Dodge’ide vastuoluline lugu
Riho Paramonov
18.07.2011

Dodge’i-vennaksed, ekstsentrilised autotöösturid, kelle töö ja mõju 20. sajandi algul tugevalt Detroidi sisekliimat kujundas, väärivad enam tähelepanu, kui neile seni osutatud on. Fordi eduloole kaasa aidanud meeste elust on säilinud rikkalik, kuid kohati ülevõimendatud legendide pärimus.

Dodge’i vendadest vanem, John Frances, nägi ilmavalgust 25. oktoobril 1864, Horace Elgin sündis 1868. aasta 17. mail. Lisaks oli peres vanem õde Della. Poiste noorpõlv möödus väikeses, Michigani edelapoolseimas, Nilesi-nimelises tööstuslinnas. Isa Daniel Rugg töötas oma venna valukojas ja masinaäris. Nilesi läbiv jõgi oli laialt laevatatav ja mehed remontisid paadimootoreid – nii puutusid ka poisid tehnikaga varakult kokku.
Olgugi et vendade iseloomud erinesid, muutusid nad lahutamatuteks. Kui nad järgmise sajandi hakul autosid tootma asusid, võtsid nad firma embleemiks valgest ja sinisest kolmnurgast moodustuva tähe, mille sees asuvad kaunilt põimunud „D” ja „B” (Dodge Brothers – vennad Dodge’id). Allegooriline logo tähistas müstilist hinge ja keha ühendust ning kahe venna üksolemist.
Johnist kumas juba lapsena võimekas administreerijatalent. Erinevalt häbelikust ja tundlikust Horace’ist, kelle kallal kaaslased tavatsesid keelt teritada, oli John äkiline ning ülijulge. Ent tehniline geniaalsus avaldus selgemalt Horace’i puhul. Kui linna osteti esimene, tollal väikese varanduse maksnud suurerattaline jalgratas, siis ei jätnud vennad enne jonni, kui ehitasid kättejuhtuvast materjalist samasuguse, millega seejärel uhkelt mööda linna sõitsid!

Iseseisva elu algus
1880ndate aastate alguseks hakkas Niles’i raudtee ja veetranspordi osatähtsus langema. Daniel Ruggi tööpõld kuivas kokku ning Dodge’ide pere sattus majanduslikku kitsikusse. Kui poiste ettevõtlik onu, kellega isa oli masinaäri pidanud, 1882. aastal suri, kolis pere Battle Creeki. John ja Della olid jõudnud Nilesis gümnaasiumi lõpetada, kuid 14aastasel Horace’il jäi koolitee pooleli. Battle Creeki jäid Dodge’id napilt kaheks aastaks ja liikusid edasi Port Huroni. Seal möödus selliaeg – poisid töötasid masinistidena peamiselt aurumootorite kallal, omandades vajalikke kogemusi mehaanikas ja metallide käitlemisel.
Varsti kolis pere uuesti – 1887. aastal pidid täisea piirile jõudnud noormehed kohanema 200 000 elanikuga industriaalse Detroidi meluga. Vaba aega ei olnud kuigi palju – kohe alustati tööd Murphy Iron Works’is, kus toodeti aurukatlaid. Johnist sai peatselt meister 16,5dollarilise nädalapalgaga.
Uue kümnendi algul diagnoositi Johnil tuberkuloos ja ta ei saanud enam töötada. Haigusest sai ta üle, tarvitades ohtrasti kohalikku farmaatsiatööstuse tuberkuloosiravimit. Kuna eliksiir koosnes pooleldi alkoholist, kujunes karskest Johnist alkohoolik. Horace järgnes talle sellel teel.
Noorem vend pidi töövõimetu Johni ülalpidamiseks töötama poole kohaga hiljem Cadillaci ja Lincolni asutanud Henry Lelandi masinaäris. Sealt sai ta Lelandile omase kõrge töökultuuri kogemuse. Kuna Johni tervis ei lubanud rasketes tingimustes töötada, leidsid vennad 1892. aastal kergema teenistuse Kanadas Windsoris kompaniis Dominion Typograph.
Samal aastal abiellus John õmbleja Ivy Hawkinsiga, perre lisandus peagi kolm last. Kui naine 1902. aastal tuberkuloosi suri, abiellus John uuesti, kuid ka see ühendus ei kestnud kaua. John abiellus ka kolmandat korda, sedapuhku Matilda Rauschiga, kes sünnitas talle veel kolm last.

Algus jalgrattatöösturitena
Kuigi Dodge’id tegid kõvasti tööd ja nädalalõppudel jõid veel kõvemini, suutis Horace leiutada jalgrattale tolmukindla ning sujuvamat sõitu lubava kuullaager-mehhanismi. Nad said sellele patendi 1896. aastal. Seejärel sõlmisid vennad lepingu jalgrattatootja Fred Evansiga. Koos üüriti osa noormeeste tööandja tehasest ja tootmine võis alata. Evans oli andekas müügimees ja jalgratastel oli turul edu. Mõne aja pärast töötas tehases juba 100 töölist.
Enne sajandivahetust tabas Ameerika ja Kanada jalgrattatööstust sisemiste muudatuste laine. Mõlemal pool osteti firmasid üle ning ühineti. Suurkompaniiks kasvas ka Evansi ja Dodge’ide äri, kus rattaid ei toodetud enam nende nime all. Kui Kanada jalgrattakartell ostis 1900. aastal meeste ettevõtte, loovutasid Dodge’id 7500 dollari eest ka oma osaluse, et alustada isikliku masinaäriga Detroidis.
1896. aastal jõudis ka Horace abielusadamasse. Tema väljavalituks osutus musikaalne pagar Christina Anna Thompson. Nende kodus Detroidis elasid ka poiste ema ja isa. Noorpaaril sündis kaks last – Delphine ja Horace jr.

Koostöö Fordiga
Dodge’id avasid oma masinaäri sajandi viimase kümnendi hakul. Nad olid võimelised parandama mis tahes seadmeid. Poole aasta pärast sõlmisid nad juba lepingu autotööstur Ransom E Olds’iga 2000 käigukasti valmistamiseks Curved Dash Oldsmobile’le – esimesele suurearvulisele masstoodangu autole. 1903. aasta algul kaalusid vennad pikalt, kas nõustuda Fordi peavarustajaks hakkamisega. Nad lõpetasid Oldsiga juba sõlmitud, uue tulutoova lepingu ning andsid Fordile nõusoleku toota A-mudelit täiskujul, v.a kabiin ja rattad, mille Ford ise lisas. Tehase ümberseadistamine ja materjalide omandamine tähendas Dodge’idele 60 000 dollari suurust väljaminekut. Ent mäng vääris küünlaid. Esialgu ei suutnud rahapuuduses Ford valmisehitatud veerevate raamide eest tasuda ja pakkus vendadele Fordi osakuid. Dodge’idest said mõjukad Fordi välisaktsionärid. Masinaäri töötas nüüd ainult Fordile ja nad jäid seotuks 15 aastaks.
Ford müüs edukalt ning 1910. a ehitasid mõlemad ettevõtted uued moodsad tööstushooned, mis olid omavahel raudteega ühendatud. John juhtis ettevõtet, Horace hoolitses tootmise ja tehniliste aspektide eest.
Dodge’id olid jõukad ja kuulsad ning said pühenduda hobidele, mida noorpõlv ei võimaldanud. John hakkas tegelema poliitikaga, kuid keeldus kandideerimast senatisse. Horace alustas isikliku jahtlaevastiku rajamist. Temast koos abikaasaga sai 1914. aastal loodud Detroidi sümfooniaorkestri (selle dirigent on olnud ka Neeme Järvi) suurtoetaja ja nõustaja.
Joomist polnud vennad siiski jätnud. Ühelt poolt süvendas alkoholismi suhete ebakõla Fordiga, teisalt eliidi keeldumine Dodge’i omaks võtmast. Seda põhjusel, et vennad, eriti impulsiivne John, käitusid kohati brutaalselt ja ühiskondlikke norme eirates. Käitumisprobleemid olid enamasti seotud just joomisega, näiteks sattus John kõrtsitülli või kukkus pudeleid purustama.
Oma kodulinna Nilesi ei unustanud Dodge’id kunagi. Igal aastal külastasid nad vanemate haudu. Kui nad pakkusid linnale 100 000 dollarit pargi rajamiseks, lükati pakkumine tagasi põhjendusega, et selle hooldamine on liiga kulukas. Vendadele lapsepõlves head teinud, kuid nüüd hätta sattunud ligimeste aitamiseks mehed rahakotiraudu kinni ei hoidnud.
Kümnendi lõpul jahenesid Dodge’ide suhted Fordiga, kui too hakkas firmas üha enam enesekeskset joont juurutama. Lojaalsust üliväärtustavaid Dodge’e solvas tõsiselt, kui Ford asus oma partnereid ja algseid aktsionäre ettevõttest välja suruma. Ford tahtis aktsionäridele makstavaid dividende vähendada – vennad mõistsid, et olid teinud vea, sidudes end täielikult Fordiga.

Oma autotööstus
1913. aasta augustis tagandas John end Fordi asepresidendi kohalt. Vennad plaanisid alustada omaenda auto tootmist ja asusid Hamtramcki tehast laiendama, mis Fordile loomulikult oli vastuvõetamatu. 1919. aastal ostis Ford 25 miljoni dollari eest nende osaluse tagasi ja siitpeale olid nad konkurendid.
Vennad töötasid oma auto kallal pikki tunde – John kere kallal, Horace tehnilise poole juures. Masinistidena ei usaldanud nad puitu ja nende autost sai esimene masstootmises täismetallkerega masin turul. Dodge Brothers Motor Car Company alustas tegevust 1914. aasta suvel ja juba 14. novembril veeres esimene „Old Betsy” koosteliinilt maha. Seda 5kohalist Model 30 pakuti vaid mustana. 4silindrilise mootoriga auto oli usaldusväärne, elektrisüsteemi ja elektristarteriga ning maksis 785 dollarit. Töö kvaliteet ja -maine olid nii kõrged, et üle 21 000 diileri, sh ka Fordi agente, oli nõus autot müüma veel enne kui nad seda nägid. See kõik tuli auto populaarsusele kasuks.
Järgmisel aastal esitleti 2kohalist rotsterit, eraldi pagasisektsiooniga tagaosas. Mõlemast mudelist loodi ka nn talveauto. 1915. aasta lõpuks oli tehas valmistanud üle 45 000 Dodge’i.
Dodge’ide edule tuli kasuks autode vastavus armee ränkadele nõudmistele. Esimest korda kasutati neid Pancho Villa vastases Mehhiko-kampaanias 1916. aastal. 1917. a hakati müüma esimest nn töösõidukit (truck) ka tavaklientidele. Peagi lisandus uusi mudeleid, mis müüsid nii hästi, et kergitasid Dodge’i teisele positsioonile Fordi järel. Esimese maailmasõja ajal nõustusid mehed sõjaväele tootma armeesõidukite kõrval ka raskesuurtükkide tagasilöögimehhanisme. Ka selle ülesande teostasid nad filigraanselt.

Lõppakord
Kümnendi lõpuks oli Dodge suuruselt kolmas autotootja USAs ja mehed päratu rikkad. John hakkas venna naabrusesse, Grosse Pointe’i ehitama uut, 110 ruumi ja 24 vannitoaga hiiglaslikku mõisa, mis pidi varjutama parimadki majad, kuid talle ei olnud antud näha hoonet lõplikul kujul. 1920. aastal haigestus Horace grippi ja kuna John ta eest hoolitses, haigestus temagi. Kunagi põetud tuberkuloos oli mehe kopsudele jätnud hävitava jälje. Organism ei suutnud haigusega võidelda ning John Dodge suri sama aasta 14. jaanuaril. See oli Horace’ile kohutav löök. Ta ei suutnudki sellest toibuda, kaotas huvi ümbritseva vastu, haigestus maksatsirroosi ning järgnes vennale 10. detsembril...
Dodge Brothers jäi meeste leskede omandusse. Ettevõtte juhina jätkas vendade poolt välja koolitatud pikaaegne töötaja Frederick Haynes. 1925. aastal müüsid lesed kompanii rekordilise 146 miljoni dollari eest võimsale Dillon, Read & Co-le. Käive jätkas langemist ja Dodge Brothers kukkus tööstusharus 7. kohale. 1928. aasta juulis ostis kompanii Chrysleri korporatsiooni asutaja ja juht Walter P. Chrysler, makstes selle eest 170 miljonit dollarit. See oli kasulik ost ja Dodge’ist sai Chrysleri trumpäss. Dodge’i-vennaste pärand säilitas oma hiilguse ja püsib tegijate seas tänaseni.

Sarnased artiklid