Descartes’i preemia Eestisse!
Vello Kala
08.04.2007

Suusa-MMil jäid medalid seekord tulemata – juhtub. Ent märtsis tuli Eestisse "hõbemedal" Brüsselist, kus jagati 2006. aasta Descartes’i teaduspreemiaid. Teadus ei köida inimesi ehk sel määral kui tippsport, Eesti tuleviku ehitamise seisukohalt on edu uute mõtete valdkonnas aga hoopis olulisem ükskõik millisest spordisaavutusest.

Inimkonna ajalugu on tegelikult teaduse ajalugu – me oleme sellised, nagu oleme tänu võimele ümbrust mõista ning ennast sellele vastavalt kohendada. Või siis kohendada meid ümbritsevat loodust, et see meie soovidele paremini vastaks. Mida sajand edasi, seda olulisemaks see muutub. Kui kunagi kõlbas samasugune kivikirves tuhandeid aastaid ning kui veel mõne tuhande aasta eest läks isa mõõk-kilp-majavara muutumatult isalt pojale, siis nüüd elame kiiresti muutuvas maailmas, kust eilsest pole peale kogemuste suurt midagi kaasa võtta.
Kiirelt muutuval maailmal on see viga, et unistajad võivad imeruttu ajale jalgu jääda. Selge, et Eestile ei soovi sellist saatust keegi.
Euroopa on kaks tuhat aastat olnud selle planeedi arengumootor. Ent eelmisel sajandil kippus jäme ots ookeani taha minema – aina suurem osa meie elu edendavatest uudismõtetest tuli Ameerika ülikoolidest ja teadusasutustest.
Descartes’i preemia, Euroopa Liidu kaalukaim teaduspreemia loodigi selleks, et meid mõtlema ergutada, et Euroopa jääks uue mõtte liidriks ka tulevikus.
Suur teadus nõuab peale särava mõtte enamjuhul ka rasket rahakotti selle mõtte proovimiseks ja ellu viimiseks. Selles osas pole Eestil põhjust eriti rõõmustada – oma Sandia laboratooriumit ei saa nii väikesel riigil kunagi olema. Ent see ei tähenda, et meil teadust teha ei saaks – kõik hakkab ikkagi mõttest.
Teadussaavutuste kõrval jagatakse Descartes’i preemiaid ka teaduse populariseerimise eest. Ka tippteadus toetub eeskätt rahva haritusele, kusagil džunglis võib ju sündida potentsiaalne Einstein, ent tema saatuseks jääb ehk teha mõni uuendus suguharu saakloomapüüniste vallas – rohkemat ei võimalda teda ümbritsev ühiskond. Seepärast on teaduse järjepidevuse tagamine ülitähtis ülesanne.

Tehnikamaailm sõelub Descartes’i preemia kandidaate
Kuidas Descartes’i teaduspreemiaid selgitatakse? Kui uus konkurss on välja kuulutatud, võivad kõik esitada oma teadustöid preemiale kandideerima. Preemiaid on kokku enam kui tosin – kandidaate aga enam kui tuhat. Descartes’i preemia žüriid ootab ees mahukas töö terad sõkaldest eraldada.
Tööde hindajateks kutsutakse tippteadlasi üle kogu Euroopa. Eraldi hinnatakse “puhast teadust” ja teaduse populariseerimist. Viimase kategooria töid hindavasse ekspertidekogusse kutsuti esmakordselt ka esindaja Eestist – see au langes Tehnikamaailmale. Tänud tunnustuse eest, sest idaeurooplaste jaoks oli sõel ülitihe – 31liikmelisse kogusse mahtus meie maailmajao idapoolsest otsast Eestile lisaks vaid üks Ungari ning üks Tšehhi ekspert.
Eksperdid kogunesid nädalapäevadeks Brüsselisse ning töö algas – kõik kandidaatprojektid tuli üle vaadata ja hinnata, ühte, kõrgesse kuhja alamõõdulised, teise, hoopis pisemasse need, millel rohkem iva sees. Viimane “kuhi” arutati läbi üheskoos ja niimoodi lõplikud hinded paika saidki.
See oli raske, ent samas lõbus ja üliõpetlik töö. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et suure teaduse taevas pole sugugi nii kättesaamatult kõrgel, nagu oma tulevikku plaanivad teadushuvilised ehk kujutlevad. Žüriile esitatud tööde hulgas oli õige naljakaid katseid oma äriedu ka teaduspreemiaga “vääristada” – näiteks edukas raamatukirjastaja uskus, et väärib teadusauhinda oma põhitegevuse, raamatute kirjastamise eest. Põhiosas olid projektid aga asjalikud ja valikut teha polnud kerge.

Big Dipper tuleb!
Märksa olulisem Eesti esindajast hindajatekogus oli ühe Eesti teadusprojekti jõudmine lõppvaliku õhemasse, võitjate “kuhja”. Projekti ingliskeelne nimetus Big Dipper (suur kulp) ei ütle paljudele ehk midagi, maakeelne Suur Vanker on hoopis selgem asi – teame seda tähtkujuna ning küllap paljud ka omapärase teadusbussina, mis huvitavad füüsikakatsed koolidesse kätte toob. Kõik projektis kaasalööjad on vabatahtlikud teadurite ja üliõpilaste seast.
Suure Vankri nime kandev teadusbuss sõidab Eesti teedel 2005. aastast ning on jõudnud külastada juba pea 300 kooli – oluline osa Eesti koolidest.
Kuidas Suure Vankri idee sündis? Idee autor ja eestvedaja on Kaido Reivelt TÜ füüsika instituudist. Pole just igapäevane, et tänases enesekeskses Eestis keegi meie kõigi ühised huvid isiklikest (teadus)eesmärkidest kõrgemale seab, aga selliste inimesteta oleks Eesti ühe põlvkonna pärast Kolmanda Maailma riikide seas. Kaido Reivelti missiooniks sai noorte teaduse juurde toomine.
Eespool mainisime, et just see on Euroopa Liidu eesmärk – tagada, et ka tuleva põlvkonna eurooplased jätkaksid meie maailmajao ajaloolist eesmineja missiooni. Sel põhjusel Suure Vankri projekt väljavalitute hulka sattuski. Ning sealt võitjate sekka!
Descartes’i preemial on kolm “järku” – laureaat, finalist ja “nominee” (lõppvooru pääsenu). Suure Vankri projekti hinnati finalisti vääriliseks. Sel hõbemedalil on aga kulla läige, sest noorte teaduspropageerijate kategoorias seekord laureaaditiitlit välja ei antudki.

Suure Vankri projektiga saab lähemalt tutvuda veebilehel www.fyysika.ee . Minge ja vaadake – ehk algab teie teadlasekarjäär just sellest klõpsust!

Sarnased artiklid