Canon 5D Mk III versus Nikon D800
04.08.2012

Täiskaadersensoriga digipeeglid pole sedasorti kaamerad, mida tihti uuendatakse. Vastavad Canoni ja Nikoni mudelid on püsinud muutumatuna üle kolme aasta ning alles aastapäevad tagasi hakati tõsisemalt uute mudelite saabumisest rääkima

.

Võib-olla polekski klassikaline võrdlustesti formaat praegusel juhul kõige konstruktiivsem, tutvustamaks Canoni ja Nikoni uusimaid poolprofi keresid. Ilmselt on paljudel Canon 5D Mk III või Nikon D800 oodanutel olemas riiulitäis vastava brändi tehnikat ning marki nii lihtsalt testitulemuste põhjal vahetama ei hakata.
Pigem on küsimus selles, kas või millal üleüldse tasuks praegune 5D Mk II või Nikon D700 uue(ma) vastu välja vahetada. Ostu võivad kindlasti kaaluda ka need, kel olemas näiteks APS-C-mõõdus sensoriga Canon 7D või Nikon 7000. Oma esimest digipeeglit valides aga vaevalt kohe nii „kõrgele” sihitakse.
Teisalt aga näib, et n-ö vana hea mõõduvõtmine Nikon vs Canon pole oma aktuaalsust kaugeltki kaotanud, pigem vastupidi. Ja võistelda-võrrelda on ju alati huvitav, nii et anname stardipaugu ja vaatame, kes enne finišisse jõuab.

Tasa sõuad…
Canon 5D Mk III uuendused võivad esimese hooga tunduda peaaegu et olematud – vähemalt sellist ajalist intervalli silmas pidades. Kaamera sisu on aga täiesti uus ning pildi kvaliteediski on näha edasiminekut. Sensori resolutsioon on tõusnud marginaalselt, 21st 22,3 megapikslini, aga suuremad muutused on just ehituses. Uued korpuseta mikroläätsed suunavad valgust senisest efektiivsemalt fotodioodidele ning sensorisisesed müravähenduse skeemid toimivad varasemast tõhusamalt.
Protsessoriks mulluse Digic 4 asemel on nüüd Digic 5+, mille jõudlus on hoopis teisest klassist. Erinevus paistab välja, kui võrrelda suure tundlikkusega pildistatud JPEG-sid, või isegi kaamera kasutuskiirusest. Sarivõtte kiirus 6 kaadrit sekundis endise 3,9 asemel illustreerib protsessori edasiminekut hästi.
Vaat et olulisim tehniline uuendus on hoopis fookustamissüsteem, mis baseerub endise 9 punkti asemel nüüd 61-l. Fookustamissensor on sama mis kasutuses ka uues tippkaameras EOS 1D X, kuid 5D Mk III puhul pole 1D-laadset liikuvate objektide tuvastussüsteemi.
Sellegipoolest toimib uus autofookus hästi ning tõstab Canoni 5D Mk III samale tasemele Nikoni kiidetud 51punktilise autofookusega. Canoni 61st fookustamispunktist on 41 rist- ja 5 topeltristtüüpi. Tundlikud ristsensorid toimivad kuni avani f/4, aga topeltristid ainult f/2.8ni. Nikon D800 ja D4 15st ristpunktist 9 toimivad ka ava f/8 puhul, mis lihtsustab pildistamist näiteks telekonverteri puhul.
Uus pildiotsija pentaprisma võimaldab nüüd 100% kaadri eelvaadet, eelmisel mudelil oli see näitaja 98%. Suurenduskordaja on endiselt 0,71, aga vaatenurk on laiem. Pildiotsijasse on võimalik kuvada ka ruudustikku ja menüüdest määratavaid teateid, fookustamispunktid paistavad igati selgelt.

Pikk hüpe
Nikon D800 avas brändi ajaloos uue lehekülje – kui D700 ning profikered D3 ja D3s sisaldasid 12,1 Mpx sensorit, siis D800 sisaldas megapiksleid 36,3. See on suurim number, mis seni täiskaadrimaailmas nähtud ning jätab seljataha nii 5D Mk III oma 22,3 Mpx ja Nikoni tippmudeli D3x-i 24,5 Mpx.
Kui kasutada Nikon D800 ees APS-C „piiranguga” DX-seeria optikat, siis on saadaval 15 Mpx – üldse mitte vähe.
Nikoni kasutajad, kes seni harjunud 12,1 täiskaader-megapiksli ületamatu tundlikkusega ning samuti hallatavas suuruses pildifailidega, peavad nüüd muidugi uue liturgiaga kohanema. Kahtlejaile kinnitatakse, et uus sensor on ka igati pimedusesuutlik ning suur failimaht pole uuemate arvutite jaoks probleemiks.
Nikon D700ga pildistajatel on kahtlemata põhjust vaimustuda D800 üliteravusest, ent vähese valguse puhul tuleb teha kompromisse – olgugi et oma resolutsiooni kohta ei saa D800 hämaravõimete osas midagi otseselt halba öelda, aga konkurentidest see kindlasti enam n-ö action-kaamerana ei eristu.
Pigem on uus Nikon rohkem rahulikumate olude puhuks, kus aega kvaliteedist viimast võtta ning miks mitte ka statiivi kasutada. Seda suunda kinnitab ka aeglasemaks muutunud sarivõte – endise 5 asemel 4 kaadrit sekundis.
Parima optika juures tulevad esile D800 tõelised võimed – aga samas näitab D800 kohe kätte ka optika puudujäägid. 36 Mpx paljastab armutult ka vähimadki fookustamisvead või kaamera ebastabiilsuse.
Muidugi ei tähenda eespool öeldu seda, nagu ei tasuks D800 ette üldse vanemat kraami keerata – kindlasti tasub, ja pigem selle teadmisega, et kere tagab parima võimaliku pildi, mida klaas võimaldab.

Keha ja vaimu kontroll
Canon 5D Mk III istub kohe kätte nagu valatult ning olulisimad funktsioonid asuvad täpselt seal, kus vaja. Veidi harjumist ning kaamera kuuletub pildistajale nagu muusikariist osavale pillimehele. 5D Mk III tundus igati käepärane ka neile, kel varasemast Canoni digipeeglitega suurt kokkupuudet polnud.
Eelnevad laused olid tegelikult pärit Canon EOS 7D testist, aga 5D Mk III kasutajaliides baseerubki just 7D-l. Kuigi erinevused nuppude asukohtades ei tundu just väga suured, on kasutatavus muutunud märgatavalt paremaks.
Nikon D800 on välimuselt eelkäijaga äravahetamiseni sarnane – vähemalt esmapilgul. Põhjalikum tutvus aga tuvastab nii mõnedki täiendused kasutusmugavuses.
Nikon D700 oli ainult FOTOaparaat, nii et kõik videosse puutuv on täiesti uus. Sinna kategooriasse liigituvad nii punane videopäästik kui mikrofoni- ja kuulariliidesed.
Endise 95% asemel katab pildiotsija nüüd 100% vaateväljast, suurenduskordajaga 0,7.
Kui Canon 5D Mk III on eelkäijast kogukam ning umbes 100 grammi raskem, siis uus Nikon on sama palju varasemast kergemaks muutunud, kaaludes nüüd koos akuga täpselt kilo.
Veidi üldistades võib öelda, et Canon 5D Mk III kasutuskogemus on tänu uuele fookustamissüsteemile ning paranenud ergonoomikale täiesti uuel tasemel, ent sisult on edasiminek tagasihoidlikum. Nikon D800 aga tundub iseloomult ja omadustelt eelkäijaga võrreldes täiesti uue kaamerana, ent kasutajaliides on praktiliselt sama.

Meister vs uustulnuk
Canoni ja Nikoni vahelises kahevõistluses on olnud üks ala, kus meister on aasta-aastalt püsinud sama. See ala on videosalvestus ning meistriks Canon.
Canon 5D Mk II oli maailma esimene täiskaader-sensoriga videot salvestav digipeegel ning sellest sai alguse Canoni kindel positsioon digipeeglite videomaailmas. 5D Mk II tõusis kiirelt soosituimaks kaameraks tõsisemate videoamatööride seas ning püsib seal tänaseni.
Nikon esitles FullHD digipeeglit alles 2010 sügisel, milleks oli APS-C-sensoriga D3100. Järgnesid D7000 ja keeratava ekraaniga D5100. Kõik kolm võimaldasid videosalvestust resolutsiooniga 1920 x 1080 kaadrisagedusega 24.
Esimeseks täiskaader-video-Nikoniks oli aga sel kevadel esitletud D4 ja nüüdne D800. Kaadrisageduseks saab neil valida nii 30, 25 kui 24 – nii on ka need parameetrid Canoniga samaväärsed.
Video salvestamine täiskaader-sensoriga nõuab hoolikust ning näiteks täpseks fookustamiseks on saadaval mitmeid lisaseadmeid (vt TM, 6/2012). Vaev tasub end ära pildiga, millel esiplaan eristub pehmest taustast teravana – seda võimaldab suure ava korral üliväike teravussügavus.
Canoni autofookus toimib videorežiimis endiselt vaid nupuvajutusega – ja teeb seda endiselt ebatäpselt ning häälekalt. Nikoni AF-F autofookus toimib küll pidevalt, ent tulemus pole kaugeltki nii sujuv, et sobiks muus osas professionaalse pildikeelega videole.
Nikon D800l saab säri ja ava reguleerida vaid täismanuaalses M-režiimis. Canonil on aga võimalik kasutada ka teisi poolautomaatseid režiime – näiteks valida S-režiimis säriks 1/50 ning tagumise valikurattaga muuta särituse reguleerimiseks ISOt.
Canonil on võimalik näidikule kuvada ka informatiivne valgusmõõdik, Nikoni puhul tuleb video säritust hinnata histogrammi ja eelvaate kujutise põhjal.
Nikon D800 võimaldab video salvestuse ajal muuta ava käepideme kõrval asuva valitsaga. Canon 5D Mk IIIs kehastub aga tagumine valikuratas videorežiimis ristvalitsaks, millega saab muuta nii säritust, ava, tundlikkust, särikorrektsiooni kui ka helinivood.
Mõlemas kaameras on mikrofoni- ja kuulariliides, salvestusnivood saab muuta nii käsitsi kui automaatselt.
Ekraan on 3,2" diagonaaliga, Canoni kujutis on veidi teravam ja varjundirohkem – erinevust märkab eelkõige videorežiimis.

Võitjana finišisse
Olgu fotod või video, mõlema kaamera puhul on tulemused ülihea kvaliteediga. Aga on märgata ka erinevusi – nii nagu erinevad tehnilised lahendused arvata lubavadki.
Canoni JPEG-pildid ja videod näivad värvilisemad ja dünaamilisemad juba n-ö otse kaamerast. JPEG puhul tundub, et kaamerasisest järelteravustamist on rakendatud Nikonist enam. Nikoni värvigamma on konservatiivsem ja teravustamist vähem – mis pole tegelikult halb, sest teravustada saab ju hiljem soovi korral alati, ära võtta on tehtut aga keeruline.
Heledate valgusolude puhul on Nikoni kujutis heledam ja luitunum kui Canonil. Eriti paistab see silma videote juures ning kohati on vaat et häirivgi. Fotode puhul saab järeltöötlusega „särtsu” kergesti lisada, ent videote puhul nõuab see rohkem aega (ja arvutiressurssi).
Nikon seevastu talletab peeneid detaile paremini kui Canon – mis kehtib taas nii fotode kui ka video osas. Erinevust ei märka aga enne, kui pilte ei ole uurinud pikslitasemel ning videoid vaadanud suurel FullHD-ekraanil.
Nikoni suurem resolutsioon tähendab siiski järeleandmist tundlikkuses. Lisanduv müra ja pehmenevad detailid on eelkõige näha JPEG puhul, RAW ja video puhul on erinevus väiksem. Küll aga võib öelda, et suure pikslinumbri kohta teeb Nikon väga puhtaid pilte.
Video liikumisi salvestab Canon konkurendist sujuvamalt. Erinevust ei saa põhjendada suurema andmevoo kiirusega, vaid ilmselt erinevate pakkimisalgoritmidega. Näiteks Canoni puhul liikuvate objektide piirjooned püsivad teravana, Nikonil aga ilmneb kohati hägusust ja artefakte.
Canon tuleb väga hästi toime ka Moiré-ilmingute kontrolli all hoidmisega. Eelmine Mk II oli juba ses osas hea, uus Mk III on aga veelgi parem. Nikoni ja teistegi brändide digipeeglite videotes kohtab Moiré-mustreid enam.

Nikon ja Canon on valmistanud väga hea täiskaader-digipeegli – see on selge. Nikon D800 puhul pole tegu lihtsalt uuendusega, vaid täiesti uue kaameraga. Canon 5D Mk III on aga pigem eelmise mudeli evolutsiooniline edasiminek. Võitjat pole seekord keeruline valida – selleks on kas Canon või Nikon. Oleneb, kumma tootja objektiivid teil riiulis on. Küll aga peab nentima, et ka teisena nimetatud firma aparaat on sedapuhku erakordselt ihaldusväärne.

Kokkuvõtted

Canon EOS 5D Mk III
Hinnaklass: 3800 € (kere)

Canon 5D Mk III pildiseadeid saab muuta nimetissõrme ulatuses asuva kolme nupuga. Valikuratast saab keerata keskmise sõrme ja pöidlaga. Läbi pildiotsija vaadates on võimalik samal ajal ka tundlikkust ja säritust reguleerida. Pildistamisprogrammide valikurattaga saab avada ka oma salvestatud asetusi C1, C2 ja C3.
Parema käe pöidla alla jääb valikuratta ja ristvalitsa kombinatsioon. Fookustamispunkti saab valida ka otse ristvalitsaga – nii pole vaja üleval paremas nurgas asuvat nuppu kasutada. Eelvaadet nii pildistamis- kui videorežiimi avab hoovake. Videosalvestuse käivitamiseks on Start-Stopp nupp. Q-nupp kuvab ekraanile aparaadi pildiseaded.
Canon 5D Mk III jätkab liikumist eelkäija alustatud rajal. Uus sensor, võimsam protsessor ja erinevad tehnilised uuendused tähendavad eelkõige paremat kvaliteeti suurema tundlikkuse korral. RAW-puhul pole muutused nii märgatavad – see oli juba niigi väga hea. Uus 61punktiline fookustamissüsteem toimib eelkäijast kiiremini ja täpsemalt.
Video salvestuse puhul tuleb endiselt fookustada manuaalselt, sest autofookus käivitub vaid nupuvajutusega ning toimib järsult ja häälekalt. Videopildi kvaliteet on aga ka kogenud silmale absoluutsest tippklassist.
Nii mõnedki Canoniga pildistajad peavad 5D Mk III hinda liiga krõbedaks – just marginaalsevõitu uuenduste nimekirja vaadates. Tõsi ta on, ka 900eurone hinnaerinevus Nikon D800st pole just väike.

Hea
Pildikvaliteet
Videorežiim
Kasutusmugavus

Halb
Hind (võrreldes Nikon D800ga)

Nikon D800
Hinnaklass: 2900€ (kere)

Nikoni mugavalt paigutatud toitelülitit saab keerata juba kaamerat kotist võttes. Päästiku taga asuvast nupust käivitatakse videosalvestus, särikorrektsioon ja pildiprogrammi valik. Neli põhifunktsioonide nuppu asuvad vasaku käe sõrmede all – nii ei saa samaaegselt (vähemalt mugavalt) aparaati silma ees hoida ning reguleerida.
Vasaku pöidla alla jääv pildiprogrammi ratas on nüüd astmetega. Hoovast aktiveeritav eelvaade avaneb vastavalt menüüseadetele kas video- või pildistamisrežiimis. Teiste nuppude funktsionaalsus on sarnane D700ga. Fookustamispunkti valikuks on kasutusel endiselt ristvalits, aga fookustamisrežiimi reguleerimishoobasid on vähem.
Nikon D800 on täiesti teine aparaat võrreldes endise D700ga. Sensori pikslinumber lausa kolmekordistus ja piltide detailsus on uuel tasemel – loomulikult eeldusel, et optika on tippklassist.
Vaatamata mega-suurusjärgus megapikslitele on aga sensori müratase ka suurematel ISOdel üllatavalt hea. Detailsus küll väheneb tundlikkuse suurenedes, kuid RAW puhul saab väga hea tulemuse ka hämarates oludes.
Videosalvestuse kvaliteet ja funktsionaalsus on D800 ja D4ga uuel tasemel. Sellegipoolest on liikumise sujuvuses ning Moiré-mustrite osas veel arenguruumi. Canoni juhtpositsioon videofunktsionaalsuses seni veel püsib, aga edumaa on selgelt kahanenud.

Hea
Pildi kvaliteet
Lõikamis- ja suurendusvõimalused järeltöötluses (tänu suurele resolutsioonile)
Funktsionaalsus

Halb
JPEG-piltide müra suurtel tundlikkustel

Sarnased artiklid