E-paberist raamatud
Glen Pilvre
03.02.2008

„Iial ei asenda miski raamatu käes hoidmise esteetilist naudingut“ – on öelnud üks tunnustatud Ameerika kirjamees eelmisel sajandil. Paberilt on silmasõbralik lugeda, raamatuid ja ajakirju saab panna riiulisse, sealt võtta, käes hoida ning sirvida. Teisalt vajavad raamatud palju ruumi, ajakirjade virn kasvab kuudega ning ajalehed on ju pesuehtne raiskamine – ei möödu päevagi, kui need üleeilsete uudistega juba pliidi kõrvale või prügikasti rändavad. Kas paistmas on alternatiive?

Tõenäoliselt ei loobu tsivilisatsioon paberist kunagi, kuid küsimus on, kas see ka „materjali” poolest muutumatuks jääb. Täht „e“ on juba ammu end kirjade, arvete ja isegi riigi ette pressinud ning ka paberil ei näi „e“ eest pääsu olevat. Ja tõesti, kas poleks mugav, kui laual oleks vaid üks ajaleht, riiulis üks raamat ning WCs üks ajakiri (lugemiseks) – ning nende sisu saaks muuta vastavalt soovile? Raamatunauding võib-olla muutuks e-steetiliseks, aga jääks kindlasti alles. Täna see veel kahjuks päris nii võimalik pole, aga algust on juba tehtud – e-paber pole enam ammu „ulme“ laboriseinte vahel, vaid täiesti kättevõetav reaalsus.

E-paberile e-tindiga
Paberi üks hea omadus paljudest on sellel oleva teksti silmasõbralikkus – ükski levinud ekraanitüüp ei suuda ses osas paberile veel konkurentsi pakkuda. Kuna paber ei kiirga valgust, vaid peegeldab seda, siis väsitab sealt lugemine silmi märksa vähem kui taustavalgustusega ekraanide vaatamine – ja täpselt sama peab paika ka e-paberi puhul. Seal olev tekst näib tõesti nagu pärispaberil – küll veidike hallikal klantspaberil, aga siiski.
Erinevalt kõigist teistest kasutusel olevatest ekraanitehnoloogiatest vajab e-paber elektrit vaid juhul, kui seal olevat infot on vaja muuta. E-paberi südameks on läbipaistvad mikrokapslid, mille sees kolm ainet – läbipaistev vedelik, positiivse laenguga valged pigmendiosakesed ja negatiivse laenguga mustad pigmendiosakesed. Need nn e-tindiga täidetud kapslid võivad olla „liimitud“ kõrvuti ükskõik millisele pinnale – klaasile, painduvale plastile vms – ning selle pinna esi- ja tagaküljel paiknevad elektroodid (esiküljel loomulikult läbipaistvad). Elektroodidele antavate laengute abil saab pigmendiosakesi kapslites ümber paigutada – ja vastavalt sellele on nähtaval kas valged või mustad osakesed (või ka mõlemad – nii saab luua halltoone). Kui osakesed paigas, pole elektrit enam vaja – tänu kapslites olevale viskoossele vedelikule säilitavad pigmenditerad oma asendi ja e-lehekülg püsib muutumatuna. E-paber ei sobi aga liikuvate piltide näitamiseks – enne igat muutust tuleb e-tindi vana seis n-ö nullida ja see võtab aega veidi alla sekundi. Välja näeb see nii, et küberpaber läheb hetkeks mustaks ning siis tekib uus kujutis. Selles mõttes sarnaneb e-paberist raamat paberraamatule – arvutiekraanidel harjumuspärase teksti kerimise asemel tuleb lihtsalt „keerata“ järgmine lehekülg.
E-paberi idee pole tegelikult üldse uus – tehnoloogia ise on alguse saanud juba eelmise sajandi seitsmekümnendatel. Ilmselt üks põhjus, miks e-paber kuni viimase ajani küllalt visalt kasutust leidis, oligi muude IT-struktuuride suhteline „mahajäämus“. See-eest tänapäevased juhtmevabad andmesidevõrgud, odavad flash-mälud ning üha lisanduvad massiivsed digiinfo hulgad sobivad e-paberiga nagu valatult. Viimased kümmekond aastat on seda tehnoloogiat enim arendanud korporatsioon nimega E Ink ning just selle tootja „paberit“ kasutavad paljud erinevad digiraamatud – seadmed, mis näitavad infot e-paberil. Ühelehelisi digiraamatuid on pakkuda juba mitmetel firmadel – vaatame neist mõningaid lähemalt.

Amazon Kindle
Viimase aja menukaim digitaalne „bestseller“ on Amazon Kindle – selle esimene „tiraa_“, mis tuli Ühendriikides müüki eelmise aasta novembris, sai hoolimata 400dollarilisest hinnast otsa kõigest viie ja poole tunniga. Seade ise kaalub ca 300 grammi, suurus on umbes A5, ekraani diagonaal 6 tolli ja resolutsioon 800 x 600 (punktitihedus 167 dpi) – kasutusel on e-paberi uusim ja parim „väljalase“ firmalt E Ink, kus valge on valgem ning teksti kontrastsus suurem. Kindle’i suurimaks eripäraks võrreldes kõigi konkurentidega on 3G – olemas on juhtmevaba EVDO ühendus (läbi Whispernet-nimelise võrgu). Võrguühendus ise on kusjuures tasuta ning tasuta saab seega ka internetti sirvida. Maksab aga kõik muu – ajalehtede kuutellimuste ja raamatute keskmine hind on 10 dollarit, ajakirjade eest tuleb maksta ca 2-3 dollarit kuus. Kindle „sööb“ (DRMiga kaitstud) AZW-nimelist failiformaati või tavalist teksti – see tähendab, et kõik muud formaadid (HTML, DOC jt) tuleb enne lugemist AZWks konverteerida. Kuid siin on väike konks – selleks tuleb soovitud fail saata meiliga enda Amazoni Kindle kontole, kus see teisendatakse ning läbi Whisperneti (juhtmevabalt) Kindle’sse tagasi saadetakse. See operatsioon maksab aga 10 Ühendriikide senti – pole küll palju, aga ikkagi… ENDA faili ENDA digiraamatusse tõstmine võiks ju tasuta olla. Ka ei oska Kindle’i teisendamisteenus toime tulla PDFidega. Muidugi, märkimata jäi, et kahjuks on Kindle ainult ameeriklastele mõeldud mänguasi (veel) – nii ostja krediitkaardi kui elukoha aadress peavad asuma Ameerikas. Siiski, seadmega saab suhelda ka läbi USB-pordi ning olemas on ka SD-kaardi pesa – see tähendab, et AZW-faile saab sinna laadida ka läbi arvuti. Ehk juhul, kui juhtmevabadusest loobuda, peaks seda saama edukalt kasutada ka siinpool ookeani.
Vaatamata küllalt rangele DRMindusele ja PDFi-vaenulikkusele on Kindle aga siiani absoluutne müügihitt, seda tõestab ka Amazoni pidev hetkel-otsas seis. Kindle’i loojad rõhutavad, et tegu on erakordselt lollikindla digiraamatuga, millega opereerimine ei vaja arvutit – tõepoolest, tellitud ajalehed ja ajakirjad on selles olemas hetkest, mil nad ilmuvad, ning Amazoni e-raamatukogus saab valida rohkem kui 90 000 nimetuse hulgast.

Sony Reader PRS-505
Sony on digiraamatuid pakkunud juba aastast 2004 ja uus PRS-505 jõudis Ameerika turule eelmise aasta oktoobris hinnaga 300 dollarit. E Ink’i toodetud ekraan on identne Kindle’l kasutatuga – diagonaal 6 tolli, punktitihedus 167 dpi. Moodsa disaini ja hea ehituskvaliteediga seade on aga tunduvalt õhem ja väiksem, kaaludes 255 grammi. Sonyl puudub wireless, see-eest aga on seade sõbralikum erinevate failiformaatide suhtes – lugeda saab teiste hulgas ka PDFi. Äriliste e-raamatute puhul on aga kasutusel vaid Sony enda DRM-süsteem, mis tähendab, et teisi koopiakaitstud e-raamatuid seade lugeda ei oska. Sony e-raamatukogus on hetkel valida ca 20 000 väljaande vahel – seega tunduvalt vähem, kui Kindle’i omanikel. Ühest akulaadimisest jätkub 7500ks lehekeeramiseks – umbes sama number on ka kõigi teiste sama ekraaniga digiraamatute andmetes. Sarnaselt Kindle’ga saab vaadata ka JPEGsid (ekraanil on kuni 8 halltooni) ja kuulata MP3(või AAC)-formaadis audiot – viimane on ilmselt mõeldud just taustaks lugemisele, ainult pleieriks pole digiraamatut vast arukas osta.

Bookeen Cybook
Prantsuse firma Bookeen on digiraamatute alal suhteliselt vana tegija ning uusim Cybook on juba kolmas omalaadne. Ekraaniks E Ink’i viimase põlvkonna 6tolline, failiformaatidest mõistab Cybook näidata paljusid, sh ka PDFi ja levinud e-raamatu vormingut Mobipocket PRC. Ka MP3sid ja JPEGsid saab kuulata/vaadata. Cybook on selles „ekraaniklassis“ kergeim, kaaludes ainult 174 grammi. Sarnaselt Sonyga saab sisu laadida/muuta vaid arvuti abil. Bookeeni digiraamat on saadaval hinnaga 350 eurot ja loomulikult ka Euroopas.

iRex iLiad
on digiraamatute raskekaallane, seda nii massilt (400 g), omadustelt kui hinnalt. Väga hea loetavusega ekraan firmalt E Ink on diagonaaliga 8,1 tolli ja resolutsiooniga 1024 x 768 (160 dpi) – piisavalt suur ja terav, et mahutada probleemideta enamikku tänapäevaseid formaate. Olgugi et iLiad’il on olemas ka WiFi, on võimalused internetiga suhtlemiseks nigelad, eelkõige on see mõeldud arvutiga sünkroniseerimiseks või tarkvarauuenduste installeerimiseks. iLiad’iga saab lugeda samu vorminguid nagu Cybookiga, DRM-formaadid pole seadme tugev külg. iRex on ideaalne valik akadeemilise „kallakuga“ lugejale – ehk inimesele, kes loeb tihti spetsiifilisemat materjali, nagu referaate, aruandeid, dokumente jm ning soovib teha teksti märkmeid. Erinevalt konkurentidest on iLiad’i ekraan puutetundlik ja spetsiaalse pliiatsi abil saab märkmeid teha täpselt nii, nagu päris raamatussegi – hiljem on loomulikult võimalik märkmestatud fail arvutisse kopeerida. Kahjuks kipuvad mõned innovaatilised omadused jääma kosmilise hinnanumbri varju – 650 eurot aeglase PDA-protsessoriga (Intel Xscale 400 MHz) ja piiratud funktsionaalsusega „tahvelarvuti“ eest on päris mõtlemapanev summa.

Polymervision Readius
Erinevalt konkurentidest pole Hollandi firma Poymervisioni kauaoodatud Readius veel reaalselt müügil – aga lubaduste kohaselt peaks see lõpuks juhtuma Itaalias selle aasta kevadel. 150 grammi kaaluval Readiusel on kokkupandav ekraan, mille arendajaks-valmistajaks on firma ise. Kokkupanduna ei võta seade rohkem ruumi kui mobiiltelefon, kuid lahti tehes avaneb 5tolline QVGA-resolutsioonis mustvalge e-paberileht. Tõsi, digiraamatuks pole pisikese ekraaniga seadet siiski aus nimetada – displei on suhteliselt väike ja ei hiilga lahutusvõimega, punktitihedus on kõigest 80 dpi. See-eest on olemas 3G(UMTS) ning lugeda saab nii PDFi, HTMLi kui tavalisi ASCII tekstifaile. Uudiste, e-posti jms lugemiseks tundub Readius olevat igati sobiv, kuid selge on see, et ekraani tagasihoidlikud näitajad seavad sisule ja kasutatavusele omad piirid. Teenuste hinnad sõltuvad muidugi UMTSi pakkuvast sideoperaatorist.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid