Challenger 2, Ühendkuningriigi lahingutank
Mairut Marmor
01.01.2017

Käesoleval aastal tuleb Eestisse Ühendkuningriigi lahinguüksus, mille relvastusse kuuluvad ka lahingutankid Challenger 2 ning lahingumasinad Warrior. Kunagi olid britid tankiehituses pioneerid, vaatame, milline on nende tänane kõrgtehnoloogiline sõjamasin.

Möödunud aasta 15. septembril täitus 100 aastat päevast, mil esimesed tankid lahingusse saadeti. Need tankid olid valminud ÜK-s suure saladuskatte all. Tänases maailmas, kus sõjatehnika on müüdav/ostetav kaup, tanke iseloomustavat üldist infot ei varjata, aga eks peenemad nüansid hoitakse ikka saladuses. Eellugu 1986. aastal erastas Vickers Defence Systems (VDS, täna BAE Systems Land & Armaments) kuningliku sõjatehase Leedsis, kus toona toodeti Challenger 1 lahingutanke. Tehinguga omandas eraettevõte ka tankidega kaasneva intellektuaalse omandi. VDS eelkäija Vickers-Armstrong oli omakorda varem eraettevõttena arendanud ja tootnud lahingutanke ning nendel baseeruvaid soomustatud remondimasinaid ja sillatanke eksporturu jaoks. Muu hulgas oli ettevõttel koostöös Krauss-Maffeiga valminud 1986. aastal lahingutanki prototüüp Vickers Mk 7 Valiant. Sellel tankil oli praeguse Leopard 2 kere, mootor ja jõuülekanne ning VDSi projekteeritud torn, mis sisaldas ajakohaseid sihtimis- ja tulejuhtimisseadmeid. Firma pakkus tanki ÜK armeele Challenger 1 asendamiseks, kuid tehingut ei järgnenud. Pärast tehase ostmist alustas VDS juba sama aasta lõpus uue tanki projekteerimist. Oli avanenud võimalus realiseerida oma prototüübi juures värskelt juurde saadud infot ning vajadus parema tanki järele oli teada. ÜK armees kasutati veel hulgaliselt Challenger 1 eelkäijaid, lahingutanke Chieftain (teenistusaeg 1966–1996). Ka kasutuses olnud Challenger 1 (teenistusaeg 1983–2001) juures esines probleeme töökindlusega ning selle torn ühes sihtimis- ja tulejuhtimissüsteemiga oli moraalselt vananenud. Uus tank pidi olema vanast peajagu üle. Selle meeskond pidi tabama liikuvat sihtmärki liikuvast tankist esimese lasuga ja selleks oli tarvis moodsaid sihtimis- ja tulejuhtimisseadmeid. Samuti tuli parandada meeskonna töötingimusi ja turvalisust, nii et tankile projekteeriti täiesti uus torn. Töökindluse parandamiseks ja hoolduse lihtsustamiseks muudeti põhjalikult kogu tanki, kokku tehti sellele üle 150 uuenduse. Ehkki välimuselt on Challenger 1 ja Challenger 2 küllaltki sarnased, on omavahel vahetatavaid osi alla 5%. Mootori võimsus jäi samaks, kuid kaal kasvas poole tonni võrra. Prototüübist tankiks Üheksa prototüüpi, mis üksteisest mõnevõrra erinesid, valmisid lõplikult 1990. aasta augustis. Nüüd jäi veel oodata positiivset tulemust riigihankelt, kus osalesid ka mainekad välismaiseid tankitootjaid. Valik langetati Challenger 2 kasuks ning 1991. aasta juunis tellis ÜK kaitseministeerium 127 Challenger 2 lahingutanki ja 13 õppesõidutanki (torni asemel akendega kabiin instruktorile ja õppuritele). Kuna tankide kvaliteedinõuded olid lepingus kirjas, pidi tootja vastupidavuse arendamise ja tõestamisega tõsiselt vaeva nägema. See tähendas kulukaid ja ajamahukaid teste, kus tankidega jäljendati liikumist ja tulistamist nagu lahinguväljal. Arendustöö käigus läbisid prototüübid teedel ja maastikul kuni 20 400 km ning tulistasid kahurist 11 600 mürsku. Esimesed tankid jõudsid armeesse 1994. aastal ning sama aasta juulis tellis kaitseministeerium veel 259 lahingutanki ja 9 õppesõidutanki. Välisriikidest on Challenger 2 lahingutanke ainsana ostnud Omaan, kokku 38 tanki. ÜK armee teenistusse võeti Challenger 2 aastal 1998. Mida peagi Eestissegi jõudvad Challengerid endast kujutavad, leiad jaanuari Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid