Bluetooth – võrk, mis ümbritseb meie keha
Kaido Einama
01.04.2006

Keha ümbritsev võrk tundub olevat küborgide ja muude ulmeliste tegelaste juurde kuuluv tulevikunähtus. Tegelikult on selline võrk, küll pisut teise nime ja funktsioonidega, juba olemas – Bluetooth ehk lähiraadiovõrk võimaldab inimese lähiümbruses ühendada erinevad elektroonilised seadmed nähtamatusse võrku ja vabastada need juhtmetest.

Näiteks võib üks lähiraadiovõrk hõlmata sülearvutit (seljakotis), randmeklaviatuuri, mobiiltelefoni, juhtmeteta käed-vabad-varustust ehk kõrva taha kinnitatavat kõrvaklapp-mikrofoni, Bluetooth-navigatsiooniseadet (GPS) ja digikaamerat, mis suhtleb teiste seadmetega samuti juhtmevabalt. Kui kujutada sedasama seadmete komplekti ette juhtmetega, siis näeks inimene välja pigem traadikera kui moodsate IT-vahenditega varustatud mobiilse kodanikuna.
Samas on möödas ka need ajad, kui reisil tuli arvutit ja mobiili üksteise suhtes õige nurga alla sättida, et infrapunasilmad üksteist ikka näeksid ja poleks liiga kaugel või liiga lähedal. Paljudel uutel arvutitel enam infrapunaliidest polegi – arvuti, telefon ja muud seadmed suhtlevad omavahel lähiraadiovõrgu ehk Bluetoothi abil.
Nüüd pole muud, kui telefon ja arvuti üksteisele tuttavaks teha, ja arvuti saab mobiiliga ühenduse ka siis, kui see taskus on, mingit sättimist pole enam vaja.

Mis on Bluetooth?
Bluetooth on juhtmevaba tehnoloogia, mis võimaldab elektrilistel seadmetel luua andmesideühenduse ilma füüsilist ühendust loomata. See tähendab, et me ei pea ühendama pistikuid ega hoidma seadmeid otsenähtavuses. Bluetooth toimib 2,4 GHz sagedusel, mis on üsna sarnane WiFi-võrkude sagedusele.
Bluetooth on spetsiaalselt välja töötatud võimalikult odavana, et seda saaks paigutada ka sellistesse vähe maksvatesse elektroonikavidinatesse nagu juhtmeteta kõrvaklapid, mängukonsoolid või klaviatuurid. See on ka madala energiatarbega, sest kes tahaks juhtmevaba ühenduse pärast oma väikestele seadmetele suurt lisaakut. Madal energiatarve tähendab, et kuigi kaugele andmed ei levi – tehnoloogia võimaldab andmeid edastada kuni 10 meetri kaugusele kiirusega kuni 1 Mb/s. See on aga piisav näiteks arvutitöökohal kõigi seadmete omavahel juhtmeta ühendamiseks, alustades hiirest ja klaviatuurist ning lõpetades mobiiltelefoni ja printeriga.
Bluetoothist on räägitud juba enam kui kümme aastat. Tehnoloogia levik massidesse takerdus, nagu ikka paljude uute asjade puhul, standardite puudumise taha. Suured arvutimaailma tegijad nokitsesid igaüks oma toote kallal, kuid selleks, et panna seadmed, ükskõik kelle poolt nad ka tehtud poleks, omavahel rääkima, oli vaja ühtset standardit.
Üks esimesi, kes Bluetoothi loomisega finisisirgele jõudis, oli Ericsson. 1994. aastal oli Põhjamaade sidetehnoloogia gigandil olemas lähiraadiovõrgus info edastamise tehnoloogia, mis võimaldas suurel kiirusel andmeid edastada kümmekonna meetri raadiuses. Bluetoothi standardini jõudmiseks läks aga veel õige mitu aastat. Nende aastate jooksul adapteerisid IBM ja Toshiba Ericssoni raadioülekande tehnilise lahenduse Toshiba mobiiltelefonidele ning suurim protsessoritootja Intel pani Bluetoothi oma mikroskeemidesse. Nokia tegi vastava tarkvara ning siis võiski öelda, et kõik eeldused lähiraadiovõrgu massidesse jõudmiseks olid olemas.
2000. aasta novembris jõudsid viis suurt IT-firmat kokkuleppele ühtses standardis, mille alusel hakata tootma seadmeid, mis üksteisega ühilduvad. Sellest ajast on lähiraadiovõrku ühenduvaid seadmeid välja mõeldud kõigil elektroonika-aladel, kus on üldse vaja lähidistantsilt teiste seadmetega ühenduses olla, alates arvutitest ning lõpetades muusikakeskuste, koduse valvetehnika ja kas või garaaziuksi avavate pultideni välja.

Kuidas seadmeid ühendada
Mugav, kas pole? Kuid kas ka turvaline? Võib ju tekkida küsimus, et kui minu arvutil on Bluetooth, siis võib seda ära kasutada mõni teine Bluetooth-seade, vaja vaid jõuda kümne meetri raadiusse. Loomulikult on sellele mõeldud – ja enne kui seadmed omavahel suhtlema hakkavad, on vaja neid üksteisele n-ö tutvustada.
Vaatame, kuidas käib arvuti ja telefoni ühendamine Bluetooth-võrku. Selles pole midagi keerulist, kuid üht-teist tuleb siiski teada, et asi toimima hakkaks.
Kõigepealt tuleb mõistagi muuta lühiraadiovõrk aktiivseks nii telefonis kui arvutis. Hea oleks Bluetoothiga seadmetes anda aparaadile ka äratuntav nimi, kuid tavaliselt on mingi vaikimisi tootenimi juba olemas. Ei tee paha ka sisestada näiteks arvutis tema Bluetooth-parool. Seejärel tuleb mõlemal ühendataval seadmel menüüst valida seadme otsimine. Siis skaneerivad meie näites arvuti ja telefon eetrit ja leiavad sealt kõik seadmed, mis Bluetoothi levialas hetkel aktiivsed on. Kui nüüd valida soovitud seade ja ühendamine, siis küsitakse salasõna. See tuleb sisestada ühendatavale mobiiltelefonile sama, mis arvutis talle on määratud, ja edaspidi pole enam muret – seadmed tunnevad üksteist ära ja ühenduvad automaatselt.
Pisematel seadmetel, näiteks juhtmeteta kõrvaklappidel, menüüst midagi seadistada ei saa. Siin kehtib klassikaline nõuanne – lugeda manuaali. Tavaliselt on seal ära toodud mingi nupukombinatsioon, millega muuta seade otsimise suhtes aktiivseks, ja telefon või arvuti lisab selle n-ö omade seadmete võrku ja ongi ühendus loodud.

Seadmed lähiraadiovõrgus
Klassikaline Bluetoothi kasutusala on sülearvuti juhtmeta suhtlemine mobiiltelefoniga reisil. Selles pole enam midagi eksklusiivset – enamik sülearvuteid on varustatud sisseehitatud lähiraadiovõrguga, aga kui seda pole, siis tuleb endale hankida keskmise mälupulga hinnaga Bluetooth-kaart, mille võib pista näiteks USB-pessa. Mobiiltelefonil peab samuti olema Bluetoothi võimalus.
Kodusel arvutitöökohal võib mugavaim asi olla Bluetooth-klaviatuur ja kõrvaklapid. Juhtmeta hiire ja klahvistikuga on mugav näiteks diivanil lesida, aga miks mitte sinna komplekti lisada veel Bluetooth-kõrvaklapid, mis lubavad muusikat kuulata vabalt toas ringi liikudes.
Koosolekuruumis on tavaliselt enne esitluse alustamist näha laua alla kummarduvaid inimesi, kes projektorit arvutiga ühendavad. Kuid milleks juhtmed – paljud projektorid on juba Bluetooth-ühendusega ja juhtmevabalt on hoopis mugavam toimetada. Pealegi saab niimoodi pistikutega jändamata sujuvalt vahetada arvuteid projektori taga.
Matkaja või reisija aga võib lähiraadiovõrgu abil oma elu mugavamaks muuta GPS-seadet kasutades või ka pildistades. Bluetoothiga GPS-seadmed on ilma ekraanita väikesed karbikesed, mis edastavad arvutile raadio teel koordinaate. Sülearvutis asub juba kogu tarkus, mis saadud info kasutajale mugavaks töötleb. Sülearvuti asemel võib oma asukoha Bluetooth-GPSist kuvada ka pihuarvuti ekraanile.
Isegi spordi- ja vabaajarõivaste tootjad on Bluetoothist endale kasu leidnud. Nii näiteks lasi O’Neill paar aastat tagasi välja esimese Bluetoothiga jope. Selle varrukatel on pehmed kangast nupud MP3-pleieri juhtimiseks, pistikupesa MP3-mängija kaardi ühendamiseks ning sisseehitatud kõrvaklapid kapuutsis muusika kuulamiseks. Nüüd on selliseid firmasid teisigi. Kõlab juba kui esimene samm küberinimese poole…

__________________________________________________________
Bluetooth lähiraadiovõrk:
Tegevussagedus: töötab rahvusvaheliselt lubatud vabasagedusel 2,4 GHz.
Tegevusraadius: 10–100 m.
Andmete ülekanne: kasutab n-ö sagedushüppetehnoloogiat ehk jagab kasutatava sageduse kanaliteks, edastades infot vabadel kanalitel.
Seadmeid ühes võrgus: kuni 8.
Turvalisus: sisseehitatud turvakontroll.

Kasutusalad:
Ühendab juhtmevabalt:
Printereid
Mobiiltelefone
Käed-vabad-kuulareid
Videoprojektoreid
Modemeid
Sülearvuteid
Lauaarvuteid
Pihuarvuteid
Juhtmeta klaviatuure ja hiiri
Kaugjuhtimispulte
jne.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid