CeBIT 2008
Glen Pilvre
03.04.2008

Midagi väga jalustrabavat või peadpööritavat näitusel ei olnud, aga palju vaatamisväärset küll – vast nii saaks selleaastase infotehnoloogiamessi CeBIT 2008 kõige lühemalt kokku võtta.

Märts + Hannover + tehnoloogia = CeBIT ehk maailma suurim iga-aastane IT-sündmus. TM pole CeBITit veel kordagi vahele jätnud ja nii käisime varakevadiselt mõjuval Saksamaal selgi aastal. Messikuupäev on tasapisi üha talvisemaks nihkunud, tänavu oli toimumisajaks 3.–7. märts. Igal aastal oleme rõhutanud, et CeBIT on suur, kuid tänavu ütleks hoopis nii, et Hannoveri messikeskus on suur (endiselt 1 ruutkilomeeter), aga CeBIT ise kuidagi… kuivem – oleks vast õige sõna. Olgugi et näitus oli hõivanud harjumuspäraselt enamiku hallidest – osalejaid üle 5500 firma kokku 75 riigist – ning kannab endiselt maailma suurima IT-messi tiitlit, näib see järjest enam kalduvat tehnoloogiate, süsteemsete lahenduste ning muu taolise spetsialistilt spetsialistile suunatu poole. Ehk teisisõnu, kui varasematel CeBITitel andsid tooni tuntud tarbeelektroonikagigandid, siis nüüd on nende nimekiri järjest lühenemas – või on nad siis esindatud ainult mõnes spetsiifilisemas valdkonnas või mõne ühise väljapaneku kontekstis. Sharp, Sony, Philips, HP, Nokia, Yamaha, Epson, Sanyo, Archos, NEC – see on väike loetelu firmadest, kes otseselt CeBITil osalemist enam vajalikuks ei ole pidanud. Kahju.

Positiivne on aga, et lisaks autotootjatele on üha rohelisemalt mõtlema hakanud ka muu tehnika maailm – „griini” kohtas tänavusel CeBITil väga palju, mis on kindlasti ka messikorraldajate teene. Hoolimata sellest, et telefonid-arvutid järjest miniatuursemaid mõõtmeid omandavad, ei saa sama öelda kogu IKT-sektori ökoloogilise jalajälje kohta – nimelt on see suuruselt võrdne kogu maailma lennuliikluse omaga! Eelmisel aastal moodustasid tootjad nn kliimat päästva liidu nimega CSCI (Climate Savers Computing Initiative), kuhu kuuluvad sellised suurnimed nagu AMD, Intel, Microsoft, Hitachi jt. Probleem on tegelikult väga tõsine ja seda IKT kõigis etappides – nii tootmises, kasutatavates materjalides, nende mahus kui ka lõpptarbija kasutusharjumustes. CeBITil oleva rohelise IT-küla (Green IT village) üks sõnumeid oli just see, et kõik väikesed energiakokkuhoiud summeeruvad arvestatavaks tervikuks ning kõik me saame anda sellesse oma panuse – palju väikeseid on kokku üks väga-väga suur!
Ühed teevad, teised teenivad
Asjalik-murelikule rohelisele lisasid täiendavaid toone Aasia lugematud pisitootjad, meenutades kunagist Kadaka turgu. Riiulitäis MP-mängijaid-mälupulki oli enamikul välja panna, mõned koguni näitasid uhkelt, et iPod Touchi on palju mõttekam osta „otse tootjalt” – peab vaid leppima sellega, et korpusel Apple’i logo puudub. Kasutajaliides ning välimus olid aga praktiliselt identsed „originaaliga”, hind muidugi suurusjärgu võrra odavam. Tegelikult tundub Aasia firmasid vaadates täiesti mõistetamatu, kuidas nad kõik end ära majandavad – kui TM võrdleb näiteks viit MP-mängijat ja erinevused on tihti marginaalsed, siis võiks „Hiina TM“ ilmselt võrdlusse panna 100 kodumaist taskupleierit, mis ajakirja ilmumise ajaks oleksid tõenäoliselt juba eelmise põlvkonna mudelid. CeBIT näikse olevat tõusva päikese maade viimaseks lootuskiireks vilkuvate ja häälitsevate karbikestega Euroopa vallutada – kui vaid huvilisi-edasimüüjaid leiduks. Kõik see pani veidi mõtlema asjaolu üle, kui väike on ühe sellise vidina omahind (ehk puhtalt tootmiseks kuluv rahahulk) tegelikult – huvitav, kas usinad hiinlased teavad, kui palju iPhone Euroopas maksab? :) Aga mis siin ikka norida, eks see ju ongi äri suure algustähega ning ammu on selge, et funktsionaalsusest vaata et olulisem on bränd ning vorm – ja just see loeb. Muide, hea „noosi“ olevat messil saanud ka Saksa politsei, konfiskeerides seoses patendirikkumistega hulganisti tooteid.

