CeBIT 2005: digimaailma moeshow
Kusti Lilleoks
01.05.2005

CeBIT on maailmas saanud paljudele kevadekuulutajaks. Nii tootjaile, kes tahavad inimestele näidata, milleks nad valmis on, kui ka sadadele tuhandetele huvilistele, kes tahavad teada, mida ühed ja nullid nendele lähitulevikus võimaldavad.

Tuleb tunnistada, et meid ümbritsev elu on saanud digitaalse värvingu. See ei puuduta ainult arvuteid või mobiiltelefone, kus see on enesestmõistetav ja ainuvõimalik – digitaalseks lähevad aina enam ka kodu- ja muud masinad. Seetõttu saab selliselt messilt hea ülevaate, mida lähitulevik toob.

Mobiiltelefonid

Seda tootegruppi silmas pidades võib kõigepealt tekkida küsimus, et milliseid uuendusi saab ilmselt kõige laiema tarbijaskonnaga seadmetele nagu seda mobiiltelefonid on, veel tulla. Müügilolevadki tunduvad rahuldavat kõige erinevamaid huvigruppe ja nende valikus orienteerumine võtab praegugi parasjagu aega. Ilmselt pole mõtet pikemalt peatuda nende disainil, mis muutub iga uue mudeliga ja neid saabub müügile järjest rohkem ning kiiremini kui seeni pärast vihma. Vahepealne trend, kus uus telefon trumpas eelmist üle kergema kaaluga, on nüüd möödanik. Telefonide displeid muutuvad järjest suuremaks ja kvaliteetsemaks, kaamerate megapikslite arv läheneb juba digifotokate omale, telefonisse püütakse mahutada võimalikult palju lisatoiminguid ja -seadmeid ja seetõttu kipub ka kaal kasvama. Vana lugu seegi, et nuppudele jääb vähe ruumi.

Hoopis põnevam leid asus aga telefonitootjatest mitu halli eemal, kus demonstreeriti nn "motoriseeritud" telefone. Praeguseid üha popimaks muutuvaid klapiga telefone on ju üsna võimatu ühe käega avada, kuigi uuemate poolautomaatse liugmehhanismiga varustatud telefonidega on lood juba tunduvalt paremad. Kuid hoopis mugavam ja põnevam on ju, kui klapi avamiseks-sulgemiseks või siis klaviatuuri esiletoomiseks piisab õrnast nupulevajutamisest. Ülejäänud töö toimetab sinu eest imepisike elektrimootor. Nähtud eksemplarid polnud veel kaugeltki tootmisküpsed, kuid ilmselt areng sinnakanti liigub. Mingi osa aku mahust muidugi selleks kulub, aga akudki ju kosuvad kogu aeg.

Sellel CeBITi messil sai näha ka Wi-Fi levimise algust mobiiltelefonidesse. Tulevikus oodatakse selles vallas tohutut kasvu. Miks üleüldse lisatakse Wi-Fi-moodul mobiiltelefoni?

Eelkõige selleks, et kui sa asud Wi-Fi leviku piirkonnas, on ligipääs e-mailile ja ühendus internetiga kiirem ja parem kui 2.5- või 3G-ga. Lisaks kasutades traadita VoIP (Voice over Internet Protocol) tehnoloogiat, saavad need telefonid omavahel suhelda Wi-Fi-võrgu kaudu. Tarbija kasuks on, et see võimaldab teha väga odavaid kõnesid läbi interneti. Samuti peetakse väga perspektiivikaks selliste telefonide kasutamist kontorites. Uuringud näitavad, et väga tihti tehakse büroo või hoonesiseseid omavahelisi kõnesid ikkagi mobiilidele, mitte lauatelefonidele. Uudse tehnoloogia abil lülitatakse mobiili kõne automaatselt Wi-Fi-kõneks, kui töötaja asub selle levialas. Selline lahendus aga aitaks loomulikult kokku hoida firma raha.

Veel huvipakkuvaid lahendusi. Primus Telecommunications esitles esimest kahe sisseehitatud SIM-kaardiga telefoni. Kaardi ümberlülitamine käib imelihtsalt, vajutades spetsiaalset lülitit. Sarnaseid lahendusi, kuid suvalise telefoni külge kinnitatavate adapterite näol pakkusid teisedki tootjad, kuid nende lahendusel tuli SIM-kaardi ümberlülitamiseks telefon hetkeks välja lülitada, uuesti sisselülimisel vahetus automaatselt ka kaart. Veel võis näha mitmeid sisseehitatud TV-vastuvõtuvõimalusega mobiile, kuid meil Eestis pole nende kasutamiseks tuge ilmselt veel niipea loota.

Biomeetria

Veel mõni aasta tagasi ulmelisena tundunud biomeetria on leidnud tee massidesse. Võib ju meilgi juba osta vastaval tehnoloogial põhineva sülearvuti või auto immobilisaatori. Messil ringi jalutades võis vägagi erinevates seadmetes kohata peamiselt näpujälje tuvastamisel põhinevaid identifitseerimisvõimalusi. Mõned näidisseadmed tuginesid ka silma iirise tuvastamisel. Kasutusturvalisust tagava sõrmejälje lugeja olid oma toodetele lisanud eeskätt paljud sülearvutitootjad, kuid oli neid näha mujalgi. Näiteks ThumbDrive Swipe on USB mälupulk, mis on uusimate biomeetriliste võimalustega. Piisab kui tõmmata näpuga üle sensori ja pääsedki oma mälupulgale salvestatud andmetele ligi. Sul on võimalus valida kas biomeetrilise või passwordiga kaitstud ligipääsu vahel. Seade toetab loomulikult USB2.0-ühendust ja mälu jääb tal vahemikku 128 MB kuni 2 GB.

Fujitsu on leidnud täiesti uudse lähenemise identifitseerimisele peopesa abil. Messil võis näha revolutsioonilist PalmVein identifitseerimisvõimalust, mis kujutas endast maailma esimest kontaktitut peopesaskannerit. Süsteem pakub väga kõrget turvalisust. Firma teatel on tõenäosus, et skanner aktsepteerib vale peopesa, kõigest 0,002%. Seade töötab põhimõttel, et infrapunalainealas tehtud pildil paistavad peopesa veresooned mustana. Kui nüüd seade võrdleb saadud pilti eelnevalt salvestatuga, identifitseeribki seade konkreetse isiku. Tavakodanikule on säärane identifitseerimisviis mugav ja tekitab vähem vastumeelsust, sest piisab vaid käega sensori lähedalt üle tõmbamisest ja seade loeb vajaliku info hetkega. Samuti on kõik väga hügieeniline, kuna otsest kontakti ju pole. Tehnoloogiale ennustatakse väga suurt tulevikku kõikides kõrget turvalisust ja seega identifitseerimist nõudvates valdkondades.

Koduvõrk

Tundub, et koduvõrk, ehk siis seadmete omavaheline suhtlemine läbi lokaalse võrgu on saanud sisse tõelise hoo. Paljuski tänu Wi-Fi järjest laialdasemale levikule, kuid enamikule on selle konfigureerimine kodus siiski liialt keerukas. Siiamaani pole ka firmad leidnud ühtset kokkulepet, kuidas näiteks erinevad heli, pilti või muud infot vahendavad seadmed peaks omavahel suhtlema. Üks huvitavamaid selliseid seadmeid oli välja pandud firma Home Plug Powerline Alliance poolt. Analoogsete seadmete pakkujaid oli teisigi.

Selline seade või siis karbike kasutab andmete edastamiseks hoonesisest elektrijuhtmestikku. Tarbija jaoks on selle kasutamine imelihtne. Piisab näiteks kui pista televiisor ühte ja DVD-mängija teise pistikusse ning video ja audio signaal liiguvad ühest teise mööda elektrijuhtmestikku. Samuti võivad näiteks kõlarid asuda hoopis teises toas ning piisab vaid kõlarijuhtmete ühendamisest pisikese karbikesega ning siis pistikusse torgata. Pole mingit juhtmetevedamist. Ja ise seda kuulanuna võin öelda, et tavatarbija jaoks on selle kvaliteet täiesti piisav.

Sellist tehnoloogiat on lubatud juba vähemalt viis aastat, kuid tundub, et alles nüüd on see muutumas tavatarbija jaoks kasutusvalmiks ja kättesaadavaks. Ideaalis toimiks asi nii, et piisab kui näiteks teleri toitejuhe ühendada elektrivõrku ja ta ühendub seejärel automaatselt teiste koduseadmetega ja kõik seadmed võivad niiviisi edaspidi omavahel probleemideta suhelda. Igatahes tundub, et tehnika areng ka sinnapoole liigub.

Monitorid ja televiisorid

Üks suuremaid (seda nii füüsilises kui kvalitatiivses mõttes) arenguid, mis messil silma hakkas, on toimunud monitoride ja ekraanidega. Seekordne mess oli ilmselt esimene, kus monitoride diameetreid ei mõõdetud enam mitte tollides, vaid jalgades. Lameekraane võis kohata kõikjal ja pea iga tootja kuulutas uhkelt, et just tema on valmistanud maailma suurima, lamedama, eredama, kiireima või mida iganes ekraani. Nende kuvatavad pildid olid tõepoolest väga ilusad, võiks isegi öelda, et seninägematult head. Kuna arvutimaailmas on lameekraan edukalt läbi löönud, siis on tootjad leidnud, et ees on ootamas veel palju suurem turg – iga inimese elutuba. Siiani võis seinal rippuvaid tohutusuuri ja samas üliõhukesi lameekraane kohata peamiselt “tuleviku kodu“ puudutavates teemades. Nüüd tundub, et see tulevik on siinsamas. Kõikjal CeBIT-il võis näha, kuidas nii IT-firmad kui ka tavalise koduelektroonika tootjad võistlevad omavahel, pakkudes tarbijaile parimat.

Tehnoloogiatest konkureerivad omavahel peamiselt plasmal ja vedelkristallidel põhinevad. Omavahel käib loomulikult tihe rebimine: on neid, kes kiidavad üles plasma head omadused ja suutlikkuse ning ennustavad LCD allajäämist, ja on neid, kes väidavad vastupidist.

Praegu domineerib telerite tootmise tipus plasmatehnoloogia ja tootjad usuvad, et pärast mõningate tehniliste probleemide, nagu lühike tööiga, likvideerimist nende ülekaal jätkub. Eriti siis, kui asi puudutab suuri 42-tollise ja suurema diameetriga eksemplare.

Plasmaekraanide tootjad ja arendajad usuvad, et plasmatehnoloogia suudab pakkuda parimat visuaalset kvaliteeti nii kommerts- kui ka eratarbimises. Nemad arvavad, et LCD-tehnoloogia kasutamine kasvab ainult teatud valdkondades, nagu staatilise informatsiooni kuvamiseks bussi- või lennujaamades. Veel lisavad nad, et suuri plasmaekraane olevat odavam toota ja plasma pakub tunduvalt paremat pildikvaliteeti kui LCD, sobides seetõttu paremini esitama just videot, sest tal on parem kontrastsus, rikkalikumad värvid ja kiirem kaadrivahetus.

On võimalik toota tunduvalt suurema diameetriga ekraane kui 61 tolli. Kuid võtmesõnaks pole mitte suurus, vaid kvaliteet. Nüüdsed tippmudelid on HD (high definition) valmidusega. See tähendab, et praegune tava- ja satelliittelevisioon ning DVD-meedia pole piisava kvaliteediga, et nautida kogu plasmatehnoloogia võimalusi. Kodukinosüsteemis on hoopis suurem areng toimumas mitte ekraanide eneste, vaid HDTV vallas. Juba sel aastal võtavad suuremad Hollywoodi stuudiod kasutusele HD-DVD-meedia ja järgmisel aastal lubavad mõned Euroopa telejaamad hakata edastama HD-ülekandeid.

Kas LCD-tehnoloogial on midagi vastu panna? Tootjad ütlevad, et LCD-ekraanide diameetrid kasvad jõudsalt ja hinnad langevad. LCD-monitore ja televiisoreid saab toota väga erinevates suurustes, nende tööiga (kuni 60 000 tundi teleri valgustusel ja kuni 100 000 tundi paneelil) on tunduvalt pikem kui plasmal, energiatarbimine on kuni 30% väiksem ja pole läbipõlemise ohtu, kui pikka aega näidatakse staatilist pilti. Ka LCD-televiisorite pikslite vahetamise kiirus kasvab, olles tavaliselt 25 ms (millisekundit), kuid uuemad pakuvad kiiruseks juba keskmiselt 12,5 ms.

