Cosworth – pool sajandit tippmootoreid
Rein Luik
10.04.2010

Tänavuse F1-sarja avalöök Bahreinis tähistas kolme legendaarse nime naasmist GP-tsirkusse. Kahest, Michael Schumacher ja Lotus, on räägitud palju, kuid kolmas pole sugugi vähem kuulsam – Cosworth.

See mootor saavutas esimese võidu oma debüüdil 1967. aasta Hollandi GP-l Zandvoortis. Järgmise 17 aasta jooksul võideti sama mudeliga 155 F1-etappi, 10 sõitjate ja 12 konstruktorite MM-tiitlit. See on ainuke jõuallikas F1 ajaloos, millega on võidetud ühe hooaja jooksul kõik etapid ja seda koguni kahel korral (1969 ja 1973). See on legendaarne Ford Cosworth DFV.

Cosworthi sünd
Cosworthi edulugu sai alguse, kui kaks Lotuse tiimi töötajat, tehnikadirektor Mike Costin ja käigukasti arendusinsener Keith Duckworth, otsustasid 1958. aastal asutada ettevõtte nimega Cosworth Engineering. Firma nimi saadi kahe mehe perekonnanimedest COS(tin) ja (Duck)WORTH. Ettevõtte initsiaatoriks oli Keith Duckworth, kellele töötamine Lotuse kuulsa asutaja Colin Chapmani ühe uue käigukasti-idee kallal mitte kuidagi ei istunud. Sellest ajast on pärit ka üks kuulsaid nn duckoworthisme: „Ma ei kavatse raisata oma elu asjale, mis kunagi tööle ei hakka.”
Peagi tulid esimesed tellimused. Hooldati tiimide võistlusautosid ja ehitati ringi standardmootoreid võidusõidu tarbeks. Juba 1959. aastal tekkis esimene kontakt ja algas koostöö Fordiga, kui hakati Ford Anglia mootoreid kohandama vormel-Junior autodele. Kui 1966. aastal otsustati F1-sarjas kasutusele võtta 3liitrised jõuallikad, pöördus Duckworthi ja Costini poole nende endine tööandja Colin Chapman ettepanekuga konstrueerida Lotusele uhiuus F1-mootor.

Ford Cosworth DFV sünd

„Colin küsis, kui palju mootori konstrueerimine maksma läheks,” meenutas Keith Duckworth hiljem. „Istusime oma kolleegidega laua taha ning tegime kiire ja „teadusliku” kalkulatsiooni. „100 000 naelast peaks jätkuma?” Peaks küll! Ja nii teatasingi Chapmanile just sellise summa.“
Colin Chapman hakkas otsima sponsorit, kes oleks nõus sada tuhat välja laduma ja jõudis kokkuleppele Fordiga. Mootorid said külge Fordi logo ja sellest sponsorrahast sai kuulus „Fordi poolt kõige kasulikumalt investeeritud 100 000”.
Cosworth oli parajasti konstrueerimas mootorit F2-sarja ja Duckworthi ideeks oli võtta see 4silindriline mootor, millel neli klappi silindri kohta, aluseks uuel V8-mootoril. Muide, ka too FVA mootor oli oma klassis järgmisel viiel aastal praktiliselt võitmatu.
„Üldjoontes liitsimegi kaks neljasilindrilist üheks V8-ks,” meenutas Duckworth. „Aga tegelikult oli pisiasjades lugu muidugi palju keerulisem. Näiteks FVA oli 1,6liitrine, aga F1-mootor pidi olema 3liitrine.“
Kõigepealt saigi valmis FVA ja 1967. aasta alguses katsetati juba ka uhiuut 3liitrist DFV (Double Four Valve) mootorit. Alguses oli probleeme töökindlusega ja mootor sai võistlusvalmis alles 1967. aasta kolmandaks etapiks Hollandis, kus autodega Lotus 49 veeresid rajale Graham Hill ja Jim Clark. Hill oli sunnitud katkestama, kuid Clark saavutas Cosworth DFV debüüdil esikoha.

Ajaloo edukaim mootor
Veel samal, 1967. aastal, võitis Jim Clark veel kolm GPd, kuid kahjuks jäi punkte tiitlivõiduks siiski väheks. Kui Colin Chapman oli 1967. aastaks saanud Fordiga kaubale, et Cosworth DFV jõuallikale on Lotusel ainuõigus, siis järgmiseks hooajaks nõudis Ford, et mootoreid peab müüma ka teistele. Nii saidki 1968. aastaks DFV mootorid endale ka McLaren ja Matra. Tulemus? Graham Hill krooniti maailmameistriks ja ka kaks järgmist kohta kuulusid Ford Cosworthiga sõitnud meestele. Konstruktorite arvestuses aga kuulusid kolm esimest kohta Lotusele, McLarenile ja Matrale. Legend oli sündinud!
1969. aastal võideti kõik MM-etapid DFV-mootorite jõul ja kaks ülejäänud jõuallikat, Ferrari ja BRM, kogusid kahe peale kokku vaid 14 punkti! Cosworth DFV edulugu jätkus kuni aastani 1983, mil legendi staatuse omandanud DFV viimaseks võiduks jäi Michele Alboreto poolt Tyrrelli roolis saavutatud esikoht Detroiti tänavarajal.
Ford-Cosworthi mootorid saavutasid võite ka 1990ndatel aastatel ja näiteks Michael Schumacher võitis oma esimese MM-tiitli 1994. aastal Ford-Cosworthi jõuallikaga varustatud Benettoni roolis. Viimati osalesid F1 MM-võistlustel Cosworthi mootoritega autod 2006. aastal, aga siis polnud enam toetajaks Ford.

Omanike vahetuste karussell
Kuigi väga suurt rolli mängis Cosworthi mootorite konstrueerimisel ka Mike Costin, seostatakse Cosworthi edulugu ennekõike Keith Duckworthiga. „Ma õppisin 40 aastat Duckworthi ülikoolis,” on Mike Costin öelnud oma sõbra ja partneri andekusele viidates. Duckworth rabas tööd teha igal rindel ja lõpuks hakkas see tervisele. Ta elas 1973. aastal üle infarkti ja peagi hakkas ta oma töökoormust Cosworthis vähendama. 1980. aastal aga otsustasid Costin ja Duckworth maha müüa oma kuulsa ettevõttele UEI, mis 1990. aastal läks Vickersi omandusse. 1998. aastal aga ostis Cosworthi ära Audi ja müüs veel sama aasta lõpus edasi Fordile. Keith Duckworthi suri 2005. aasta detsembris.
Ford jätkas Cosworthis võistlusmootorite tootmist, kuid Duckworth ja Costin olid selleks ajaks juba pensionile jäänud. Kui Ford otsustas 2004. aasta lõpul loobuda oma Jaguar F1 tiimist, mis müüdi Red Bullile, siis müüdi ära ka Cosworth. Uuteks omanikeks said Põhja-Ameerika ärimehed Kevin Kalkhoven ja Gerald Forsythe, kes tuntud ka Champ Cari ja Indy-autode sarjadest. Cosworthis jätkati veel kaks aastat F1-jõuallikate tootmist, kuid 2006. aasta lõpuks loobusid nende toodangust ka viimasena Cosworthi mootoreid kasutanud Williams ja Toro Rosso.

Mitte ainult F1
Cosworth pole kunagi olnud ainult F1-mootorite tootja. Edukate mootoritega on varustatud võistlusautosid väga erinevates sarjades. Hulgaliselt esikohti on nopitud pea kõigis maailma kuulsates sarjades ja klassides.
Näiteks Fordi ralliautodele hakati mootoreid valmistama juba 1960ndate aastate lõpul. Kuulsust kogusid BDA-mootorid, mis olid jõuallikateks Ford Escort RS ralliautodele. Hiljem olid veel edukad ka Ford Sierra RS Cosworth ja Ford Escort RS Cosworth. Samuti aidati Fordi aastatel 2000–2002 nõu ja jõuga ka Focus WRC autode juures.
Indy-autode ja Champ Cari sarjas on Cosworthi mootorite jõul saavutatud 257 etapivõitu ja nende hulgas ka 12 esikohta Indianapolise 500 miili sõidus. Cosworth on valitsenud kunagi Euroopa F2- ja F3000-meistrivõistlusi, kus on võidetud 140 etappi ja 14 meistritiitlit. Kahel korral on saavutatud esikoht Le Mans’i 24 tunni sõidul – 1975. aastal oli autoks Mirage ja 1980. aastal Rondeau. 1987. aastal saavutati aga Ford Sierra RS500 jõuallikana turismiautode MM-tiitel.

Sarnased artiklid