hoopis puuduma.
Nüüd oli vaja katsetada. Direktor läks reede õhtul jahile. Esmaspäeva hommikul oli tagasi. Ei rääkinud midagi. Kui ma lõpuks küsisin, vastas, et tulemus olnud järgmine:
1) püss laskis haavlid välja nagu peab;
2) pauk oli ikkagi nagu üks pauk peab olema;
3) aga enne seda käinud kõva vile justkui veduril.
Nii et ikkagi suurepärane tulemus. Vägev vile, pauk ja laeng sihtmärki. Mis sa veel tahad!

Elektroreljeeffoto aparaat ERFA
See ei ole iseenesest midagi muud kui eri tüüpi Kirliani aparaat, mis on kohandatud elututest esemetest kontaktkoopiate tegemiseks. Kujutis tekitatakse fotofilmile ilma optikata ja valgusallikata kõrgepingelise kõrgsagedusliku elektrivälja abil.
Papillaarkurrustiku pildistamisel inimese sõrmeotstest Kirliani meetodil jääb pildile ka kujutist ümbritsev “aura” ehk nähtav koroonalahendus. Mis veel huvitavam, elusolendi sõrme ümbritseva koroonapildi kuju sõltub isiku tervisest, väsimusest, emotsioonidest, joobeastmest jne – seega midagi sensitiividele. Meile ei olnud oluline kiirguse kuju eseme ümber, vaid eseme kontaktpinna kujutis filmil. Tulid välja kontaktpinnal olevad ebatasasused, kriimustused, metalli sisse stantsitud kirjad, numbrid, märgid jne, mis olid vanadel esemetel peaaegu nähtamatuks muutunud või roostest rikutud.
Uuritav ese ise ei pidanud olema sugugi metallist, elektrit juhtiv, võis olla ka näiteks paber. Paber andis elektroodide vahel pressi nõrga surve puhul pealispinna kujutise, tugeval survel sisestruktuuri pildi. Viimane sobiks valeraha ekspertiisiks, mida küll KETULis ei tehtud.
Püstoli toru sisepinna pildistamiseks tegime erirakise, kus toru sisse asetati rullikeeratud film, selle sisse veega täidetud kummitoru, milles vesi oli ühtlasi kõrgepingeelektroodiks. Vee survega toru sees sai suruda filmi korralikult vastu püstolitoru sisepinda.

Lõpetuseks
Kogu see lugu on ammu minevikuks saanud ja kriminalistikatehnika osakond unustatud. On säilinud ainult osa märkmeid, mõned käskkirjad ja fotod. Kriminalistikatehnikast enam puudust ei tunta, saadaval on kõikvõimalik aparatuur, mis on võrratult parem ja kõrgemal tasemel siin kirjeldatutest. Siiski on üks minu kõige väärtuslikum aparaat alles ja teenib ausalt edasi sisekaitseakadeemias, õpetades politseikolled_is noori politseinikke. See on statsionaarne elektronoptiline muundur Infralum 2.
Kuid mis olnud, see olnud. Eestis on valmistatud kriminalistikatehnikat. Oli huvitav aeg.

Sarnased artiklid