Autosport köögilaual
Martin Harak
01.02.2016

Unustage korraks garaažiboksi rentimine, järelhaagisel veetav võistlusauto ning trobikond mehaanikuid kõikjal abiks ning jalus – adrenaliinipuhangu saamiseks ning suurepäraste tehniliste oskuste omandamiseks on teisigi võimalusi. Ja kui autospordi viljelemise üheks sooviks on tehnika tundmaõppimine, sobib automudelismiga alustamine selleks ideaalselt.

Mis on üldse auto? Üldlevinud definitsiooni järgi peetakse autoks sõiduvahendit, mis lisaks vähemalt 25 km/h valmistajakiirusele suudab oma neljal rattal vedada vähemalt üht sõitjat. Viimasega on automudelismi puhul pisut pahasti, kuid ülejäänud kriteeriumid saavad kenasti täidetud. Lausa sedavõrd hästi, et üks peenem mudelauto ületab tehniliselt tasemelt ning keerukuselt keskmist pereautotki.
Automudelism (RC – radio controlled) sai alguse kuuekümnendate aastate Inglismaal, ehkki tootjateks olid itaallased ning autoks mõistagi mõõtkavas 1:12 koopia kuulsast võidusõiduautost Ferrari 250 LM. Kohe tekkis mudelitootjaid nii siin- kui sealpool Atlanti. Kuigi algusaastatel oli valitsevaks mõõduks 1:8, oli nõnda suurte masinate aastaringne jooksutamine tülikas – tarvis oli talveperioodiks siseruumidesse kolida ning sinna sobisid hulga pisemad mõõdus 1:12 sõidukid paremini. Tänaseks on aga levinuim mõõt 1:10.
Kui RC-autode algusaegadel oli peamiseks jõuallikatüübiks harilik sisepõlemismootor, siis juba 1970ndate aastate keskpaigaks oli selge, et elektrimootor ei jää selle spordiala juures mingiks marginaalseks tegijaks. Oma olulise rolli mängis siin pisikeste akude (NiCad-akud) turuletulek –varem kasutusel olnud pliiakud olid massilt rasked ning sellist laadi töö tarvis mitte just kõige sobilikumad.
Aegapidi hakkasid mudelautod tehniliselt aina rohkem päris autosid meenutama, tekkisid veermikuelemendid ning muud autole omased süsteemid. Just tõetruu vedrustuse kasutuselevõtt andis võimaluse ning tõuke areneda alal off-road autode suunas. Tänaseks eristataksegi kaht erinevat distsipliini: off- ning on-road. Neist mõlemat viljeletakse ka Eestis.
RC-autode tõeline võidukäik sai alguse 1980ndatel aastatel, mil britid võtsid kasutusele diferentsiaali. Siiani oli valdav enamus masinatest olnud jäiga tagasillaga, mis pärssis oluliselt autode seadistamisvõimalusi ning mudelautosid polnud võimalik seostada päris autodega.
Läinud kümnendite jooksul on automudelism hoogsalt arenenud ning lisaks kõiksugustele erimaterjalidele autode konstruktsioonis on kasutusele võetud hulganisti muid tehnoloogilisi lahendusi. Üheks selliseks on mõistagi liitiumaku ning harjadeta elektrimootor.
Jõuallikatena kasutataksegi aina enam elektrimootoreid, kuna need nõuavad vähemat hooldetähelepanu ning on igas mõõdetavas aspektis paremad oma vedelal kütusel töötavatest kolleegidest. Siseruumides sõidetakse aga alati elektri toel.

Millest masin koosneb?
Levinuimad RC-autod on tänapäeval mõõtkavas 1:10 nn touringcar autod (tuntud ka kui 1:10 Stock). Ehkki komplekteerituna võiks eristada erinevaid päriselu automarke ning püüda selle põhjal teha valik kiirema auto kasuks, on välisilme siiski petlik, sest RC-auto algab sarnaselt reaalse autoga ikkagi platvormist ning auto väliskuju mängib siin väikest rolli.
Touringcari platvormid on tootjate lõikes mõnevõrra teineteisest erinevad, kuid üldjuhul järgivad need kõik teatud parameetreid ning tehnilisi lahendusi. Nii näiteks saab telgede vahe varieeruda 5 mm vahemikus, auto üldlaius on aga rahvusvaheliselt paika panduna 190 mm ning 115 mm. Seega erilist vahet pole, millise tootja platvormi või kerekuju on plaanis kasutama asuda.
Auto põhi on tänapäeval valmistatud enamasti mõnest kergest alumiiniumsulamist, sellele kinnituvad nii esi- kui tagateljel topeltõõtshoovad. Veermiku kinemaatikateooriaga kursis olevad teavad, et säärane lahendus on peaaegu eranditult kasutusel kõigil väga headel sport- või võidusõiduautodel, kuna annab veermiku seadistamise juures kõige avaramad võimalused. Lisaks harjumuspärasele kokku- ja lahkujooksule (toe-in, toe-out) on lihtsasti võimalik sättida näiteks rataste kaldeid (camber) ja muid parameetreid, mis aitavad vältida ka tavaautode puhul soovimatut nähtust, kus näiteks üle konaruse sõites ratas keerama hakkab (bump steer).
Täpselt samamoodi nagu reaalses elus on esmatähtis hoida ratas teepinnaga kokkupuutes, on ka RC-autode puhul pidamise saavutamine kriitiline. Siin kasutatavad amortisaatorid on sisuliselt miniatuursed päris auto coil-over (reguleeritavad) õliamordid. Lisaks vedrude eelpingele mängitakse suurel määral ka vedru traadi jämeduse ning materjaliga, tagades nõnda sobiliku vedrutamise progresseeruvuse. Traadi jämeduse abil muudetakse ka stabilisaatori töö intensiivsust.
Üldjoontes asub sõiduki sümmeetriateljest ühel pool mootor ning teisel aku. Kuigi tipptasemel kasutatakse sõitva auto kaalujaotuse täppisreguleerimiseks omakorda mitut akupakki, pole sel tavasõitja jaoks praktilist väärtust.
Elektrimootori tööd juhib kiirusregulaator, pöördemomendi üle kandmise eest hoolitseb kas rihm- või kardaanülekanne. Rihma kasutamise eeliseks on asjaolu, et sel juhul asub mootor põiki ja selle pöörlemistasapind on auto ratastega sama. Pikisuunalise jõuallika puhul pruugitav kardaanülekanne soovib autot järsul kiirendusel või pidurdusel ühele küljele pöörata. Kardaani eeliseks on küll väiksem takistus ühtlasel sõidul, mis pole paraku säärase start-stopp-võistlusala juures eriti määravaks teguriks.
Tänapäeval on enamlevinud diferentsiaalitüüp jällegi tänavaautoga sarnane klassikaline planetaardiferentsiaal. Muuseas, ka siin omab suurt tähtsust diferentsiaali lukustus. Tagatud saab see erineva viskoossusega õli kasutamise puhul. Piltlikult tekib diferentsiaali korpusesse niiviisi üks meepott, kus sees püütakse lusikat liigutada. Kui nüüd üksiku ratta pidamisest lahutada õli poolt tekitatud takistus, saab selgeks, kas see ratas peaks saama toetatud mootorilt edastatud pöördemomendiga või mitte. Lihtne!
Üldiselt kasutatakse nelikvedu, sest esiteks võiks mudelism siis juba võimalikult keeruline olla. Teiseks oluliseks põhjuseks on suur erivõimsus. Nimelt on touringcari miinimummassiks 1350 g ning üks keskmine mootor arendab umbes 280 W. Tavaautoga võrreldes tähendaks see olukorda, kus näiteks Volkswagen Golfil oleks 280 kW arendav mootor. Kuna aga auto juhil puudub sõidukiga vahetu kontakt ning pidamise kaotust pole võimalik otseselt tunnetada, teeb nelikveo olemasolu RC-auto üle kontrolli omamise oluliselt lihtsamaks.
Kõrgemates klassides kasvab erivõimsust iseloomustav suhtarv tänu madalamale massile ja veelgi suuremale võimsusele väga kiiresti ning võib vaid ette kujutada, kuidas kujuteldav Golf saaks aiste vahele koguni umbes 1500 kW jõuallika.
Oluline faktor lisaks suurele võimsusele ja seda võistlusrajale maha panna aitavale veermikule on rehvid. Teadagi koosneb rehvi ja teepinna vaheline ühendus peamiselt kahest olulisest komponendist – toereaktsioonist ning rehvi nakkuvusest. Loomulikult eksisteerib erinevaid keemilisi ja füüsikalisi nähtusi rehvi ja teepinna vahel veelgi, kuid lihtsustatult mängime siin nende kahe karakteriga.
Kuna toereaktsiooni seisva auto rehvile masina suhtelise kerguse tõttu sisuliselt ei jagu, tuleb esmalt toimetada nakkuvusega. Selleks kasutatakse spetsiaalset liimi, millega rehvid kokku määritakse. Kuid autot aitab vastu maad suruda ka aerodünaamika, mis saabub RC-auto kurvisuutlikkust abistama mitte just liiga kiirel sõidul. Seega, auto kerekuju saab just siin oluliseks.
Aerodünaamilisele survejõule seavad aga piirangud touringcar-klassi reeglid nii auto üldmõõtmete kui kerekujude osas, mis sarnaselt akude ja mootoritega on üldjuhul homologeeritud.
Kes kord õppinud selgeks kõik automudelismi nüansid ning suudab end auto juhtimiseks viia väga sügavale meditatiivsesse seisundisse, võib proovida klassi 1:12 Pan-Car võistlussõidukeid. Reeglid on ka siin ning üpris ranged, kuid piirmäärad on samuti hoopis teisest järgust. Need autod sõidavad isegi kuni 100 km/h ning erinevad tehnilised lahendused meenutavad veelgi rohkem päris ehtsaid spetsiaal-võistlusautosid (nt F1 või WRC-d). Näiteks on vedrustamata massi vähendamiseks toodud amordipüstmikud „pardale“ (inboard), rehvid on vahtkummist (foam) ning aerodünaamika omab 705 g miinimumkaalu ja 1 kW mootori tõttu veelgi suuremat tähtsust.

Lihtne ja soodne alustada
RC-autodega alustamiseks ei pea esmalt endale mõnesaja eurost masinat soetama. Vastupidi, esimesena võiks külastada mõnd automudelismiga tegelevat keskust (vt ka TM, 5/2014) ning proovida renditehnika peal ära, kas ala üldse meeldib. Ja kui meeldib, siis on võimalik juba lasta nii ennast kui last spetsialistidel juhendada, panna laps hobiringi või mis veelgi parem: minna sinna lapsega koos.
Suurepäraseks väljundiks algajatele on loodud võistlussari, kus autode ülekanded on sätitud selliseks, et need ei suudaks sõita kiiremini kui 20 km/h. Antud kiirusega harjumiseks kulub keskmise reaktsioonikiiruse ja motoorikaga inimesel umbes tund, seega alustamisest esimese võistluseni ei peaks kuluma liialt palju aega.
Samuti võib lihtsa elamuse saamiseks läbi ajada rendiautoga ning eriliselt ei peaks põdema millegi lõhkumise pärast. Mis tahes varu- kui ka kuluosad ei ületa mõnekümne euro piiri. Akud või mootorid harrastajate tasemel sõites aga sisuliselt ei kulu. Maailmatasemel auto võib endale aga igaüks mõnest hobipoest soetada.
Kui kõrvale jätta mudelautode mänguasjalikult pisikesed mõõtmed, tuleb tõdeda, et selle spordiala tipptasemel harrastamiseks on vaja väga palju kogemusi ning teadmisi, kuid ühena vähestest autospordivaldkondadest on sellel alal võrdsed võimalused nii 5- kui 50aastastel.
Tegemist pole kaugeltki mitte mingi poisikeste alaga, ehkki lastele tehnika tundmaõppimiseks vaat et palju sobilikumat huviala oleks keeruline välja mõelda.

Sarnased artiklid