Digipeeglid – kuumem kaup kui kunagi
Olavi Kärsna
01.08.2006

Tehnikamaailm pidada olema meeste ajakiri, vähemalt mõnede lugejate arvates. Digifotoaparaatidega jälle pidada olema nii, et naised ostavad kompakte ja mehed peegelkaameraid. Pühendame seekordse koduelektroonika nurga digitaalsetele peegelkaameratele.

Elektroonika areng on fotovahendite turu põhjalikult segi pööranud. Traditsioonilised nimed, mis tarbija juuste all siiani fototehnikaga on seostunud, asenduvad elektroonika poolelt tuttavatega. Elektroonikahiiglastega võrreldes on enamik fotofirmasid väikesed. Seepärast on mitmed neist sõlminud koostöölepingud elektroonikafirmadega, kellel on lisaks muule ka suurusjärkudes suuremad turustusvõrgud.
Nii ongi digitaalsete peegelkaamerate turule tekkinud päris uued nimed. Eelmisel aastal töötasid vanadest kaameratootjatest kasumiga ainult Canon ja Nikon. 2005. a juulis teatasid Konica Minolta (KM) ja Sony, et hakkavad koos digitaalseid peegelkaameraid arendama. KMi poolt pidid olema automaatteravustamine, valguse mõõtmine ja kaamera korpusse sisseehitatud värinakompensatsioon, Sonylt sensorid, elektroonika ja akud. Poole aasta pärast loobus Konica Minolta aga üldse fotoasjandusest ja Sony hakkas hea meelega digipeeglitega päris üksi tegelema. Selle numbri ilmumise ajaks peaks Sony Alpha A-100 olema juba lettidele jõudnud.
Pentax hakkas 2004. a lõpus ja 2005. a alguses väga kõva häälega rääkima, et nad on ikka väga vinge firma ja laiendavad tegevust, siis aga tuli äkki teade koostöölepingust Samsungiga. Pentaxil on olnud tõsised probleemid uute mudelite tootmisvalmis saamisega. *ist D turulejõudmise edasilükkamised muutusid eriala-ajakirjanduses omaette naljanumbriks, nüüd kordub seesama digitaalse 645ga. Kui see aga sel sügisel valmis saab ning tõesti ainult 18 miljoni pikslise elemendiga tuleb, pole selle müügiedu tõenäoliselt mitte eriti suur. Ja 10megapikslist APS-sensoriga aparaadi prototüüpi näitas firma klaasi tagant juba möödunud sügisel, aga töötavat tootmis-beetamudelit pole siiani. Ehk aitavad Samsungi ressursid neil Konica Minolta saatusest pääseda.
Olympus lõi samasuguse liidu Panasonicuga, tulemuseks muu hulgas ka Panasonicu-nimeline peegelkaamera DMC-L1.
Kunagi keskformaat-kaamerate alal edukas olnud Mamya müüs kohe pärast digitaalse mudeli ZD tootmisvalmiks saamist kogu kaamera- ja optikatootmise. Ostjaks oli IT-firma Cosmos Scientific Systems. Kadunud on ka keskformaatne Bronica.
Kodak, mis on Põhja-Ameerika turul tugevam tegija kui mujal maailmas, lõpetas 2005. a mais DCS Pro kaamerate tootmise. Mäletatavasti tegi Kodak Canoni ja Nikoni bajonettliitega (ühendusviis ühe detaili tihvte teise detaili väljalõigetesse pöörates), filmikaadrisuuruse (24 x 36 mm) sensoriga peegelkaameraid. Hetkel valmistab 24 x 36 mm sensoriga aparaate ainult Canon. Need on EOS 1Ds Mk II ja 5D.
Euroopa mainekatele optikafirmadele on aga koostöö fototehnikat tootma hakanud elektroonikahiiglastega andnud uue hingamise. Carl Zeissi nime kandvaid objektiive kasutavad Sony aparaadid, Leica sildiga objektiive leiab Panasonicu aparaatide küljest ning Schneider-Kreutznachi kliendiks on Samsung. Aasta tagasi oli Leica veel pankrotiohus, 2005. aasta lõppes aga kokkuvõttes kasumiga.
Zeiss hakkab tootma objektiive lisaks Sony Alpha-seerias kasutatavale Minolta A-bajonetile ka Nikoni liidesega. Otsus oli ilmselt suuresti põhjustatud sellest, et Kyocera loobus Contaxi-nimeliste kaamerate tootmisest, Contaxi peegelaparaadid kasutasid aga Carl Zeissi objektiive. Nokia tellib oma kallimatele kaameratelefonidele objektiivid Zeissilt. Pentaxi objektiive kasutavad oma digi-kompaktkaamerate juures mitmed elektroonikafirmad.
Matusekellad filmikaameratele
Digipeeglite läbimurde sissejuhatuseks oli Canon 300D, millel Ameerika turul nimeks Digital Rebel. Enne seda olid odavateks nimetatud peegelaparaadid odavad ainult tinglikult, 300D hind aga lubas neid osta enam-vähem kõigil, kes ikka tõesti tahtsid. Samas oli pildi kvaliteet kordades kallimate aparaatide tasemel.
300D oli sisuliselt lõplik matusekell filmikaameratele. Selle aasta mai lõpus teatas Canon, et firma mõtleb tõsiselt, kas filmikaamerate uusi mudeleid tasub enam välja töötama hakata. Kuna Canoni klientide hulgas on palju elukutselisi, kes filmi põhimõtte pärast kasutavad, ei olnud teade veel lõplik, aga arvata võib, et uute konstruktsioonide peale firma siiski enam ressursse raiskama ei hakka. Konkurent Nikon oli juba 2004. a kevadest tilgutanud ajakirjandusse vaikselt teateid, et filmiga on lõpp. Väga võimalik, et Nikon F6 ongi viimane filmi kasutav uus peegelkaamera.

Selle aasta alguses on suured foto- ja elektroonikafirmad väikese sensoriga kallite digikaamerate arendamisest suuresti loobunud. Kallis tähendab siin raha, mille eest saaks ka digi-peegelkaamera. Tundub, et esimesena võtsid selle liigutuse ette firmad, millel on ka peegelkaamerad. Nüüd on omad peegelaparaadid nii Sonyl, Panasonicul kui Samsungil. Jääb veel Fujifilm, mille suhteliselt kallis, Nikoni korpusse ehitatud FinePix S3 Pro on rohkem ni_itoode. Sony andis 828 järglasele nimeks hoopis R1 ning selle sensor on peaaegu digi-peegelkaamerate APS-sensori mõõdus.
Eriti Põhja-Ameerikas ja Jaapanis on täheldatud 1970ndate tagasitulekut: väga paljud esimest fotoaparaati ostma tulnud inimesed küsivad nimelt digipeeglit ja ei lase ennast digiklõpsu peale ära rääkida. 70ndad olid peegelkaamerate kuldsed aastad, seejärel muutusid nn seebikad tänu elektroonika arengule piisavalt heaks ja seejuures odavaks ja peeglid jäid tagaplaanile.

Panasonic DMC-L1, Sony Alpha A100, Canon EOS 30D, Canon EOS 5D, Pentax K100 seeria ja Samsung ning Nikon D200 ja Olympus E-330 - loe täpsemalt ajakirjast.

Sarnased artiklid