Kuid siiamaani on elujõuline ka vana CRT-televiisor, mille arendamine pole peatunud. Näiteks Samsung pakub tavapärast CRT-televiisorit nimetusega SlimFit TV. Esimene omasuguste seas on 100 Hz laiekraani, 81cm diagonaali ja HDTV-valmidusega. Televiisori sügavus on alla 40 cm ehk tavapärasest 30% väiksem.

Mis puutub arvuti monitoridesse, siis siin on ainuvalitsejaks LCD-tehnoloogia. Põhiline lahing tootjate vahel käib selle üle, kelle monitorid on kiiremad, ehk siis, kui kiiresti suudavad LCD-pikslid vahetuda ühelt värvilt teisele. See omadus muutub eriti oluliseks, kui kasutada monitori arvutimängude mängimiseks või DVD-filmi vaatamiseks. Üks selline on näiteks Samsungi uus monitor, mis on väidetavalt kirjutamise hetkel maailma kiireim oma 8 m/s reaktsiooniajaga, kuid õige pea peaks olema kuulda ka 6 m/s monitoridest. ViewSonic on teatanud juba ka reaktsiooniajast 4 m/s, kuid seda siiski veel vaid halltoonide osas.

Muutub aina pisemaks, mahutab aina rohkem

Üha enam ja enam huvituvad mobiilsete seadmete tootjad kõvaketaste kasutamisest. Kui vanasti leidus kodus kõvaketas ainult arvutis, siis tulevikus oodatakse nende kasutusala olulist laienemist. Tõsi, leidub ka teisi info talletamise variante, kuid hinna, mobiilsuse ja mahutavuse poolest pole need siiski nii atraktiivsed, eriti neile, kes huvituvad video salvestamisest. Laiatarbeelektroonikast hõlmavad väga olulise osa igasugused kaasaskantavad videosalvestusseadmed, mängukonsoolid ja audioseadmed, nagu näiteks kõigile tuntud iPod. Samuti pihuarvutid, GPS-süsteemid, digikaamerad ja isegi mobiiltelefonid – kõik nad vajavad järjest suuremat andmesalvestamise mahtu. Kuna inimestele meeldib üha enam ja enam talletada nii pilti kui heli suvalisel ajahetkel, siis kasvab ka vajadus nende andmete mahutamiseks. Tavalised 3,5tollisel platvormil põhinevad kõvakettad on oma arengus muutunud oluliselt väiksemateks. Näiteks Toshiba, kes alustas 0,85tollise diameetriga mahutavusega 2 GB kõvaketaste tootmist möödunud aastal, plaanib juba mõne kuu pärast välja tuua 4 GB versiooni. Aastal 2006 on plaanis tulla välja 0,85tollise eksemplariga, kuhu mahub kuni 8 GB infot. Samsungi (teeb koostööd Toshibaga) mobiiltelefonide stendis sai näha ka sisseehitatud ühetollise diameetri ja 1,5 GB kõvakettaga versiooni.

Kuid üle ega ümber ei saa minna ka mälukaartidest ja -pulkadest. On neilgi omad eelised. Peamised neist: nad on kergemad, kasutuskindlamad, energiasäästlikumad ja üldjuhul ka vastupidavamad. Näiteks CompactFlash-mälukaarte on nüüd võimalik mitte ainult näitusel imetleda, vaid ka osta – mälumahuga 8 GB. See pakub juba suurepäraseid talletamisvõimalusi näiteks uuematele digikaameratele. Kuna tootjate eesmärk on suurendada mälumahtu tunduvalt üle 8 GB, loob see antud formaadile uued kasutusvõimalused. Sellise mäluga varustatud telefonid ja digikaamerad muutuksid juba tõelisteks konkurentideks pisikestele MP3-mängijatele, sest miks peaks ostma ja kaasas kandma veel üht lisavidinat, kui kogu oma lemmikmuusika võib salvestada mobiili. Samas käib arendustöö hoogsalt edasi. Hiljuti teatati CF Revision 3.0 versioonist, millel on tõstetud andmeedastuskiirus seniselt 16 MB/s 66 MB/s. Loomulikult on säilinud ühilduvus ka aeglasemate seadmetega.

Teine, nüüdseks väga laialdaselt kasutatav mälukandja USB liigub samuti suurte sammudega edasi. Algselt kõigest disketi asendajaks mõeldud mälupulgast on arenenud väga mitmete erinevate lisavõimalustega seade, levinuim neist USB MP3-mängija-mälupulk. High-Speed (USB 2.0) on praeguseks kasutusele võetud vist küll juba kõigi arvutitootjate poolt. Paarigigased mälupulgad polnud messil enam mingiks uudiseks, külastajate tähelepanu püüti võita 8 GB USB-mälupulkadega.

Bluetooth

Tundub, et suure hurraaga välja tulnud ja vahepeal varjusurmas olnud Bluetooth-tehnoloogia on uuema ja täiuslikumana taas ellu ärkamas. Ilmselt on arendustöö käigus suurematest vigadest, nagu näiteks suhteliselt suur energiatarbimine ja aeg-ajalt esinenud ühenduvus- ja ühilduvusprobleemid, lahti saadud, sest messil ringi liikudes võis näha palju ja väga erinevaid Bluetoothi tehnoloogiat kasutavaid valdkondi. Kõige rohkem võis näha juba varasemast tuttavaid mobiiltelefonide käed-vabad-seadmeid, mis kasutasid Bluetoothi eeliseid. Neid pakuti tavapäraste kõrva pistetavate seadmetena, telefoni ja auto audio-videoseadmevahelise ühendusseadmena ja oli ka spetsiaalselt mootorratturitele mõeldud Bluetooth HF (hands-free), kus seade oli spetsiaalselt kiivri sisse ehitatud. Firma Eleksen demonstreeris oma Bluetoothi joysticki, millelt ta ootab suurt menu. Selle tehnoloogia põhineb innovatiivsel painduval plastikpulgal, mis on ühtlasi ka sensoriks ja mis suudab mõõta sujuvalt nii suhtelist kaldenurka kui suunda ümber oma telje. Põhiliseks kasutusvaldkonnaks, kus antud seadme eelised tulevad esile, on mängud (süle)arvutites ja mobiiltelefonides. Samuti saab seda väga edukalt kasutada kaugjuhtimispuldina hiire asemel Bluetoothi valmidusega arvutites, kui on vaja näiteks esitleda PowerPointi slaidiprogrammi.

MP3-mängijad. Pilt ja heli sinu taskus – kõikjal

Meil veel mitte nii populaarsed MP3-mängijaid pakuti messil kõikvõimaliku suuruse, välimuse, lisade ja omadustega. Ainuüksi nende valikule tiiru peale tehes võib üsna ära väsida. Kust alustada? Näiteks Creative, kes ühena esimestest alustas nende tootmist, on praegugi liidrite seas. Nüüd pakub ta üle 12 erineva mudeli. Tema uus värvikas 5 GB ZenMicro-seeria on hetkel vägagi muljetavaldav. See on väike, väga väikese voolutarbimisega, FM-raadio ja diktofoniga. Kui aga soovitakse vaadata videot, on selleks otstarbeks Zen PortableMedia Center oma 20 GB kõvaketta, kontrastse 3,8tollise ekraani ja kuni seitsmetunnise aku kestvusega. Ühesõnaga suurepärane masin. Samuti demonstreeris Sony oma uusi, kuid eelnevatest hästi tuntud Network Walkmane.

Veel uudiseid video poolelt. Taiwani firma Mustek pakkus väga soodsa hinnaga seadet, kus küll sisseehitatud mälu kõigest 32 MB, kuid kus saab lisaks kasutada SD-mälukaarte. Samuti suudab seade salvestada TV-programme MPEG-4-formaadis ja tal on ka diktofonina kasutamise võimalus. Samuti pakkus näiteks väga suurt valikuvõimalust iRiver’i Linuxil baseeruv MPM-140, millel on 40 GB kõvaketas, 3,5tolline displei, hea aku vastupidavus ja peale selle toetab praktiliselt kõiki video- ja audioformaate. Vähemtuntud nimedega Aasia toodangut oli nii palju ja erinevaid, et võttis silme eest kirjuks. Näiteks pakuti tavalise käekella sisse ehitatud MP3-mängijat, mida saab kasutada USB-kaabli vahendusel ka andmekandjana. Rongi või bussiga sõites ühendad vaid kõrvaklapid kellaga ja võidki oma talletatud lemmikmuusikat kuulata.

PC-meediakeskused

Personaalarvutite tootjad on tunginud jõuliselt turule, kus varem neid väga tõsiselt ei võetud. Arvutitootjad usuvad, et inimene tahab oma arvutis olevaid pilte, allalaaditud filme ja muusikat vaadata ning kuulata pigem suurelt ekraanilt elutoas kui tavalisest arvutist töölaua taga. Juba meilgi müügil olevaid koduseid meelelahutuskeskusi, ehk siis arvuteid, kuhu kokku mahutatud nii PC, TV, DVD, FM-raadio jne, võis kohata pea iga arvutitootja stendis. Enamikel juhtudel on püütud saavutada stereoseadme välimus ja pilti võis vaadata vähemalt 32tolliselt laia ekraaniga LCD-kuvarilt. Kes veel täpselt ei tea, siis PC-meediakeskus on väga mitmekülgne arvuti, milles sisaldub CD/DVD-mängija, raadio ja muusikaserver ning digitaalne videosalvesti. Kaugjuhtimispulti või siis juhtmeta klaviatuuri kasutades võid salvestada telesaateid, mängida ja laadida alla mänge, filme, muusikat või siis lihtsalt vaadata ehk korrastada oma digitaalseid pildialbumeid. Kuid kui arvutid tahavad meelelahutusseadmetena saada lõpliku kontrolli eluruumides enda kätte, peavad nad ka head välja nägema. Messil võiski näha eksemplare, mis esmapilgul ei paista üldse PC-dena, pigem väga kalli hi-fi-helisüsteemidena. Väga meeldejääva välimusega paistis silma Digital Logic'u Microspace Entertainment Centeri nimeline meelelahutuskeskus. Seade ühendab endas kogu koduse meelelahutuselektroonika (teler, digitaalne videosalvesti, kuue kanaliga hi-fi-helisüsteem, MP3-mängija, DVD-mängija/salvesti, internet, mailbox, PC ja koduserver). Seade on väga kõrge video- ja helikvaliteediga ning absoluutselt müravaba tänu mootoritest loobumisele. See on saavutatud tänu väga energiasäästlikule tööre_iimile ja suurtele jahutusribidele korpusel. Arvuti poole pealt on tal Intel Pentium738 protsessor, 64 MB videomälu, kõik tavaarvutitel kasutatavad ühenduspesad ja ta baseerub MS WindowsXPMedia Centeri tarkvaral. Iseenesest mõista toimub kogu juhtimine kaugjuhtimispuldist.

Arvutid

Arvutitootjad ja turustajad võtsid seekordsel CeBITil enda alla nii suure pinna, et kui oleks olnud soov neid kõiki lähemalt uurida, poleks seda vist ka kogu messi toimumise aja jooksul suutnud teha. Et nendest lähemalt jutustada, kuluks omaette artikkel. Tehnilistest üksikasjadest pole ilmselt mõtet rääkidagi, sest mis tol hetkel oli kõige-kõige, võib nüüdseks olla juba oma erakordsuse kaotanud. Mis siiski enam silma torkas, oli pühendumine disainile. Esimene pilt halli sisenedes oli küll väga värvikirev – vikerkaarevärviline. “Tegija” arvuti ilma sisu paljastava akna ja neoonvalguseta ning vähemalt temperatuurikontrolli ja reguleerimispaneelita pole ilmselt enam mõeldavgi. Mängurite jaoks kõige olulisemate graafikakaartide disain oli samuti väga ulmeline ja mis peamine, nende omadused ja jõudlus olid samuti väga muljetavaldavad. Mõningatel juhtudel tundus nagu sa osaleksid tõepoolest “päris” filmis. Ringi käies jäi mulje, et õige pea tuleb arvutit modifitseerides hakata tegelema ka torutöödega. Nimelt olid pea kõik võimsamad eksemplarid varustatud vesijahutusega, mida ka uhkelt demonstreeriti. Ja tegemist polnud enam mitte mõne asjaarmastaja osava näputööga, vaid korralike tööstuslikult toodetud lisaseadmetega. Kui vaid on soovi, võib osta täiskomplekti alates pumbast, voolikutest ja spetsiaalsest vedelikust kuni kõikvõimalike ühendusmuhvide, kolmikute ja jahutusribide asemel paigaldatavate plaatideni, kust siis vesi läbi käib ja soojust eemale juhib.

Jääb loota, et mis täna messil, see homme poes.

Sarnased artiklid