Bussiga Kurrunurruvuti saarel
Jaanus Vint
24.04.2017

Samoa saared on kui kirbumust gloobusel, tilluke täpp keset piiritut Vaikset ookeani, poolel teel Hawaii ja Uus-Meremaa vahel. Allakirjutanul õnnestus sellesse kaugesse ja eksootilisse maailmanurka sattuda ja kohalikku elu-olu kõige ehedamal moel – maaliinibussi pardal reisides avastada. Kultuurielamus on garanteeritud, kusjuures suure osa sellest loob buss ise!

Alustuseks põgusalt Samoast endast – paljud pole sellest kohast kuulnudki. Samoa Iseseisvusriik hõlmab kahte suuremat (Upolu ja Savai’i) ja käputäit väiksemaid saari, kolmveerand 200 000 elanikust asustab Upolu saart, kus asub ka rahvusvaheline lennujaam ja pealinn (üldse ainus siinne linn), Pärnu suurune Apia. Selles pisut lohaka moega, kuid sõbralikus ja värvikirevas paigas kulgeb elu nagu teisteski troopilistes saareriikides rahulikult… väga rahulikult!
Koguka kehaehitusega polüneeslased on enamasti sõbralikud ning valmis lahkesti juttu ajama või teed juhatama. Abi võib teinekord marjaks ära kuluda, Apias navigeerimise eripäraks on asjaolu, et majad ei ole nummerdatud – see ei ole siin kombeks! Linn on siiski piisavalt väike, et väljatrükitud kaardi abil turismiinfo kontori kergesti üles leiab. Just see on õige koht bussivõrgustikust ülevaate saamiseks – meile antakse kaasa väljatrükitud paberileht, millel loetletud kohalikud liinid, väljumisajad ja sõidutariifid.

Värvikirev vanatehnika
Lähedalasuv bussijaam on asfalteeritud ja ootepaviljonidega palistatud plats kirbuturu ja mereranna vahel. Siin ootab meid muljetavaldav vaatepilt – kümnete kaupa kohalikke busse, ja milliseid veel! Esimese hooga meenuvad meilgi omal ajal levinud, GAZi veoautost ja selle külge poogitud bussikerest koosnenud KAvZ-bussid. Samoa bussid on valmistatud kodusel moel, kuid sarnase retsepti järgi – enamasti baseeruvad need robustsetel, 60ndate aastate lõpus debüteerinud ning arengumaade tarvis sajandivahetuseni tootmises püsinud Toyota DA100 ja Nissan Diesel 780-seeria veokitel; kabiini ninaosa on pärit doonorilt ning plekiga üle löödud puitsõrestikul bussikere on selle külge kohapeal meisterdatud.
Oma kodukootud kerede ning lõunamaiste kaunistustega on need ürgsed monstrumid KAvZ-idest primitiivsemadki. Olemas on küll tuuleklaas ning pleksiklaasist tagaaknad, küljeaknad ning uksed aga puuduvad. Reisijad sisenevad läbi vasakul küljel, vahetult kabiini taga asuva ukseava ning istuvad lahtiste aknaavade kõrvale polsterdamata puust pinkidele. Üle aknaavade, umbes ühe kolmandiku kõrgusele, on kogu bussikülje pikkuses naelutatud puidust latt – ilmselt turvakaalutlustel, et takistada reisijaid kogemata välja pudenemast. Kabiinide sisemust ehivad vaibad ja lipud, kered on värvitud kirevates toonides ja kannavad teinekord uhkeid nimesid või loosungeid, mootorikatteid kaunistavad sageli värvilised deflektorid ning maitselagedad kroomitud plastist kapotikujud. Viimased, mis näikse enamasti suurte erksavärviliste tiibadega Pegasust, lindu või naisefiguuri kujutavat, leiavad muide laialdast kasutust ka tuuningulembeste samoalaste sõiduautodel. Bussi meeskonda kuulub kaks või kolm inimest – bussijuht, konduktor ja mehaanik; kaheliikmelise meeskonna puhul kaks viimast ühes isikus.
Õige bussi leidmisega raskusi ei ole – kõik liinid saavad alguse siit Apiast ning hargnevad erinevate rannikut palistavate külade suunas kiirtena laiali. Bussid ongi enamasti nendest samadest küladest pärit kohalike omanduses, kes sel moel oma kodukoha ja pealinna vahelise ühenduse tagavad. Liininumbreid ei pruugita, sihtpunktiks oleva küla nimi on tavaliselt bussi katuseservale maalitud ning turismiinfost saadud paberileht toob iga marsruudi puhul välja ka teele jäävad majutusasutused ja vaatamisväärsused, samuti väljumisajad. Viimasest ei maksa plaanide tegemisel siiski lähtuda, bussijuhid ootavad väljumisega tavaliselt niikaua, kuni reisijaid piisavalt kogunenud on, ning sõidavad alustuseks läbi ka Apia teisest, Fugalei turu kõrval asuvast bussiterminalist. Teinekord juhtub, et kahe terminali peale piisavalt reisijaid ikkagi ei leidu ning juht võib kahjumlikuks kujuneda tõotava reisi oma suva järgi lihtsalt ära jätta!
Meie aga asume teele! Upolu teedevõrgustik ei ole just kuigi tihe, põhimaantee teeb rannaäärseid külasid läbides saarele ringi peale, vaid paaris kohas lõikavad põhja- ja lõunarannikut ühendavad teed läbi saare keskosa. Tegelikult ongi pea kogu asustus rannaäärsetes külades, sisemaad katavad enamasti mäed ja troopiline džungel. Külad on aga omavahel kokku kasvanud, kus lõpeb üks, seal algab teine. Kiiruspiiranguks on Apias 45 km/h ja kõikjal mujal 55 km/h, ja ega neil külavaheteedel, mida jalakäijate ja pudulojustega jagada tuleb, kiiremini sõita ei tahakski.
Liiklus on siin vasakpoolne, kuid tähelepanuväärsel kombel ei ole see mitte alati nii olnud. Nimelt vahetas Samoa 2009. aastal poolt, eesmärgiga oma elukorraldust lähimate partnerite Uus-Meremaa ja Austraaliaga ühtlustada ning võimaldada kasutatud parempoolse rooliga sõidukite importi Jaapanist, kust neid tänu väga soodsatele hindadele laevatäite kaupa paljudesse Vaikse ookeani piirkonna riikidesse veetakse. Muuseas, lisaks kolis läänepoolkeral, 180° meridiaanist mõne pikkuskraadi kaugusel asuv riik end ärisidemete edendamiseks paar aastat hiljem teisele poole kuupäevarada – ajavööndist UTC-11:00 vööndisse UTC+13:00.

Džunglibussi pardal
Meie seiklused siin troopilise Kurrunurruvutisaare džunglibussis sujuvad meeleolukalt ning kohalike omapärade tähe all. Umbes 50 km teekond Apiast lõunarannikul asuvasse peatuskohta võtab ligi paar tundi, meeleolule annab vürtsi kabiinist kostuv vali muusika – sageli täiesti kohatult agressiivne klubimuusika – ja bussimeeskonna rõõmsad hõisked. Mõned päevad hiljem pealinna tagasi suundudes peab aga rohkem vaeva nägema. Nimelt selgub, et buss meie külasse iga kord ei sõida; see juhtub vaid siis, kui mõni reisijatest soovi avaldab. Sellele ei saa aga lootma jääda, ning et kindlalt bussile jõuda, peame naaberkülasse jalutama. Kohalikud juhatavad lahkesti: seiske jõe ääres puu all, küll siis buss tuleb ja teid üles korjab!
Oleme igaks juhuks varakult kohal ja saame mõnda aega puu all oodata. Vaid pool tundi lubatust hiljem buss saabubki ning teeb meiega pardal veel pika tiiru kusagile üles mägedesse, peatudes mõneks ajaks ka bussijuhi enda maja ees; bussitäis reisijaid ootab, kuniks ta toas ära käib. Sealsamas kontrollivad bussijuht ja konduktor-mehaanik, kas tehnika ikka korras on – askeldavad kapoti all ja sahmerdavad kanistritega, lisavad vett. Natukese aja pärast peatutakse uuesti, paistab et asjad ei ole ikka päris korras. Mehaanik korjab kraavipervelt suure kivi, asetab selle ratta ette tõkiskingaks, kontrollib kapoti all midagi ja kallab kanistrist paaki kütust juurde; bussijuht vaatab niisama kõrvalt ja joob kookospähkli seest kookospiima. Aga sellega ei ole probleemid läbi – sõit küll jätkub, kuid paaril korral seiskub bussil peatudes mootor; viimaks aga paistab, et lõplikult. Bussijuht ja mehaanik askeldavad taas kapoti all ja püüavad masinat ligi pool tundi käivitada – tulutult. Viimaks köidab reisijate tähelepanu miski muu – hääle järgi otsustades on lähenemas järgmine buss. Selleks ajaks, kui see minut-kaks hiljem nähtavale ilmub, on pooled reisijad juba teepervel ootamas. Jätkame sõitu uues bussis just siis, kui teine masin lõpuks hääled sisse saab ning allesjäänud reisijatega pardal meie kannul pealinna poole veereb.

Sobib ka kaubaveoks
Kaugematest maakohtadest veetakse kaasa rohkelt pakke. Muuseas on Saleapagast tagasi Apia poole suunduvas bussis mees, kes kannab Samoa stiilis värskest palmilehest punutud korvis tervet siga! Siga on, tõsi küll, surnud, ja kõigi eelduste kohaselt viib tema viimne teekond turule; pamp seaga on asetatud põrandale, kärss nukralt palmilehe vahelt välja vaatamas. Suurema pagasi bussi laadimiseks on selle tagaosas sõitjateruumi avanev luuk, mille kaudu pakid põrandale, istmeridade vahele lükatakse. Buss peatub kusagil metsa vahel ning võtab peale kohaliku härra, kel kaasas 5 suurt kartulikotitäit kookospähkleid – ilmselt samuti turule viimiseks – ja need kõik lebavad nüüd bussi põrandal! Lõpuks katab pagas põrandast umbes poole ja kui keegi tagumistest istmeridadest väljuda soovib, peab ta üle kõigi nende kookospähklite, surnud sigade ja ei tea veel mille ronima! Lisaks toimetab buss inimeste tellimusi täites maakohtadesse erinevat kraami. Näiteks peatutakse aeg-ajalt, et tõsta kellegi maja ette maha kanistritäis kütust või kastitäis kalakonserve. Või et mõni tühi kütusekanister peale korjata.
Lõpuks on aeg lahkuda. Apiast Faleolo lennujaama poole suunduv buss täitub juba reisi alguses rahvaga, aga sellest hoolimata peatub ta, et tee ääres ootavad inimesed peale võtta. Istume esimeses pingis kohe ukseava juures ja vaatame, kuidas terve trobikond uusi reisijaid ennast puupüsti täis bussi pressib. Nüüd on see lootusetult täis, aga oh õudust, siin on veel mitu inimest ootamas ja ta peatub taas! Ja ta peatub veel järgmiseski kohas! Lõpuks istuvad inimesed sõbralikult teineteisel süles – see on siin tavapärane ja aktsepteeritav praktika! Meid kui võõramaalasi sellest kogemusest siiski säästetakse, meie sülle ei kipu keegi. Osad reisijad toetavad end aknalauale (nagu mainitud – küljeaknaid bussidel ei ole) istuma nii, et väljastpoolt vaadates pole näha mitte nende nägusid, vaid tagumisi pooli aknaavadest välja punnitamas. Nüüd saame ka aru, miks too üle aknaavade löödud puitlatt nii vajalik on!
Viimane reisija kõõlub ukseaval, hoides hoolega käsipuudest kinni, et mitte bussist välja pudeneda, tema järel surub ennast ühissõidukisse konduktor! Hetk hiljem eespool politseipatrulli märgates ja sellest valjuhäälselt teada andes ronib viimane aga jalgupidi käsipuude otsa nii, et ta keha enam ukseavast välja ei ulatuks!
Ühel hetkel peatub buss teeäärse kioski ees, konduktor hüppab välja, jookseb leti juurde ja siis kiirelt tagasi, näpus kaks suurt pudelit kohalikku Vailima õlut! Ta saadab need koos vahetusrahaga käest-kätte teele kusagile bussi tagaosa suunas – keegi reisijatest, kes ise välja tulema ei mahtunud, oli temalt selle teene tellinud...

Euroopas sai veel hiljuti Samoga teataval määral võrreldavat bussieksootikat kogeda Maltal.

Sarnased artiklid