BMW 3seeria
Martin Ruud
10.06.2006

Mitmed juhtivad autoajakirjad on julgenud E46-kerega 3. seeria BMWd nimetada üheks täiuslikumaks rahvaautoks, mis eales sündinud. Tema elutsükli lõpus liikusid isegi ärevad kahtlused – kas uustulnuk enam nii hea saabki? Järelturul on 3. seeria alati kõva tegija olnud – ka E46 maksab pruugituna rohkem kui sama aastakäigu 5. ja 7. seeria mudelid. On ta siis nii hea?

Kõnealust 3. seeriat esitleti 1998. aastal. Tegemist oli eelkäijaga võrreldes üdini uue mudeliga, kuigi põhilahendused ja veermik olid kontseptsioonilt sarnased. Võib väita, et vana E36 kerega “kolmene“ lihviti lõpuks täiuslikuks. Auto sai väliselt eksklusiivsem, veidi ruumikam ja kindlasti luksuslikum. Seejuures võttis baasmudel kaalus juurde ainult 50 kg.
Esimesel aastal oli müügil vaid sedaankere, 1999. aastal lisandusid universaalkere Touring ning kupee. Viimane oli väliselt sedaanist täiesti erinev. Veidi pikem, laiem ja madalam kere andis autole hoopis sportlikumad proportsioonid. Tehniliselt on tegu ühesuguste autodega, kuid keredetailidest ei kattu omavahel midagi. Kupee baasil tehti 2000. aastal ka neljaistmeline kabriolett.
Õhema rahakotiga noorsugu sai 2001. aastal kolmeukselise luukpärakerega Compacti. Harjumatu välimusega säästu-BMW jättis sihtgrupi kahjuks suhteliselt külmaks ja polnud kuigi populaarne.

Tänapäevased mootorid
Esimesel tootmisaastal pakuti mudeleid 318i, 320i, 323i, 328i ja 320d. Eelkäijalt võeti üle vaid kuuesilindrilised mootorid, neljasilindriline 1,9liitrine bensiinimootor (87 kW) ja kaheliitrine diisel (100 kW) olid uued. Aasta hiljem lisandus kaks uut jõuallikat. Hinnakirja alumisse otsa tuli mudel 316i, mida käitas tegelikult sama 1,9liitrine R4, millel vaid võimsust piiratud 77 kilovatini. Põnevam uudis oli 3liitrine R6-diisel, mis tõstis “kolmese” täiesti uuele tasemele. Kolmeliitrine diisel “väänas“ 1750 pöörde juures 390 Nm – tagarehvid said kõvasti koormust! 100 km/h tuli kätte 7,8 sekundiga. Bensiinimootorite austajail oli, mille üle mõelda…
Mootoreid uuendati pidevalt ning 2000. aastal vahetati välja ka kuuesilindrilised. Uus M54-mootoripõlvkond pakkus varasemast veidi paremat võimsuse ja ökonoomsuse suhet. Mudel 320i oli nüüd 2,2liitrine, mudelid 323i ja 328i kadusid ning asemele tulid 325i ja 330i.
2001. aasta tõi kaasa võimsama 2liitrise common-rail-diisli, uue 1,8liitrise diisli ning uue neljasilindriliste valvetronic-bensiinimootorite põlvkonna. Uus tehnoloogia võimaldas muuta klappide avanemise ulatust vastavalt mootori töökoormusele, saades tulemuseks kütusesäästu väikestel töökoormustel.

Surematu kontseptsioon
3. seeria on iga mudelivahetusega muutunud “täidlasemaks“ ja mugavamaks, loovutades paraku iga korraga mingi osa vahetust keharakkudega tunnetavast sportlikkusest. Nii on ka E46 tulnud oma sõiduomadustelt sammu lähemale 5. seeriale. Auto on vaiksem, tundub massiivne ja toekas, elektroonilised lisaseadmed hoolitsevad aktiivse turvalisuse eest. Paljusid pikaajalisi austajaid on hakanud see “mugavusfilter“ veidi häirima.
Kontseptsioon on siiski endine – kena kompaktne kere, selle sees kvaliteetselt viimistletud sõitjateruum ja tipptasemel tehnika ning lõpetuseks on see kõik veel hästi sõitma pandud. Enamik omanikke hindab 3. seeria BMWd just tema tagasihoidliku suuruse pärast. Ta on linnas mõnusalt kompaktne ja samas maanteel piisavalt mugav.
Ruumikusega on nii nagu “kolmeses“ BMWs ikka – kahele inimesele ja nende asjadele on ruumi piisavalt. Pikakasvulised mahuvad kenasti ära, kuna iste liigub madalale ja kaugele taha. Ülekaalulisi võib kitsikus häirima hakata. Kui juhi pikkus ületab 180 cm, on tagaistmele raske mahtuda. Perekasutuseks on mõistlik eelistada 5. seeriat.
Praktilisus piirdub stange kõrguselt avaneva tagaluugiga. Pakiruum on väike ja seljatugede langetamise võimalus oli sedaanil lisavarustuses. Mõneti praktilisem on universaal Touring. Suurima praktilisusega paistab üllatuslikult silma Compact – sinna mahutab isegi suuremaid asju, kui Touringusse, sest tagaluugi ava on suurem.

Argipäev ja probleemid?
E46 põlvkond ei ole enam hea 1980ndate aastate vana kooli “raud“ – lihtne ja ehitatud igaveseks. Tegemist on tänapäevase autoga, mis tehniliselt küllaltki keeruline ja korralikku hooldust nõuab. Tehnika on õnneks töökindel ning suuremaid hädasid ei ole põhjust karta. Probleem on siis, kui satute totaalselt käest ära lastud auto otsa, sest remontida on teda üsna kallis. Kindlasti ei tohiks osta odavalt silmanähtavat romu ja kõikjalt logisevat autot. Niisugust üles ehitada on mõttetult kulukas.
BMW eeliseks on see, et mootorid on kasutusel ka paljudel teistel BMW mudelitel ning infot liigub palju. Elektroonikaprobleeme on üldiselt vähe. Võib esineda mootorite õhulugejate rikkeid, eriti diiselmootoritel. Seda ei pruugi isegi diagnostikaga avastada, lihtsalt auto muutub tuimaks ning võib hakata kütust rohkem võtma. Uus lugeja maksab suurusjärgus 4000 krooni.
Omamoodi küsitav on diiselmootori pikaajaline rentaablus. Sellega jääb alati risk, et eelmise omaniku patud tuleb teil välja lunastada. Kõlab uskumatuna, kuid vale või puudulik hooldus võib viia turbo purunemiseni. Isegi õhufiltri vahetamata jätmine kurnab turbot, tekitades külmas osas alarõhu. Lisades siia juurde veel võimaliku solkkütusega kaasneva kütusepumba rikke (umbes 18 000 krooni) ja pihustite vahetuse (ca 4500 krooni/tk), tundub diisel riskantne valik.
Põhilise probleemina mainivad omanikud suuri kulutusi veermikule. E46 tõepoolest ei talu meie teeolusid ning esisilda peab aasta-kahe tagant remontima. Samas on silla remont kindlasti odavam kui näiteks 5. seeria autol, kuna sildade põhilahendus on sarnane eelkäijal E36 kasutatavaga. Ees on mõlemal pool vaid üks õõtshoob (5. seeria autol on kaks), mis maksab vahemikus 2500–3500 krooni. Peale mainitud õõtshoobade ja stabilisaatorvarda “otsakontide“ seal suurt midagi vahetada polegi. Tagasild vajab remonti harvem. Enamikel autodel on väike lõtk roolilatis, kuid see pole nii häiriv, et tasuks kallist roolilatti vahetada.
Sildade eluiga annab pikendada, kui kasutada meie teeoludele kohast veljemõõtu. Isegi 17 tolli on ilmselgelt liiga palju.
Väiksema probleemina võib mainida jahutussüsteemi plastosade pragunemist. Nende vahetus pole kuigi kallis (paisupaak maksab alla 1000 krooni). 5. seeria autol tuntud ABS-andurite purunemine ei ole E46-l kuigi sagedane. Ostes pruugitud auto, tasub üldjuhul arvestada 10 000 kroonise reservrahaga, mis kindlasti kulub auto esialgseks korrastamiseks.
Võrreldes eelkäijaga on paranenud kere roostekindlus. Ka summuti ei roosteta. Isegi esimeste aastate autodel on enamasti veel all igati kobe originaalsummuti. Hea on seegi, et varastele ei paku E46 erilist huvi. Autot tervikuna on tänu võtmesse programmeeritud immobilisaatorile üsna raske varastada ning ilmselt on pättidel hoopis tulusam kalleid maastureid virutada. Auto küljest osatakse pihta panna ainult udutulesid ja silmatorkavalt edevaid rattaid.

Kolmene on kallis
3. seeria on alati olnud BMW mudelivalikus kõige paremini jääkväärtust hoidev mudel. Selle hea välimuse, sõiduomaduste, töökindluse ja madalate ülalpidamiskulude suhe hoiab teda atraktiivsena kõrge vanuseni.
Väikeste mootoritega 316i- ja 318i-mudelite hinnad algavad umbes 120 000 krooni juurest. Lootustandvad on autod hinnaklassis 140 000–150 000 krooni. Väikeste mootoritega mudelid on paraku tavaliselt üsna napis varustuses ja üldjuhul manuaalkäigukastiga.
Mida suuremaks muutub mootor, seda väiksemaks kahaneb valik ja kõrgemaks läheb hind. Korralikke ja hea varustusega 328i-mudeleid satub müüki harva ja nende hind võib olla isegi üle 180 000 krooni. R6-mootor kulutab neljasilindrilisest küll mõneti rohkem kütust, kuid annab autole hoopis temperamentsema iseloomu. Kui R6-mootori eelistus on selge, tasub alati eelistada suurema töömahuga mootorit. Reaalsus näitab, et nad põletavad kõik umbes ühepalju (linnas olenevalt omanikust 11–14 liitrit sajale). Tehnilised andmed väidavad 320i ja 330i keskmise kulu vahe olevat vaid 0,2 liitrit. Sõidurõõmu vahet on aga võimatu mõõta.
Kui uuena maksis universaal rohkem, siis järelturul on nad ühes hinnas. Suurte mootoritega autode seas võib sedaan isegi kallim olla, kuna neid pakutakse harvem. Hinda võib kergitada automaatkäigukast.
Kaheliitrine diisel on üsna mõistliku hinnaga omandatav, olles väiksest bensiinimootorist keskmiselt 10–20 tuhat krooni kallim. Selle mootori omadustele on raske vastu panna, kuna ta liigub paremini kui 318i, ent kulutab peaaegu 30% vähem. Hästi hooldatud eksemplari leides oleks tegu väga hea ostuga. Vähegi kahtlaste sümptomitega autot ei ole mõistlik soetada.
Kolmeliitrise diisli hinnad on hoopis teisest klassist ja tunduvad kohati põhjendamatult kõrged. Alla 200 000 krooni ei kipu midagi leidma. Samas on umbes 40 000–50 000 krooni odavamalt võimalik hankida sama mootoriga ja sama aastakäigu 5. seeria auto , mille varustus sisaldab nahka, puitu, automaatkasti ja isegi televiisorit. Või miks mitte – vähem kui 200 000 krooni eest on võimalik osta ka 3liitrise diiselmootoriga 7. seeria auto, mis uuena oli “kolmesest“ poole kallim! Midagi pole parata – pruugituna maksab ratsionaalsus enam kui kulukas luksus.

Sarnased artiklid