Mobiilsus ees, mobiilsus taga
Lisaks kõikvõimalikele pleieritele oli paljudel Aasia firmadel letti lüüa ka UMPC ehk ultramobiilne arvuti. Kuid nüüd räägitakse lisaks siiani mitte eriti edukatele UMPCdele lihtsalt UMDst (Ultra Mobile Device ehk ultramobiilne seade), mille alla mahuvad nii UMPC kui uus „liik“ MID (Mobile Internet Device e mobiilne internetiseade). Just MID on see, mis peab saama UMDde võistkonna uueks esipiloodiks UMPC asemel ning hakkama värske hooga edu suunas kihutama. MID on hästi taskusse mahtuv multimeediaseade, mille juhtmevabad ühendustehnoloogiad võimaldavad kõikjal internetti pääseda – nii suurus, hind kui funktsionaalsus peaksid olema väiksemad kui UMPCdel ja nii tegema selle palju kasutatavamaks. Aastaks 2012 ennustatakse UMDdele ligi 100 miljoni ühikuni küündivaid müüginumbreid.
Intel esitles CeBITil uut protsessoripõlvkonda nimega Atom, mille sihtgrupiks on just UMDd ja sülearvutid. UMDde osas pakub Atomile konkurentsi Taiwani protsessoritootja VIA, AMD pole sinna sektorisse veel trüginud. Ka operatsioonisüsteemide maailmas on eeldused konkurentsiks vägagi olemas – Microsoft Windows Mobile kõrval on veel Symbian ja Linux. Symbianile on siiani truuks jäänud Nokia, aga näiteks Sony-Ericssoni uusimat nutifooni (nutikas telefonilaadne seade J) Xperia käitab juba Windows. Linuxit toob massidesse Asus oma Eee PC-ga, mis on maailmas osutunud väga edukaks. Tõsi, viimaste uudiste kohaselt on nüüdsest ka võimalus valida kohe Windows XPga versioon. CeBITil esitles Asus Eee PC uut mudeliseeriat ning sarnaseid mini-notebooke pakkusid ka Packard Bell ning Maxdata.

Mäluga saab klaarimaks
Olgugi et välkmälude mahud suurenevad ja hinnad vähenevad, pole tavaline pöörlev kõvaketas veel niipea kuhugi kadumas. Mitmetel firmadel olid pakkuda juba nii 128 GB kui 64 GB SSDd (Solid State Disk) – kuid näiteks viimane lisab sülearvuti hinnale märkimisväärse 15 000 krooni – ja seda ka juhul, kui asendatakse 160 GBne pöörlev eksemplar. Sarnaselt „hübridiseeruva“ automaailmaga on tekkimas ka uus kettaliik – hübriidkettad. Kogu kasutajapoolne aktiivne andmevahetus toimub SSDga ja HDD seisab, vajadusel aga käivitab süsteem HDD ja kopeerib andmeid ühelt teisele. Kõvakettatootja Seagate väidab, et hübriidkettad tarbivad poole vähem energiat kui tavalised, olles neist kiiremad, töökindlamad ning vastupidavamad. Eelkõige peaks SSD muidugi kasutust leidma UMDdes ja sülearvutites – kallima hinna kaaluvad üles kõik eespool nimetatud omadused. Aastaks 2011 ennustatakse SSDdele esmapilgul veenva 24 miljoni ühikuni jõudmist, mis aga moodustab kogu HDD-sektorist kõigest 6%.
See-eest aga teevad tõelist invasiooni välkmälul põhinevad mälukaardid – olles kõige kasumlikum ja kiiremini kasvav mobiilide lisavarustuse sektor üldse. Eelmisel aastal ületas mälukaartide müük juba 2 miljardi dollariga hands-freede 5 miljardi dollarilise tulemuse.
Silmapiiril on taas üks uus (ja loodetavasti lõplik J) mälukaardistandard – nimelt on paljud firmad (sh Nokia, Sony Ericsson, Samsung, Texas Instruments jt) teatanud oma toetusest uuele universaalsele formaadile UFS (Universal Flash Storage), mis peaks leidma kasutust telefonides ja kõiges muus tasku mahtuvas. Spetsifikatsioon peaks olema selge järgmiseks aastaks ning loodetavasti pole siis enam vaja frustreeruda formaatide ja adapterite rägastikus. Mobiilide lisavarustuse äri tervikuna on üldse hoogsal tõusujoonel – tunduvalt on seda kasvatanud iPhone’i saabumine, aastaks 2012 ennustatakse selle valdkonna summaarseks käibeks 80 miljardit dollarit. Eraldi tööstusharu moodustava iPodi lisavarustuse tootmine tõotab mingil määral laieneda ka iPhone’le, olgugi et iPodiga võrreldavat ikoonistaatust pole stiilitelefon veel saavutanud.

Quo vadis, mobiil-TV?
Mobiilide osakaal CeBITil polnud kuigi suur – puhtalt selleteemaliseks messiks on kujunemas veebruari algul Barcelonas toimunud Mobile World Congress (varem 3GSM World Congress), kus kõik põhitegijad oma trumbid lauale panevad. Valdkond, millest CeBITil eelmisel aastal küllalt optimistlikult räägiti, oli mobiil-TV – nüüdseks aga on „mobiilipilt“ massidesse jõudmise asemel veel segasemaks läinud. Siiani edendatud DVB-H standardi kõrvale on trügimas Jaapanis arendatav ISDB-T (Integrated Services Digital Broadcasting – Terrestrial, mobiilidele suunatud osa sellest kannab nime 1seg) ning Ameerikas MediaFLO. Samuti testitakse tehnoloogiad DVB-SH ning MBMS (Multimedia Broadcast Multicast Service). Ühesõnaga – lühendeid tekib nagu seeni pärast sedasamust, kuid nende „materialiseerumine“ edeneb visalt. Ja muidugi ei saa jätta mainimata, et üheks mobiil-TV vindumise põhjuseks võib olla lihtsalt kogu kontseptsiooni küsitavus üleüldse – see, et tehnoloogia teleprogramme mobiilide mikroekraanidele VÕIMALDAB suruda, ei tähenda automaatselt, et see väga vajalik on… Edu mõõdetavus on muidugi suhteline, näiteks 1seg’i kasutab Jaapanis ca 20 miljonit mobiiliomanikku – aga palju on Eesti suurimal mobiilioperaatoril EMT-l kliente? J Igatahes mobivisiooni uskujaid jagub ja asja arendatakse – näiteks firma General Mobile presenteeris koos uue „tele-mobiiliga“ G777 videoprille, mis võimaldavad näha kinoekraaniga võrreldavat pilti – kahjuks pole ka see tehnoloogia siiani erilist edu saavutanud. Nüüd loodetakse vaatajate masse taas mobiilide juurde meelitada tulevaste spordisündmustega – suviste Pekingi olümpiamängude ning jalgpalli EMiga.

Sõda justkui pole, aga lahingud käivad
Eelmisel aastal oli kuum teema ka BluRay ja HD-DVD vastasseis – nüüdseks on kired jahtunud ja CeBITil valitses Sony-Nec-Optiarc BluRay seadmetega. Kaotaja Toshiba pakkus tasahilju küll veel HD-DVD draiviga varustatud sülearvuteid, olles samas ise selle tehnoloogia edasisest arendamisest loobunud. See-eest aga ühes teises tehnoloogiasõjas on lahing hoopis tuure kogumas – nimelt LCD versus plasma. Viimastel aastatel on enamik tootjaid teinud oma panused LCDdele ning plasmaekraanide tulevik näis tume. Kuid senised plasmatootjad Hitachi, LG, Panasonic ja Pioneer on moodustanud „ellujäämisgrupi“ nimega plasmaekraanide koalitsioon ning ei taha sugugi vedelkristallide võiduga leppida. Ja tõepoolest, Panasonicu viimased plasmaekraanid näivad LCDdest paremad olevat kõigis aspektides – must on must ka hämaras toas (puudub ju taustavalgustus), liikuv pilt on väga loomulik ja terav, voolutarve on LCDdega sama või isegi väiksem ning lisaks kõigele on need peaaegu purunematud. Rääkimata suurusest. Panasonicu 150tollisele plasmahiiglasele pole hetkel ka mõõtudes vastast – kui ärplemiseks läheb. Pioneer teataski plasmaekraanide valmistamisest loobumisest ning ostab neid nüüd Matsushitalt (Panasonic) või Hitachilt. LCDde rindel käib aga „muusikal“ täie hooga – Sony pani paremate LCDde loomise eesmärgil oma know-how kokku Samsungiga ning seejärel ostis kavalalt, vaid endale „tagataskusse“ Sharpi 10. generatsiooni LCD-tehase. Samsung omakorda kimbutab Sharpi kohtuasjadega seoses patendivaidlustega ja Philips loobus ekraanide osas senisest koostööst LG-ga. Sharpi liitlaseks on saamas Toshiba, kes seetõttu loobub oma osalusest IPS Alpha Technology nimelises LCD-paneele valmistavas ühisettevõttes Panasonicu ja Hitachiga. Hitachi omakorda plaanib oma sealse aktsiapaki müüa hoopis Canonile ning pole võimatu, et viimane tahaks osta hoopis kogu firma… Ühesõnaga, kui on plaanis uut telerit osta, tasub kestvast LCD-hullusest hoolimata kindlasti üle vaadata Panasonicu uued plasmaekraanid ning siis teha lõplik otsus.

GPSi head ajad
Väga jõuliselt oli CeBITil taas esindatud kõik, mis puudutas navigeerimist ning GPSi. Tavaliste kahedimensiooniliste kaartide asemel hakkavad vaikselt seadmetesse hiilima aerofotodel põhinevad 3D-kaardid – firma NDrive demonstreeris taolisi kaarte sisaldavaid autonavigaatoreid G800 ja G280R. Fotorealistlik navigeerimine on nendega võimalik juba 900s Euroopa ja 400s Ameerika linnas (kui uskuda firma bravuurikat väidet) – kusjuures fotod ümbritsevast on tehtud erinevate nurkade alt.
GPS jätkab hoogsalt mobiiltelefonide vallutamist – aastaks 2009 võiks see sisalduda pea kõigis taskufoonides. Oma asukohta teadvate mobiilide suur hulk aga omakorda tähendab kõikvõimalike uute (positsioneerimis)teenuste ning keskkondade kasvu. Uusimad tundlikud GPS-vastuvõtjad peaks tagama asukohamäärangu ka kehvemate olude korral või isegi siseruumides. Siiani kõikus GPS-chipi omahind seadmesse integreerituna 5–10 dollari vahel, suurenevad tootmismahud ja arenev tehnoloogia aga võimaldavad selle langetada kõigest 2 dollarini, räägitakse ka ühisest Bluetooth-GPS-chipist. Seega on firmadel õige pea vaata et odavam paigutada GPS kõigisse aparaatidesse, selle asemel, et hoida töös erinevaid tootmisliine.

802.11n seisab jalgel
WiFi-maailmas on sel aastal moodsaks jututeemaks 802.11n – see on juhtmevaba võrgu standard kiirusega kuni 248 Mbit/s ning levikaugusega kuni 250 meetrit vabas õhus. Tegelikult on seda „tuunitud“ juba rohkem kui neli aastat, kuid reaalsusesse jõudmist prognoositakse siiski alles aastaks 2009. Sellegipoolest on juba rohkem kui 100 järgmise generatsiooni (802.11n draft 2.0) võrguseadet saanud WiFi sertifikatsiooni. Järjest juhtmevabamas netimaailmas on üha olulisemaks faktoriks muutumas ka ühenduste turvalisus – seda, et WEP-krüpteering on tänaseks ajalugu, peaks mõistma nii kodukasutajad kui firmad. Üha suurenevad võrgukiirused ning laienevad levialad tähendavad rohelisemat tuld juhtmevabale VoIP-sektorile – eelmisel aastal leidsid omaniku ligi 75 miljonit taskuseadet, millega oli võimalik WiFi-levialas rääkida, ning see number peaks sel aastal jõudsalt kasvama.

On fotonduseski uudist

Lõpetuseks paar sõna ka fototrendidest. Tõsi, CeBITil on fotofirmad reeglina mõne suurema Saksa edasimüüja tiiva all, kuid mingi ülevaate saab sellegipoolest. Hea uudis on, et võidujooks megapikslite nimel näib olevat mõnevõrra aeglustunud ja selle asemel pööravad kaameratootjad rõhku kõikvõimalikele lisaväärtustele – nägude tuvastus, optiline stabilisaator ja intelligentsed automaatre_iimid on kujunemas juba kompaktide puhul standardiks, loodetavasti juhtub sama varsti ka GPSiga. Digipeeglite maailmas jätkab Sony jõulist pealetungi, lubades aasta lõpuks täiskaader-sensoriga kaamerat. Ka kohe-kohe müügile jõudvad Sony A300 ja A350 on väga paljulubavate omadustega ja hea hinnaga tõsised fotoaparaadid, millel mõlemal nutikalt lahendatud (teist sensorit kasutav) eelvaate-re_iim ning pööratav ekraan. Samsung esitles messil uue 14,6 Mpx CMOS-sensoriga peegelkaamerat GX-20. Nikon tõstis ISO-lati konkurentide jaoks siiani kättesaamatusse kõrgusesse juba eelmise aasta keskel – profikaameraga D3 ISO 25 600 juures tehtud pilt on parem kui vanema digikompakti ISO 400 juures! See annab lootust, et üha uute megapikslite kuhjamise asemel pööratakse võrdselt tähelepanu nende kvaliteedile. Casio on juba rohkem kui pool aastat väljastanud pressiteateid EXILIM Pro EX-F1st – selle kompakt-kaamera prototüüpi näidati juba septembris toimunud IFA-l. 6 Mpx CMOS-sensor, pildistamiskiirus kuni 60 kaadrit sekundis ning video salvestamine kiirusega kuni 1200 kaadrit sekundis on F1 võtmesõnad. „Helikiiruse“ puhul ei saa just detailsusest rääkida – pildipunkte on kõigest 336 x 96, aga 300 fpsi puhul (mis pole ju ka väga aeglane) on resolutsiooniks juba parem 512 x 384. Võimalus on salvestada ka Full HD-videoklippe, seda küll tavakiirusel. Lubaduste kohaselt peaks see mälumahu-õgard lõpuks sel kuul müügile jõudma, orienteeruva hinnaga 1000 dollarit.

Valikut messil esitletud toodetest vaata aprillikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid