Eesti esimene makk ja Hõbehall
Vello Lään

Eestisse jõudis esimene magnetofon (siis veel ei tuntud sõna makk) aprillis 1939. See oli penikoormasamm helisalvestuse maailmas (esimest korda katsetati magnetofoni raadiotöös Saksamaal 1935). Mismoodi aga üldse jõudsid Maarjamaale esimesed raadiotehnika verstapostid?

Kes oli esimene raadiokuulaja Eestimaal, seda ei teatud isegi 90 aastat tagasi, ainult oletati. Arvata võib, et selleks oli Felix Viedebaum (eestistatult Viidalepp), kes oli saanud raadiokogemusi Esimeses ilmasõjas, kus ta juhtis ühe suurema sõjaväeosa raadiojaama tööd – mõistagi oli see veel raadiotelegraaf. Viedebaum ehitas raadiovastuvõtja, kasutades selleks Telefunkeni firmalt tellitud osi. Ta oli võimeline kuulama oma aparaadiga juba veebruaris 1920. Valik, mida kuulata, oli loomulikult üpris väike.
Aastaraamatus „Ringhääling” (1929) meenutati: „Vilets oli see grammofoni- ja orkestrimuusika, kuid missugust määratut huvi pakkus igale raadiotelegrafistile selle kinnipüüdmine monotoonse telegraafitöö piuksumiste ning surisemiste seast! Saksa raadiojaama Naueni katsesaadete jälgijad olid eranditult kaitseväe raadiojaamade telegrafistid.”
Muide, juba 5. septembril 1919 oli F. Viedebaum teinud valitsusele ettepaneku ehitada Paidesse raadiojaam, kuid selleni jõuti Türil pea kaks aastakümmet hiljem.
Esimesed välismaised vastuvõtjad jõudsid Eestisse 1922. aasta lõpus. Tallinna restoran Grand Marina kutsus kokku mitusada inimest, et nad saaksid kuulata imeasja – raadiot. Vaatamata ponnistustele ei õnnestunud peale ragina midagi kuulda. Rahvas saadeti laiali põhjendusega: „Pole raadiokuulamise ilma.”
Ometi hakkasid tehnikahuvilised ehitama detektoraparaate. Need olid kõige lihtsama ehitusega vastuvõtjad, mis ei võimendanud raadiosignaali, siit ka nende odavus. Detektorvastuvõtjad taganesid 1920ndate lõpus lampvastuvõtjate ees.
30. septembriks 1926 – pea kaks kuud enne regulaarsete raadiosaadete algust – oli Eestis registreeritud 1206 kuulajat. Kinode fuajeedesse ja kohvikutesse seati vastuvõtjad, et inimesi ringhäälinguga tutvustada. Järgmise aasta alguses polnud Tallinnas poodides ühtegi aparaati, kõik olid ära ostetud.
Kurioosum: kahekümnendate aastate keskpaigani nimetati kõiki raadiokuulajaid raadioamatöörideks …

Vaha- ja lakkplaadid
Eelmise sajandi esimesel kolmandikul jäädvustati inimhäält põhiliselt vahaplaadile. See oli tollal kvaliteedilt parim muusika või kõne jäädvustamise moodus, kuid seda polnud lihtne kasutada– vahaplaat vajas heli ülesvõtmisel kindlat temperatuuri, seda pidi hoidma termostaatkapis ja tal oli muidki hädasid. Pealegi sai vahaplaati pruukida vaid mõned korrad.
Oli teinegi moodus: heli jäädvustamine valguskiire abil nagu helifilmilindile. Paraku nõudis see keerulist aparatuuri, näiteks pidid selleks olema ilmutusmasinad.
Seetõttu eelistati kolmandat varianti – lakkplaati. See oli õhukese pehme lakikorraga kaetud metallist ketas. Lakikihi sisse lõigati jooned nagu tavalise grammofoniplaadi tegemisel. Viieminutilisi plaate mängiti kõvast puidust nõelaga, et vahakihti vähem rikkuda. Selline süsteem valitses kuni magnetofonide tulekuni. Berliini olümpiamängude ajal kasutati siiski juba roosast plastmassist plaate, mis sarnanesid lakkplaatidega. Kõik Oskar Lõvi olümpiareportaažid jäädvustati neile ja toodi lennukiga Tallinna, nii et Riigi Ringhääling (RR) sai need (alles) järgmisel päeval maha mängida.

Plaadilõikaja ja raadiokokteil
Kalender näitas 1936. aasta märtsikuud, kui Tallinna sadamas randus laev, millel oli saadetis ringhäälingule. Ühendriikidest jõudis pärale esimene heliplaadiseade. Seni olid kõik originaalsaated läinud otse eetrisse ja kui juhtus, et esineja ei saanud ettenähtud ajal tulla stuudiosse esinema, siis jäi saade ära.
Laiem avalikkus ei olnud uue riistapuu saabumisest veel teadlik ja nii otsustas RR direktor Fred Olbrei, et raadiokuulajaid üllatatakse reportaažiga Eesti–Läti maavõistluselt jalgpallis. Sündis 55minutiline heliplaadireportaaž. Isegi kogenud reporter närveeris, teades, et pärast võib ta end kuulata, teda saab kontrollida ja arvustada – see kõik mõjus alguses kammitsevalt. Nii sündis uus mõiste „heliplaadipalavik”.
Nobedasti laaditi kogu aparatuur veokisse ja kihutati stuudiosse. Juba kõlaski eetris: „Siin Tallinn ja Tartu! Kuulete reportaaži Kadrioru staadionilt.”
Ei möödunud minutitki, kui helises telefon ja ärev hääl küsis: „Mida te ometi teete – mäng on lõppenud, võistlejad juba hotellis puhkamas, mis sünnib?!”
Suur oli järelpärija üllatus, kui ta kuulis, et saade antakse edasi heliplaatidelt. Lugu kordus võiduka laskurmeeskonna suurejoonelise vastuvõtutseremoonia ajal, raadiorahvast süüdistati isegi pettuses – maailma parimad laskesportlased olevat saabunud Helsingist juba mitu tundi tagasi!
Seletust heliplaatidest ei usutud, sest polevat kuulda plaatide vahetamise pause. Neid ei saanudki kuulda, sest kasutati sünkroniseerimisseadet – ühe plaadi lõpp sulas järgmise algusesse. Seetõttu oligi võimalik teha nn raadiokokteili – aparaadid, mis olid varustatud numbrilise valgusskaalaga, valisid vajaliku koha täpselt välja. Varsti harjusid kuulajad taolise „petmisega” ja RR võimalused ülekanneteks laienesid erakordselt. Eriti siis, kui 5000 krooni maksnud plaadilõikaja (väga suur summa – töömehe palk oli siis keskmiselt 2 krooni päevas) paigaldati reportaažauto pardale.

Hõbehall
Baltimaade esimene Hõbehall (nimi tuli sellest, et alguses olid kõik reportaažautod hõbedast värvi) kujunes internatsionaalseks: šassii telliti USAst, kere ehitati peale Soomes, sisustus paigaldati Eestis, esimene magnetofon jõudis aasta pärast kohale Saksamaalt. Avasõidu tegi sõiduk augustis 1938. Tegemist oli oma aja kohta väga innovaatilise näidiseksemplariga: korraga võisid mikrofonidega töötada kuni 12 reporterit, tarviduse korral sai raadiomees eemalduda autost kuni poole kilomeetri kaugusele. Reporterid ja autos viibijad said pidada omavahel telefonsidet, lisaks võisid omavahel ühenduses olla kuni neli eri kohtades töötavat reporterit. Sõiduk kandis kaht võimsat kõlarit.
Hõbehall kergendas tohutult raadiorahva tööd. Eestimaa käidi risti ja põiki läbi. Sõideti isegi nende väikeste laevadega, mis ühendasid Saaremaad ja Hiiumaad mandriga. Ülesvõetud materjal (algul lakkplaadil, hiljem makilindil) töötati kodus ümber; raadio päevane saateaeg oli selleks perioodiks kasvanud 9 tunnini.
Meie esimene Hõbehall viidi sõja puhkedes Venemaale ja sai otsetabamuse Volhovi rindel, misjärel ta lammutati. Autos olnud firma AEG magnetofon viidi Moskvasse ja seal hakati neid kopeerima, loomulikult originaalse nõukogude helitehnika nime all.
Eesti kuldsete kätega tehnikameestel õnnestus Saksa trofeebussi baasil ehitada 1947. aasta maipühadeks uus ülekandebuss.

Fred Olbrei toob magnetofoni
Suurimad teened Riigi Ringhäälingu tehnilisel moderniseerimisel olid 1938. aastal koloneliks saanud Fred Olbreil. Ta oli õppinud Peterburi inseneride koolis, Riia polütehnikumis ja Toulouse’i ülikooli elektrotehnika instituudis – selline tugev teoreetiline baas võimaldas tal rahvusraadiot üles ehitada kõige moodsamal tasemel.
1936. aastal viibis ta tutvumisreisil Berliini ringhäälingus ja nägi tehnilise direktori von Braunmühli juures esmakordselt magnetofoni.
Sakslastel endilgi oli see riistapuu alles katsetamisjärgus, kuid esimesest partiist (20 tükki neid oligi) sai Eesti kaks endale. Magnetofon maksis tollal 5000 krooni. Kilomeetripikkuste lintide ajaline mahutavus oli 20 minutit, tagasikerimine mõistagi aeglane, selleks kulus kolm ja pool minutit.
Esimeste makkidega sai jäädvustada vaid sõnalisi saateid, sest taustamüra oli suur. Esialgu olid reporterid siiski sedavõrd harjunud plaadistamisega, et magnetofoniga välditi endistviisi parandusi ning ümbertegemist. See ei kestnud siiski kuigi kaua, varsti olid kõigil magnetilise helisalvestise hüved selged ning algas lintide lõikamine ehk montaaž, mis kestis meie ringhäälingus üle 60 aasta.
Sellal töötasid RR tehnikaosakonnas üksnes mehed. Heliinseneril pidi olema nii muusikaline kuulmine kui tehniline kõrgem haridus, polnud ju tollal ei helirežissööre ega toonmeistreid.

Türi raadiomast – oma aja parim
Kõigi seniste Eesti raadiojaamade kuuldavus oli nii asukoha (Koplis, Lasnamäel) kui väikese võimsuse tõttu kehv. Seepärast otsustati ehitada riigi geograafilisse keskpunkti – Türile – tolle aja kohta moodsaim saatemast kogu maailmas.
Odavaima ettepaneku tegid venelased, kuid siis alustasid Inglise diplomaadid oma tööd. Eesti vabariigil oli just käsil suuremahulise majanduslepingu sõlmimine Suurbritanniaga ja viimane heitis ette, miks ei võeta vastu nende pakkumist. Kolonel Olbrei kutsuti valitsuse koosolekule ja küsiti: „Kas Marconi firma on usaldusväärne?” Tarvitses Olbreil vaid noogutada ja asi oligi otsustatud. 197 meetri kõrgune mast valmis juulis 1937. See oli kõrgeim ehitis mitte üksnes Eestis, vaid kogu Baltikumis. Terassõrestiktorni tipust võis näha 80 km kaugusele. Ehituselt ainulaadne Euroopas, toetus see kolmele isolaatoritel jalale (praegused mastid seisavad neljal jalal ja maa peal), kusjuures mingeid kinnitustõmmitsaid sel polnud. Omatüübiliste seas oli mast koguni kõrgeim maailmas.
Raadiojaam hakkas regulaarselt tööle 15. detsembril 1937. Kurioosum seisnes selles, et ametlikult jäigi Türi raadiojaam vastu võtmata, sest ehitaja ei suutnud alanud maailmasõja tõttu täita kõiki tellija tingimusi.
Kokkuhoiu nimel ei tellitud kõike Marconi firmalt. Antennimast jõudis pärale Ühendriikidest, kütte- ja lisapingemasinad Rootsist, anoodpinge elavhõbealaldi Šveitsist, diiseljõujaam Saksamaalt. Kokku andis see erakordselt hea kvaliteedi.
Kui Eesti 1940. aastal okupeeriti ja kõik Eesti raadiojaamad kanti üleliidulisse registrisse, juhtus ennekuulmatu lugu – Türi saatjat ja masti ei suudetud paigutada mingisse lahtrisse, tema näitajad olid paremad kui GOST (N. Liidu standard) ette nägi!
Türi oli Euroopa üks paremaid saatejaamu. Regulaarselt võidi seda kesklainel 410,4 m (731 kHz) kuulda Ungaris, Saksamaal, Tšehhoslovakkias jm Kesk-Euroopas, pisteliselt kuuldi isegi Kanadas. Hispaania kodusõja päevil kuulasid Eesti vabatahtlikud RR saateid, asudes ise Pürenee poolsaarel.
Türi mast pidi võetama tükkideks ja viidama sõja eest kaugemale, Olbrei isiklikult organiseeris lahtimonteerimist, kuid mööduv hävituspataljon sattus paanikasse ja laskis selle 10. juulil 1941 enne õhku. Maketti Eesti kõigi aegade legendaarsemast raadiomastist saab näha Türi ringhäälingumuuseumis.
26. augustil 1941 lakkas töötamast Lasnamäe saatejaam, see õhiti taganevate punavägede poolt. Eetris tekkis eestikeelsetel raadiosaadetel 12päevane paus – esimest ja viimast korda rahvusringhäälingu ajaloos.
Sõja ajal tegutses Landessender Revali (LR) peasaatja Türil, abisaatjad käivitati Tallinnas ja Tartus. Lainepikkuseks oli siis 415,5 m. Sakslased olid Kesk-Eestisse toonud Katowice (Poola) saatejaama. Torumast küündis peaaegu 80 meetrini. LR töötas 7. septembrist 1941 kuni 20. septembrini 1944.
Pärast Tallinna märtsipommitamist 1944 kadus ühendus pealinnaga. Siis anti ajutiselt terve programm edasi Türilt.
Uute okupatsioonivõimude traatringhääling alustas tööd kümme päeva pärast LR saadete lõppemist, eetris kõlas taas eestikeelne programm alates 29. oktoobrist 1944. Tallinna uus kesklainesaatja hakkas oktoobrist 1949 tööle hoopis Laitses, Haapsalu maantee ääres. Vene sõjavägi oli selle masti trofeena toonud ära Budapestist. Masti paigaldamisel purunes aga selle ülemine kolmandik, mistõttu oli ta oma tegevusaja lõpuni selle sajandi alguses tömbi otsaga.

Kroonikat
* 1938. a toimus esimene ruumilise heli (stereo) ülekanne kesklainel.
* 1953. a sügisel saadi Moskvast kantav makk Reporter-1, mis kaalus viis kilo. Töötamiseks keerati see vändaga üles nagu grammofon. Tuli hoolega jälgida, et vedru oleks kogu aeg pingul, muidu ähvardas lindistus luhta minna.
* Detsembris 1956 jõudis reporterite käsutusse uus mudel M-30, mis oli lampidega nagu sõjaeelne raadiovastuvõtja. Sellega sai salvestada üksnes rääkimist, mitte muusikat, sest lindi liikumiskiirus oli ainult 19 cm/s. Lindile mahtus 15 minutit salvestist. Aparaat koos patareidega kaalus kaheksa kilo.
* 21. juulil 1961 leidis aset esimene stereosaade ultralühilainel.
* 1967 saabusid Ungarist kantavad transistormakid Reporter-3, senistest väiksemad ja kergemad. Lõpuks ometi pääsesid reporterid tüütust kaablist, mis tuli Hõbehallist kaugele kerida ning mis alatasa katkes uste vahel, raudteerööbastel ja mujal, näiteks vabrikutes-tehastes. Aga tellingutele või kaevandustesse mikrofoniga enne seda naljalt ei pääsenudki.
* 28. märtsil 1970 toimus stereofooniline otseülekanne Estoniast, mis oli esimene selline katsetus N. Liidus.
* 1. jaanuaril 1971 alustati regulaarsete stereosaadetega.
* 4. jaanuaril 1972 edastati stereoprogramm Tallinnast Tartusse – esmakordselt N. Liidus pika vahemaa taha.
* 23. augustil 1974 anti stereofooniline kontsert Kirovi-nimelisest kalurikolhoosist edasi Helsingisse, see oli esimene taoline translatsioon välismaale.
* 13. augustil 1977 leidis aset esimene kvadrofooniline katsesaade Tallinnas.
* 1978 jõudsid Eesti Raadiosse esimesed kassettmakid (USAs võeti need kasutusele 1972).
* 1987. a lõpus avanes ringhäälingu reporteritel võimalus hakata tööd tegema stereofooniliste kassettmakkidega, need olid Jaapani Sonyd.
* 20. detsembril 1995 avati rahvusringhäälingu esimene digitaalmontaažikompleks muusikafondi võteteks.
* 12. septembril 1996 hakkas tööle digitaalne helitehniline kompleks Estonia kontserdisaalis.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid