Dreamlineri näitus
Teodor Luczkowski
30.09.2010

Farnborough International Airshow (FIA) korraldajad võivad selle aasta lennundusnäitust õnnestunuks pidada juba ainuüksi seetõttu, et Boeing tõi näituse avapäevaks kohale oma uusima mudeli 787 Dreamliner.

Dreamlineri testimise ja vajalike sertifikaatide saamisega loodab Boeing toime tulla veel sel aastal. Ettevaatuse mõttes siiski hoiatati, et lennuki esimesele tellijale, Jaapani lennukompaniile ANA, antakse 55st tellitud lennukist esimene üle võib-olla detsembri asemel tuleva aasta jaanuaris. Asjad on nii palju muutunud, et nüüd teatatakse võimaliku viivituse ajast enam mitte aastates ega kuudes, vaid nädalates.
Demolende teinud lennuk oli kolmas 787 katseeksemplar, seni on neid valminud kuus. Esimesed neli on Rolls Royce Trent 1000 mootoritega, viies Genaral Electricu GEnx omadega. Vaatamata projekti hilinemisele on tellimuste tühistamisi olnud väga vähe. 56 lennukompaniid ja liisingufirmat on kokku tellinud 863 Dreamlinerit.
Mida kõike Boeing lubab – 20% väiksemaid ekspluatatsioonikulusid ja kokkuhoidu hooldustöödelt ligi kolmandiku võrra. Reisijate soodustuste nimekiri on veelgi pikem – vaiksem meeldivate disainikumerustega Sky Interiori nimeline lennukisalong, milles on lennu ajal 6000 jala (umbes 2 km) kõrgusele vastav õhurõhk, sobivam õhuniiskus, dünaamiliselt muutuv sisevalgustus, tavalistest lausa kolm korda suuremad aknad, mille läbipaistvust reguleerivad automaatsed aknakatted, mahukamad pakiriiulid, suuremad tualettruumid. „Inimestele meeldib lendamine,” väitis Boeingu esindaja enesekindlalt, „ent mitte nii nagu praegu.” Lendamisest tekkiv väsimus, vedelikukaotus, peavalu ja muud tervisehädad peaksid Dreamlineri kasutuselevõtuga minevikku jääma, ka ajavahega kohanduvad reisijad tehase väitel edaspidi kiiremini. Pole imestada, et sellise kiitmise peale oodatakse mitte ainult huviga, vaid ka teatud skepsisega, kui rahulolevate ja värsketena hakkavad reisijad Dreamlinerist pärast kümnetunnist lendu väljuma.
Boeingu uuest salongidisainist ei võida vaid Dreamlineritega lendama hakkavad reisijad. Sky Interiori sinakat sisustust pakutakse juba mõnda aega ka Boeing 737 tellijatele. 37 lennukompaniid on pakkumise vastu võtnud ja esimesena saavad juba sel aastal uudses salongis lennata AÜE odavlennukompanii Flydubai kliendid.

Airbusilt militaarlennuk
A380 kohalolek viimaste aastate suurtel lennundusnäitustel on juba nii enesestmõistetav, et talle pööratakse üha vähem tähelepanu. Pigem oli uudiseks Air France’i otsus kasutada oma suurimat lennukit ajutiselt Pariisi–Londoni liinil, pakkudes reisijatele soodsaid piletihindu (neljale loosivõitjale lausa tasuta edasi-tagasi lendu) ning oma meeskondadele võimalust kohaneda 538kohalise lennukiga toimetulemisel. Paari suvekuu ajal sai Farnborough’st vähem kui tunnise autosõidu kaugusel asuvas Heathrow’ lennujaamas näha regulaarselt tõusmas ja maandumas lausa nelja lennukompanii – Emirates, Qantas, Singapore ja Air France – värvides lennukeid A380. Uudiskünnist oli A380-l näituse pressiteadetes raske ületada veel seetõttu, et Emirates valis oma suurtellimuse (32 A380) teatavakstegemise kohaks Berliinis poolteist kuud varem toimunud näituse ILA. Seal oli esmakordselt väljas ka Airbusi uusim mudel, transpordilennuk A400M. Temast oleks Dreamlineri kõrvalejäämise korral saanud vaieldamatult Farnborough lennundusnäituse täht. A400M võimalikku staarisära kahjustas lisaks veel brittide kahtlus, kas seda lennukit on Kuninglikele Õhujõududele (RAF) üldse vaja. Kõhklejate meelest piisaks kahest lennukitüübist, C-17 ja C-130J Hercules, mis USA õhujõudude värvides näitusel ka kenasti kohal olid. RAF on tellinud 25 A400, kuid tellimust ilmselt vähendatakse 22ni või tühistatakse hoopis, kui Briti uus valitsus peaks nii otsustama. A400M kandevõime on 37 tonni ehk umbes kaks korda väiksem C-17 omast ja ligi kaks korda suurem C-130J omast. Mitmel Euroopa NATO liikmesriigil on õhuväe koosseisus Herculesid endal olemas, kolm C-17 on 12 riigi (sealhulgas Eesti) ühiskasutuses. Lähiaastad näitavad, kas hetkel jõusolevate A400M tellimuste arv (kokku 184) hakkab kasvama, nagu Airbus loodab, või hoopis kahanema, milles pessimistid päris kindlad on.
Katselende teevad kolm A400M prototüüpi, neljas peaks valmima veel sel aastal. Uue aasta keskpaigas peaks lisanduma veel viies – kokku 3700 tundi kestvad testlennud loodetakse lõpetada hiljemalt 2012. aastal.

Uuendusmeelsed mootorivalmistajad
Kui veel aasta-kaks tagasi ei pidanud Boeing ega Airbus vajalikuks oma kõige levinumate mudelite (737 ja A320-seeria) uuendamist, siis nüüd on olukord muutunud. Enne väitsid nimetatud lennukiehitajad, et lähitulevikus pole tulekul selliseid mootoreid, mis nende tähelepanu pälviksid. Nüüd leiavad mootorivalmistajad, et nende uued jõuallikad, nagu CFM Internationali Leap-X ja Pratt & Whitney PurePower seeriad väärivad senistest paremaid lennukeid. See sõnum on jõudnud kohale. Kui varem vaid oletati, et Boeing ja Airbus võivad peagi kaotada oma turuosa 130–150kohaliste reisilennukite turul, siis nüüd on saabunud esimesed kinnitused sellele seisukohale. Lufthansa tellimust 30 Bombardier CSeries lennukile ei võetud ehk veel kuigi tõsise ohumärgina, aga USA lennukompanii Republic Airways hiljutine otsus välja vahetada oma tütarfirma Frontier küllalt uued lennukid A318 ja A319 neljakümne CS300 lennuki vastu on seda kindlasti. Bombardier peab oma 110–125kohalise CS100 peamiseks müügiargumendiks just PW1524G mootoreid. Esimese lennuni loodetakse jõuda 2012. aastal, aasta hiljem peaks valmima 120–145kohaline CS300. Airbus ja ka Boeing ei välista enam võimalust, et tulevikus laiendatakse lennukiostjatele pakutavat mootorivalikut. Esialgu võetakse ette väiksemad muudatused, näiteks peaksid haiuimekujulised tiivatipud vähendama A321 kütusekulu 4% võrra. Esimesena tellis viis sellist A321 versiooni Finnair. Helsingist saab nendega lennata alates 2013. aastast.
PurePower versioon PW1400G saab olema ka Venemaa kompanii Irkut poolt kavandatavatel reisilennukitel MS-21 (Magistralnõi samoljot 21. veka). Sageli nimekuju MC-21 all tutvustatavast lennukist on kavas kolm eri suurusega versiooni ja kõik võivad olla otsesteks konkurentideks Airbusi ja Boeingu vastava klassi reisilennukitele. Hiinlastel on omad plaanid – 130–190kohaline Comac C919 peaks lendama hakkama CFM Leap-X1C mootorite jõul 2016. aastal.
Uusi mootoreid pakutakse ka nendele lühiliinide lennukite valmistajatele, kes eelistavad oma lennukitele paigaldada reaktiivmootorite asemel propellereid pööritavaid mootoreid. Pratt & Whitney Canada leiab, et selle klassi kõige populaarsemad lennukid ATR 42/72 ja Bombardier Q400 väärivad ökonoomsemaid mootoreid. Firma president John Saabas kinnitas, et järgmisel aastal valmib esimene katseeksemplar mootoriseeriast, mis kulutab senistest vähemalt 10% vähem kütust.

Päris sõjalennukid
Vaevalt keegi näitusekülastajatest lootis näha Vene uusimat, viiendasse põlvkonda liigitatud hävitajat T-50 PAK-FA juba selle aasta lennundusnäitusel. Ka ameeriklased ei pidanud vajalikuks F-35 Lightning II esitlust, kuigi Northrop Grummanil oleks rohkem põhjust tutvustada oma uut mudelit, millest peaks saama NATO liikmesriikide õhuvägede põhimudel lähematel aastakümnetel. Hiljuti kinnitas oma otsust osta 65 lennukit F-35A Kanada, kuid mõned NATO riigid seni veel kõhklevad uue hävituslennuki valikul. Kokku on kavas ehitada üle kolme tuhande F-35, neist umbes neljandik ekspordiks. Arusaadavalt ei tehta kaalukaid otsuseid lennundusnäitustel ning seetõttu otsustas Northrop Grumman keskenduda F-35 katsetustele kodumaal, kust laekub pea iga nädal uudiseid projekti arengust. 6. juunil tegi esimese lennu lennukikandjatel baseeruv versioon F-35C, neli päeva hiljem ületas lühistardi ja püstmaandumisega versioon F-35B esimest korda helikiiruse. Juuni lõpus katsetati tavaversiooni F-35A pardale paigutatavat radarit. Kui F-35A ja lühistardiga F-35B on mõeldud ka ekspordiks, siis F-35C kasutajana nähakse üksnes USA mereväge.
Kaks hävituslennukite esmaesitlust siiski toimusid. Lühikese visiidi tegi Saabi Gripen Demo, kavandatava versiooni NG näidislennuk. Äsja kaotas Saab Brasiilia riigihanke prantslaste Dassault Rafale’le, kuid loodab peatselt olla edukas Indias. Veel rohkem tähelepanu pälvisid Hiinas konstrueeritud ja Pakistanis ehitatud kaks ühemootorilist hävitajat JF-17, mille nimeks Hiinas on FC-1 Xiaolong. Ühemootoriline hävituslennuk on mõeldud eelkõige arvukate MiG-21 asendajaks paljudes riikides, Pakistan tahab tulevikus näha oma õhuväes 250 seda tüüpi lennukit. Neist üle poole peaks olema alles kavandamisel olevad, viienda põlvkonna „nähtamatud” versioonid.
Demolendude programmis JF-17 veel ei osalenud, ehk kahe aasta pärast, arvasid pakistaanlased. Järgmine sobiv võimalus on demolendudeks tegelikult juba varem, sest tuleva aasta 20.-26. juunil toimub 49. Pariisi lennundusnäitus. Farnborough’s saab maailma lennundusringkond taas kokku 9.-15. juulil 2012, olümpiamängude tõttu tavapärasest nädala võrra varem.

Sarnased artiklid