Baabüloni hukkamine
Toomas Mikkor
12.04.2006

Moodne hävituslennuk on kiire, täpne ja surmav relv. Madalal maapinna kohal sööstvat lennukit ei märka ega kuule te enne, kui see on möödunud – alles siis kurdistab teid kahekordne helilöök. Piloot kabiinis näeb, kuidas lõputu kõrb lennuki tiibade all mööda tormab. Piloodi nimi on Ilan Ramon. Ta on Iisraeli õhujõudude tähtpiloot. Tema tänane lahinguülesanne on erakordne – peatada vaenlase katse luua tuumarelv. Ilani kodumaa on väike – veel poole väiksem kui kaugel põhjas asuv Eesti, millest Ilan ehk kuulnudki pole. Nagu Eestitki, piirab Ilani kodumaad sadu kordi arvukam teine maailm, maailm, mille arvates Ilani sünnimaad ei peaks kaartidel olema. Paar ergavsinist tuumasähvatust ja Iisraeli riigist saaks surma õhkuv kõrb. Ilani ülesanne on see hädaoht kõrvaldada.

Saddam Husseinil oli kuuekümnendate aastate algul õnnestunud osta Nõukogude Liidult 5megavatine tuumareaktor ja see Bagdadist veidi lõunas asuvas Al-Tuwaithas isegi tööle panna. Tuumarelvade valmistamiseks see ei kõlvanud ja venelased olid jäigalt selle vastu, et Iraagile midagi tõhusamat müüa. Tegelikult oli kogu see tehing venelaste poolt üks suur tüng. Kogu kupatus müüdi Iraagile tonnihinnaga ja nii vedasid venelased Iraaki hulga vanarauda, sest ostjail polnud õrna aimugi, mida nad ostavad. Peale iganenud tehnika saatsid venelased Iraaki veel igasugu lontkõrvu ja transporditöölisi – kõik ekspertide pähe, kellele tuli korralikult maksta. Tagatipuks keeldusid venelased reaktorit hooldamast, ja nii juhtuski, et iraaklased panid reaktorit puhastama tavalise puhastusfirma. Ülidelikaatseid ja täpseid pindu kraabiti terasharjade ja söövitavate puhastusvedelikega. Kui reaktor taaskäivitati, lekkis see nagu vana sõel…
Kui Saddam Hussein luges läbi Ameerikas erialase hariduse saanud iraaklasest tuumateadlase poolt juhtunu kohta kirjutatud raporti, siis pikka pidu ei tulnud – venelased löödi päevapealt Al-Tuwaithast minema ja riigist välja.
Kuna Saddam Hussein istus maailma ühe rikkaima õlimaardla otsas, siis ei läinud kaua, et uus kaup kokku panna. Prantslased olid nõus müüma Saddam Husseinile oma Osiris-tüüpi reaktori. Sellise, mille abil võib tuumarelva toota. Lisaks lubati Iraagile veel 72 kilo rikastatud uraani U 235, mis on pommi valmistamiseks hädavajalik.
Saddam Hussein ristis prantslaste Osirise ringi Osiraqiks. Töö islami aatomipommi nimel oli alanud.

Sekkub Mossad
Iisrael jälgis seda mängu murelikult. Saddam Hussein oli korduvalt oma rusikaid Iisraeli poole viibutanud ja polnud kahtlust, et reaktorit ei vajata soojal ja naftarikkal maal mitte elektri, vaid hoopis millegi muu tootmiseks. Juudid püüdsid mõnda aega seda tehingut diplomaatiliste võtetega peatada. Koputati prantslaste südametunnistusele, et kuidas nad võivad üht paariariiki aidata relvastuda. Prantslased põiklesid kõrvale ja väitsid, et nad ei luba oma reaktorit kasutada millekski muuks kui rahuotstarbeliseks teadustööks. Iraagile koos reaktoriga U 235 müümine rääkis aga ise enda eest. Saddam Husseini poolt prantslastele pakutud präänik oli selleks liiga ahvatlev, et Iisraeli julgeoleku nimel kaubast loobuda.
USA vaatas seda tehingut pealt, olles äraootaval seisukohal, sest jänkidele meeldis, et Saddam Hussein venelastega tülli läks ja N. Liidust distantseeruma hakkas. Ka näitas Iraagi import USAst ilusaid numbreid ja tõotas kasvutendentsi. Ning Saddamil oli naftat, palju naftat…
Iisraelil ei jäänud muud üle, kui kasutada jõuvõtteid. Pariisis meelitati ära paar Iraagi teadlast, kes olid seal seoses Osirise tehinguga väljaõppel. Neilt saadi kinnitust, et Saddami Osiraq ei saa olema rahuotstarbeline. Seejärel lasti ühes Lõuna-Prantsusmaa laohoones õhku Iraaki saatmist ootavad reaktoridetailid. Saadetist hävitada ei õnnestunud, vigastada aga küll. Suurim kasu, mis sellest sabotaažist saadi, oli rahvusvaheline huvi tehingu vastu ning ajapikendus.
Koerad haukusid, aga karavan rühkis edasi…

Operatsioon Babylon
Kui Mossad 1979. aastal teatas, et Osiraq läheb kuumaks ehk käivitub umbes 18 kuu jooksul ning esimene pomm võib Iraagil valmida juba lähiaastail, sai Iisraeli valitsusele selgeks, et midagi tuleb ette võtta. Reaktor tuli maatasa teha. Enamik oli selle poolt, aga sajaprotsendilist üksmeelt valitsuses polnud. Rünnakut oponeerivad poliitikud kartsid rahvusvahelist isolatsiooni, ja et ka rahukõnelused Egiptusega olid alles pooleli, siis võisid need umbe joosta. Tolleaegne põllumajandusminister Ariel Sharon avaldas oma seisukoha sarnaselt, et kui on valida, kas olla rahvusvaheliselt lugupeetud ja surnud või vihatud, aga elus, siis ta valiks viimase. Peaminister Begin lõpetas nõupidamise sõnadega, et sel sajandil me enam uut holokausti ei luba – ja asi oli otsustatud.
Rünnaku kavandamiseks ja läbiviimiseks oli aega vaid 18 kuud, kuna töötavat reaktorit poleks julgetud pommitada. Niikuinii puudus maailmas tuumareaktori pommitamise pretsedent ja selle tagajärjed olid ennustamatud. Rahu ajal teise suveräänse riigi mis tahes objekti maatasa tegemine tõotab ülisuuri sekeldusi. Need sekeldused oleksid kordades suuremad, kui pommitamisega kaasneks ulatuslik radioaktiivne saaste ja tsiviilohvrid. Osiraq asus üsna Bagdadi lähedal ja tuul oleks võinud saastepilve suurlinnale kanda. Seega sai Iisraeli valitusele selgeks – reaktor tuleb teha maatasa enne selle käivitamist!
Ülesande kallale asus Iisraeli õhujõudude komandör kindral David Ivry. Esimese ideena tuli talle pähe kopeerida 1976. aastal Uganda lennuväljal läbi viidud edukat pantvangide vabastamise operatsiooni. Ameeriklastelt näpatud luuresatelliidifotod aga näitasid, et Osiraq on ümbritsetud 7 m kõrguse kaitserinnatisega, millel ridamisi õhutõrjepatareid ja kuulipildujapesad. See tegi kiire vallutamise võimatuks. Lisaks veel logistikaprobleemid. Kuidas saada hulk mehi ja lahinguvarustust kohale, kuhu panna operatsiooni lõppu ootavad transpordilennukid? Probleemiks oli ka see, et sellise mahuka operatsiooni puhul oleks tulnud ettevalmistusse kaasata liiga palju erinevaid väeliike ja inimesi. Infoleke oleks olnud väga tõenäoline. Osiraqi rünnaku peatrumbiks pidi aga saama täielik üllatus ja ootamatus. Ainus töötav lahendus näis olevat, et Osiraqile antakse õhtust ootamatu, täpne ja purustav löök.

Riistvara
Planeerida on lihtne, läbi viia märksa keerulisem. Kindral Ivry hakkas otsima sobivaid lennukeid.
Uusimad hävitajad Iisraeli õhujõududes olid F-15 Eagle’id. Neil oli väga hea radar ja võimsad elektroonilised segajad, mis vaenlase õhukaitset eksitasid. Aga F-15 oli loodud põhiliselt õhuvõitluseks, mitte maapinnal sihtmärkide ründamiseks.
Üldse tundus ülesanne võimatu. Ühelgi hävitajal polnud võimalik lennata üle Saudi Araabia kõrbe Iraagi keskossa ja tagasi ilma õhus tankimata. Tankimise idee visati kohe kõrvale. Kõrbe kohal on õhk rahutu, on palju tõusvaid õhuvoole ja turbulentsi. Peale selle viibitakse illegaalselt vaenuliku riigi õhuruumis ja tankimist ei saa teostada madallennul. Saudi Araabial oli aga olemas AWACS ja, kui mitte mõni maapealne radar, siis see oleks tankimise kindlasti ära fikseerinud. Seega tuli rünnak viia läbi nonstopina ja tankimata – mis oli praktiliselt võimatu ülesanne.
Seal kus häda kõige suurem, on ka abi kõige lähem. 1979. aasta algul oli Teheranis võimu võtnud ajatolla Homeini. See muutis kogu Lähis-Ida. Ameeriklased katkestasid lepingu müüa Iraanile 160 oma kõige uuemat ühekohalist hävitajat F-16 Falcon. Kuna General Dynamics oli oma San Diego tehase juba nende koostamiseks häälestanud ja 8 esimest lennukit olid kokkugi pandud, seisid jänkid suure probleemi ees. Hävituslennukite koosteliin ei ole makaronivabrik, et tõmbad kangist ja paned seisma. Nii küsiti Iisraelilt, kas nad soovivad ise neid Iraanile mõeldud hävitajaid. Miks ka mitte, arvasid juudid.
Kindral Ivryle oli kohe esimesest hetkest selge, et F-16 Falcon on see linnuke, mis töö ära teeb.

Ettevalmistused rünnakuks
Kui lennukid olid olemas, siis nüüd oli mehi tarvis. Iisraeli õhujõud saatsid 12 pilooti USAsse väljaõppele. Kõik piloodid, kes need 90päevased kursused läbi tegid, olid kindral Ivry poolt isiklikult välja nopitud. Nad kõik olid oma ala tipud juba enne treeninguid. Väljaõpe hõlmas nii lendu, taktikat kui ka F-16 tehnilist tundmist. Ühelgi lenduril polnud õrna aimugi, milleks nad olid välja valitud. Asjast teadsid vaid Iisraeli valitsuskabineti liikmed.
Kui lendurid saabusid USAst tagasi Iisraeli oma Ramat Davidi õhujõudude baasi, ütles kindral Ivry nende eskaadrijuhile Zeev Razile, et harjutage ülipikka ja ülimadalat navigeerimist, selgitage välja ülim lennukaugus. Raz teadis F-16 ligikaudset lennukaugust ja läks seetõttu Lähis-Ida kaarti uurima. Aga kohe ta õiget vastust ära ei arvanud.
Kuna Iisrael on tilluke, oli ülipikka lennu treening omaette kunst. Tõusti õhku Ramat Davidist ja suunduti üle Vahemere Küproseni, sealt pöörati lõunasse ja lennati üle Gaza Siinai kohale. Sharm el Sheikhi juures pöörati kirdesse ja lennati mööda Siinai rannajoont tagasi Ramat Davidisse.
Iisraeli õhuässadele oli selline lend raske katsumus. Seni olid nende lahingulennud kestnud maksimaalselt tunni, kõige kaugem lahingulend oli olnud Suessi kanali pommitamine.
Aegamööda, kuidas treeningud arenesid, lähenes Ivry ka eesmärgi äraavamisele. Nüüd andis ta käsu treenida 600miilist madallendu taganttuules ja tagasipöördumist kõrgel ja vastutuules. Kuna aga lendurid teadsid, et madallend taganttuules tähendab suundumist itta ja 600miilist raadiust on lihtne kaardil nööriga vedada, siis otsustas Ivry vett sogada ja poetas lenduritele repliigi Iraagi Habbanyyah õhujõudude baasist. Seal paiknesid Iraagi pommitajad, millel jätkus lennukaugust Tel Avivini. Kõik lendurid aga ei neelanud sööta alla – ajakirjandus oli täis lugusid Iraagi tuumaseadmete õhkimisest Lõuna-Prantsusmaa laos. Iisraeli hävituslendurid tundsid selles ära Mossadi käekirja.
Lendurid treenisid õhus ja terve hulk asjamehi töötas arvutite taga, kõigil ühine eesmärk – kuidas lennata tankimata 600miili ja tagasi. Arvutitel prooviti erinevaid kiirusi ja kõrgusi, erinevaid formatsioone – ikka tuli 30–40 miili jaoks kütust puudu. Madallennul on õhk tihe ja kütusekulu seetõttu palju suurem kui kõrguses ning tiivaalused paagid on oluline lisaõhutakistus. Kui aga tühjenenud paagid lennul ära heita? See oli riskantne plaan, sest eemalduv paak võis tiivaalust pommi vigastada või halvemal juhul selle isegi detoneerida. Selles küsimuses peeti nõu General Dynamicsiga. Viimasest öeldi, et kui kiirust vähendada alla 300 sõlme, on kõik hästi. Nii oli otsustatud, et kõik kaheksa hävitajat heidavad oma tiivaalused lisapaagid Saudi Araabia kõrbe kohal alla. Kahaneb õhutakistus ja lennuki kaal. Üks äärmuslik abinõu lisati veel – lennukeid otsustati tankida kuumalt. F-16 jõuab turbiinide käivitamisel, checklisti läbimise ajal ja stardirajale minnes kulutada ligi 200 liitrit kütust, see on ligi 10 minutit lennuaega. Nüüd otsustati lennukeid tankida veel stardirajal, töötava mootoriga, vahetult enne starti. Eeskirjade järgi on see äärmise tuleohtlikkuse tõttu rangelt keelatud.

Relvastus ja taktika
Osiraqi ründamiseks valiti 900kilosed “lollid“ pommid MK 84. “Targad”, täppissuunatavad pommid oleksid nõudnud piloodilt peale pommi vabanemist veel objekti kohale jäämist ning pommi juhtimist. See oleks olnud äärmiselt ohtlik ja andnud head šansid Iraagi õhutõrjele. Ka ei olnud tolleaegsed “targad” pommid 100% töökindlad. Vaja oli aga midagi lihtsat ja lollikindlat, mis oma töö ära teeks.
Iga hävitaja kandis kummagi tiiva all ühte pommi. Enesekaitseks jäeti hävitajaile tiivaotstesse raketid Sidewinder. Tavalise nelja asemel vaid kaks, sest tiivaalused kinnitused olid hõivatud lisapaakide ja pommide MK 84 poolt. Kuna oletati, et horisontaallennult reaktori betoonkuplile heidetud pommid võivad rikošetiga eemale põrgata, võeti kavva sööstpommitamine. Vahetult enne sihtmärki lülitavad piloodid järelpõletid tööle ja sööstavad madallennult peaaegu otse üles, 10 000 jala kõrgusele. Sealt sööstavad nad 35–40kraadise nurga all sihtmärgile, viies oma HUD-kuvaril oleva surmapunkti kokku all ootava reaktorihoone kupliga. See oli kõige ohtlikum moment, sest tuli kontsentreeruda sihtimisele, samal ajal kui iraaklased tulistasid alt kõige ettejuhtuvaga, sealhulgas väga moodsate õhutõrjerelvadega nagu õhtuõrjeraktid SAM 6 ja mobiilne radarjuhitav õhutõrjekahur ZSU 23-4. Pommid tuli heita kõrguselt mitte alla 3400 jala, kuna MK 84 plahvatusel tekkivad killud lendavad sekundiga kuni 2400 jalga. Nad ei tohtinud iseennast õhku lasta. Niipea kui pommid eemaldatud, tuli panna jälle järelpõleti peale ja kaduda nagu bat out of hell – söösta 30 000 jala kõrgusele ja putkata läände.

Etzioni lennuväebaas, Lõuna-Siinai, 7. juuni 1981

Kell 15.00 veeresid Etzioni õhujõudude baasi (praegu Egiptuse Taba lennuväli) maa-alustest angaaridest välja 8 purunemiseni ülekoormatud hävitajat F-16. Välditi järske manöövreid, sest kardeti, et telik puruneb. Vahetult enne starti sõitsid rajale kütuseautod. Töötavate turbiinidega lennukid tangiti pilgeni täis.
Kui tavaliselt vajab F-16 Falcon õhkutõusmiseks kahekilomeetrist stardirada ja kiirust 120 sõlme, siis nüüd said nad maast lahti alles 5200 meetri märgi juures kui kiirust oli 180 sõlme.
Enne kui F-16-d õhku tõusid, startisid Tel Nofi baasist kaheksa F-15 Eagle’i ja jäid Aqabast lääne poole tiirutama ja Falconeid ootama. Nende ülesanne oli pommitajaid katta. Kaks Eagle’i pidid jääma kõrgele Saudi Araabia kohale ja tagama side. Kahe Eagle’i ülesandeks oli järgneda kuni Osiraqi reaktorini ja siis lülitada seal tööle oma võimsad radarisegajad, et Iraagi õhutõrjet eksitada. Nelja F-15 ülesandeks jäi tagada, et ükski Iraagi MiG ei saaks Iisraeli Falconeid tülitada. Viimased olid edukaks õhuvõitluseks liiga ülekoormatud ja neil puudus selleks ka kütus.
Mossad teadis peaaegu kõike, välja arvatud seda, et viimane orientiir vahetult enne Osiraqi tuumakeskust, väike saar Bahr al Milhi järves oli möödunud talve rohkete vihmade tõttu uppunud. See tekitas pilootide seas väikese segaduse ja juhtpiloot Zeev Raz oli sunnitud tegema ohtliku lisamanöövri. Neli miili enne sihtmärki sööstis ta üles, mitte 10 000 jala, nagu esialgu plaaniti, vaid 8000 jala kõrgusele, et iraaklastele enda sihtimiseks vähem aega anda. Seejärel keeras pea alaspidi, et ülessööstust peast lahkunud veri sinna jälle tagasi valguks ja et saaks maapinnal asuvat sihtmärki lähenemisel silmas pidada. Kui ta lennuki nina alla pööras ja sihtima sukeldus, selgus, et oli pool miili märgist üle lennanud. Selle vea parandas ta surmasõlmega ja uuel sukeldumisel ligines sihtmärgile juba ideaalse nurga alt. Teised piloodid märkasid Razi manöövrit ja mõistsid uppunud saare tõttu tekkinud navigatsiooniviga. Üksteise järel poetasid nad oma laadungi Osiraqi kuplisse ja põgenesid järelpõletite möirates läände, unustamata enne sisse lülitada seni ajani vaikinud frend-or-foe identifitseerimissignalisaatori. Vastasel juhul oleks neid võinud üllatada seda madinat kõrgusest jälgiv F-15 Eagle oma radarjuhitava Sparrow-tüüpi rakettidega.
Iisraeli lendurid ootasid õhutõrje marutuld juba reaktorile lähenemisel, aga seda ei olnud. Ohusignaal hakkas klappides tirisema alles siis, kui Zeev Raz juba sihtis. Õige põrgu läks lahti, kui sihtmärgile sukeldusid järgmised F-16-d. Viimased lennukid pidid läbima kõige tihedama tule. Taeva poole kihutasid telefonipostisuurused kahekordse helikiirusega SAM 6-d, väiksemad, aga sama surmavad õlaltlastavad SAM 7-d. Turmtuld andsid ka radarsihtimisega õhutõrjekahurid. IDFi eliitpiloodi Ilan Ramoni närvid olid viimseni pingul. Ta suunas oma hävitaja sihtmärgile, saatis pommi teele ja põgenes. F-16 arendab järelpõlemiskambriga üle 2000 km/h, ent alt lennuki poole sööstvad püüdurraketid on veel kiiremad. Sekundid venisid kui aastad…
Unistas Ilan Ramon sel hetkel lennumasinast, mis oleks F-16st hoopis kiirem, mis sööstaks üle taeva kiiremini õhutõrjerakettidest ja seniitkahurite mürskudest? Me ei tea seda.

Tagasitee läks libedalt. Näinud tulemöllu uppuvat reaktorit, koguneti 38 000 jala kõrgusel, tehti raadio teel check in ja asuti koduteele. Nende pea kohal, 41 000 jala kõrgusel saatsid neid F-15 Eagle’id. Kuna üle Saudi Araabia minekuks ei jätkunud kütust, siis rikuti Jordaania õhupiiri. Eagle’id avastasid küll, et Jordaania saatis õhku hulga MiG-e, aga juudid olid liiga kõrgel ja liiga kiired, et neid tabada. Arvutisimulatsioon oli ennustanud, et kaotatakse vähemalt 2 lennukit, ülesanne täideti ja tagasi jõuti aga sajaprotsendiliselt.
Operatsiooni Babylon peetakse maailmas üheks komplitseerituimaks ja samas ka edukaimaks. Maailma avalikkuse hinnang oli vastuoluline. Rünnak teise riigi tuumakeskusele oli karjuvas vastuolus rahvusvahelise õigusega – ent teisel kaalukausil oli võimalus, et Lähis-Idas lahvatab tuumasõda.

Ilan Ramoni viimane lahingulend
Aastad on möödunud. Palju aastaid. On 1. veebruar 2003. Ilan istub lennumasinas, mis sööstab üle taeva kiirgava välguna. Õhumolekulid lennumasina ümber ei jõua sellele teed anda ning kuumenevad tuhandete kraadideni – inimesi sisaldavat tiivulist lendmürsku saadab hõõguv gaasioreool. Kunagine unistus on täitunud. Ilan Ramon ON viimaks lennukis, mis kordi kiirem kõigest, mida vaenlane tema kannule võiks saata.
Ent mitte oma saatusest. Hõõguv plasmagaas leiab stardivigastuse kaudu tee kosmoselennuki Columbia sisemusse, mida ei turva kõrgtehnoloogiline kuumuskaitse. Metall annab järele ning meeletu õhuvoog rebib lennumasina tükkideks. Inimesed maal näevad taevas vaid pelka sähvatust ja helendavat sädemepilve. Ilan Ramoni võitlejatee on lõppenud.
Oli ta terrorist?
Või mees, kes päästis maailma tuumasõjast?
Me ei saa seda kunagi teada.

Sarnased artiklid