Dacia Duster
Tõnu Ojala
02.01.2011

Dacia maastikuauto Duster ähvardab korrata Logani mõne aasta tagust edu. Odavus on Dacia märksõna nüüdki, kuid mitte ainult – Duster osutub ka üllatavalt maastikukõlblikuks.

Kui Dacia (tegelikult siiski Renault) mõne aasta eest Logani avalikkuse ette tõi ja teatas, et tal on selle tagasihoidliku ökoautoga suured plaanid, pidasid paljud prantslasi peast põrunuteks. Kellele seda Rumeenia nimega, olematu mainega, tagasihoidliku varustuse ja ilmetu välimusega sõidukit ikka tarvis läheb? Kui siis ehk kuskil Ida-Euroopa või Lõuna-Ameerika kolkakülades. Aga ei – Loganit hakati ostma ja mitte vähe ka Euroopa südames.
Logani järgmiste mudelite (seitsmekohaline MCV, kaubik ja pikap) ning Sandero ilmudes olid toonid juba muutunud ning Dusteri tulekul vaadati Dacia poole juba mitte üleolevalt, vaid murelikult – mine tea, mis see auto veel tegema hakkab. Ja ehkki esimese hooga jõudsid klientide kätte vaid esiveolised mudelid, sai peagi selgeks, et siit on taas uut edulugu oodata. Seekord pandi Daciat tähele juba laiemalt – kui Eesti autoajakirjandus oli 2006. aastal Loganit aasta auto finaali hääletades veel veidi ajast ees, siis tänavu oli Duster finalistide uhkes rivis nii Eestis kui Euroopas. Ja olgugi et Eestis tuli leppida 6. kohaga (nagu ka Logan viis aastat tagasi) ja Euroopas jäädi 7. kohale, sai selgeks, et Dacia on selgelt pildil.
Nüüdseks on Duster maastikuauto nime väärt ka tema veoskeemi arvestades. Et Dacia on läbi Renault’ samas perekonnas Nissaniga, on loogiline, et tegu on taas kontserni varuosariiulitelt kokku kombineeritud tulemusega. Sõitjateruumis kohtab ohtralt nuppusid-lüliteid-hoobasid erinevatelt Renault’delt, maasturile kõige tähtsam – nelikvedu (ka selle lülitusnupp) – pärineb aga Nissanilt, kus me seda juba aastaid oleme harjunud kohtama näiteks nii X-Trailil kui ka Qashqail.
Mootoreid on Dusteri valikus kaks: 1,6liitrine bensiinimootor ja 1,5liitrine diisel (mõlemad loomulikult Renault’ päritolu). Vaatamata paberite põhjal tagasihoidlikule jõuallikale (esiveolisel mudelil 66 kW, nelikveolisel 81 kW) on diisel-Duster osutunud erakordselt maastikukõlblikuks. Siin on oma osa auto kompaktsetel mõõtmetel ja sellest tulenevalt väiksel massil ning üllatavalt konkurentsivõimelistel lähenemis-eemaldumisnurkadel, kliirensil jm maasturile olulistel geomeetrilistel näitajatel. Ka on Nissani nelikveosüsteem igati nutikas – kui enamasti liiguvad linnamaasturid kohalt esiveolistena ja tagavedu lülitatakse juurde siis, kui tarvis (aga vahel on siis juba hilja!), siis Nissanil (seega nüüd ka Dacial) on süsteem teine. Kohalt minnes on auto nelikveoline ja kui nelikvedu parajasti tarvis ei lähe, lülitub auto ümber esiveole.
Kui välimus on Dusteril igati konkurentsivõimeline ja konkurentidest eristuv, siis sisemuses laseb Dacia endiselt sama rida, nagu ta seda juba alates Loganist teinud on. Kuigi seekord on lisatud veidi läikivat plasti, näeb Duster tervikuna seest ikka täpselt samasugune… tagasihoidlik, nagu näiteks Logan või Sandero. Aga ega see odavus teisiti tulla saagi, kui olemasolevaid sõlmi-detaile võimalikult laialdaselt ära kasutades.
Siin jõuamegi Dusteri kõige kõvema plussini – see on hinnani. Ökoautole kohaselt lööb Duster hinnakirju võrreldes platsi puhtaks. Loomulikult ei saa nelikveolist autot alla 100 000 krooni (6391 eurot) – nagu see oli trumbiks Logani puhul, kui see turule toodi, – loomulikult ei piisa ka 154 900 kroonist (9900 eurot), millega algab esiveolise Dusteri hind. Aga 12 776 eurot ehk 199 000 krooni on konkurentidega võrreldes ülimalt soodne hind – olukorras kus Škoda Yeti hinnatase algab 14 693 eurost (229 900 krooni) ja Nissan Qashqai oma 16 648 eurost (260 490 krooni), kusjuures need on esiveoliste mudelite baashinnad, nelikveolisteni on sealt veel tükk maad.

Sarnased artiklid