Austraalia maanteehiiglased
Jaanus Vint
01.04.2016

Poola. Olen seda kitsast maanteed siin juba tundide kaupa mõõtnud, kuid see ei taha kuidagi otsa lõppeda. Tempo on madal, teele jäävad sajad külad, tuhanded kaugsõiduveokid pidurdavad hoo maha. Ilm on sombune ja mõne veoauto taha võib pooleks tunniks lõksu jääda. Ja kui lõpuks avanebki võimalus tiheda liikuse kiuste küllaltki riskantse manöövriga ennast veepilvest välja ja maanteehiiglasest mööda kiirendada, leian eest järgmise samasuguse…

Euroopa teedel on rekkad tõeline nuhtlus, neid paistab jaguvat kõikjale. Suured autod häirivad nähtavust ja kutsuvad närvilisi autojuhte möödasõitudele, mis ei ole alati ohutud. Rahvusvahelisest standardist tulenevalt on meil autorongi suurimaks lubatud pikkuseks 18,75 m, rohkemat ei peeta ei liiklusohutuse ega teedevõrgu sobivuse seisukohast võimalikuks.
Aga kõikjal maailmas ei ole see sugugi nii. On riike, kus autorong sarnaneb mõõtmete (ja „vagunite” arvu) poolest rohkem rongile kui autole! Kui soovime näha suurimad peletisi maailmas, keda argiliiklusest osa võtma lubatakse, peame pöörama pilgu maakera kuklapoolele.
Austraalia hoiab enda nimel mitut liiklusalast rekordit. „Kõige pikemaid” on seal palju – kõige pikem sirge raudteelõik (478 km) ja üks pikemaid sirgeid maanteelõike (146,6 km) kulgevad mõlemad sügavas üksilduses üle lageda ja viljatu Nullarbori tasandiku. Ja läbi selle lageda maastiku liiguvad maailma suurimad autorongid. Maanteerongid, nagu neid sealmail nimetatakse.
Nagu juba mainitud, ei ole meil siin Euroopa Liidus vedukist ja haagisest koostatud autorongid tavajuhul pikemad kui 18,75 m ja raskemad kui 44 tonni – siinse tiheda liiklusega teede jaoks on seda küll ja veel. Ent kõik on suhteline, Euroopa Koljatitest saavad maakera kuklapoolel vaata et kääbused – sealsed kolme või nelja haagisega, kuni 53,5 m pikad ja tavaliselt kuni 115 t massiga autorongid näitavad neile vaevata koha kätte! Tõsi, suurlinnadesse ja tiheda asustusega piirkondadesse neid monstrumeid mõistetavatel põhjustel ei lubata, aga kui palju seal asustatud piirkondi ikka on? Enamik maast on lage kõrb, pinnavorm on üsna ühtlaselt tasane ning ilma järskude tõusudeta – hiiglased tunnevad end selles avaruses koduselt.

Tühermaal sündinud
Austraalia maanteerong, road train on sündinud mandri südames – kõrbes. Antipoodide koloniseerimine algas 1788. aastal, kui Austraalia mõõduka kliimaga kagunurgas pandi alus Uus-Lõuna-Walesi sunnitöölaagrile, kuid üüratud kõrbealad mandri kesk-, lääne- ja põhjaosas said esimeste Euroopa ekspeditsioonide poolt läbitud alles 19. sajandi teisel poolel. Ent kui nendele kõrvalistele aladele hakkasid tekkima esimesed eurooplaste asustused, tekkis kohe ka vajadus nende kaubaga varustamiseks. Rakendust leidsid kõrbeekspeditsioonide tarbeks Austraaliasse toodud kaamelid ning afgaanidest kaameliajajaid. Afgaani kaamelikaravanidest said järgnevatel aastakümnetel asendamatud kaugvedude korraldajad nendesse teedeta piirkondadesse. Hobused ega muud veojõulised pudulojused ei oleks tuhandete kilomeetrite pikkust retke üle selle kuuma ja kuiva praepanni lihtsalt välja kannatanud.
Kõrbelaevade ülemvõim kestis kolmveerand sajandit, ent sellele tegi kiire lõpu 1934. aastal Austraalia valitsuse poolt kõrbesse aega teenima saadetud raudruun. „Kroonu maanteerong” (Government road train, nagu seda esimest veokit tunti) kujutas endast Inglismaal AEC tehases valmistatud 8x8-veoskeemiga sõjaväeveokit, mille taha haagiti kaks kuni neli haagist. Sellisena oli masin ette nähtud kuni 30 t koorma vedamiseks, kuid pidi praktikas sageli hulga raskemat lasti vedama. Kõige rohkem pidi raske koorma liigutamiseks tööd rügama AEC 6silindriline 130 hj diiselmootor, samas kui „vedurijuhid” avatud külgedega ja ilma tuuleklaasita kabiinis päikese käes kõrbesid. Elu tegi hapuks ka otse istmete taha paigutatud 1,5 m läbimõõduga jahutusventilaator ja selle tekitatud, talvisel ajal nullilähedase temperatuuriga ning kuumadel päevadel enam kui 40kraadise õhu pööris.
Õigupoolest oli too AEC üks väga eripärane masin. Tegu oli ühega kolmest Briti armee eritellimusel valmistatud prototüübist (ülejäänud kaks saadeti teenima Lõuna-Aafrikasse ja NSV Liitu). Projekti initsiatiiv tuli Inglismaalt, kus oli juba tol ajal kanda kinnitamas aimdus uue sõja peatsest puhkemisest. Maanteerongi projekti raames loodi ebatavalise konstruktsiooniga, spetsiaalselt raskesti ligipääsetavate alade kaubaga varustamiseks mõeldud veduk, mis pidi sõjaajal impeeriumi kaugemates nurkades stabiilsema kaubaühenduse tagama. Edukatest katsetest hoolimata projektist endast asja ei saanud ja seeriatootmisse ei jõudnud see sõiduk kunagi.
Nime poolest oli see AEC küll maanteerong, kui liikus ta teedeta maastikul, üle liivadüünide ja läbi kiviklibuste jõesängide. Samuti eriprojekti järgi valmistatud neljateljeliste haagiste kõik teljed olid eraldi vedrustatud, mis aitas haagistel üle ebatasase maastiku liikudes püsti jääda. Veelgi olulisema omadusena järgisid kõikide haagiste kõik teljed pöördel täpselt veduki poolt liiva või muda sisse ette sõidetud rööbast ning vähendasid võimalust kinni jääda. Masina tippkiiruseks oli 28 miili tunnis, kuid „kaubaringi” keskmine kiirus küündis enamasti vaid pooleni sellest.
Algselt tutvustamise ja katsetamise eesmärgil Austraaliasse saadetud prototüüp jäigi sinna ja teenis truult aastaid. Kui masin 1946. aastal lõpuks riigiteenistusest maha arvati ja erakätesse müüdi, oli see peamiselt teedeta maastikul liigeldes läbinud uskumatud 1 280 000 miili ehk enam kui 2 miljonit kilomeetrit!
AEC prototüübil nähtud ideid arendas peale Teist maailmasõda edasi Austraalia Põhjaterritooriumi kohalik kuldsete kätega autojuht Kurt Johannsen. Ta kombineeris hiiglaslikust, sõjatankide transportimiseks mõeldud 45 t veovõimega Diamond T vedukist ja kahest iseehitatud haagisest maanteerongi, mis võimaldas tal tavalise veoautoga võrreldes 20 veise asemel kaugetesse rantšodesse korraga kuni 100 isendit vedada. Hellitava hüüdnime Bertha saanud sõiduk sai eeskujuks järgmistele ning peagi vedasid üle punase kõrbe kaupa ja kariloomi teinekord ka 7-8 haagisega ning enam kui 100 t kandevõimega monstrumid. Võite vaid ette kujutada, kuidas sel piirangute-eelsel ajal neid ilma piduriteta haagiseid tolmustel kruusateedel taltsutati!

Jänkid valitsevad turgu
Tänapäeva maanteerongide puhul ei ole maastikusuutlikkus enam nõutav, ka Austraalia kõige kõrvalisemad asulad on teedevõrgustikuga ühendatud ning kõik põhimaanteed viimastel aastakümnetel ka asfalteeritud.
Peamiselt on rekkameeste kasutada Põhja-Ameerika juurtega tehnika, mida hinnatakse kõrgelt tänu tugevale konstruktsioonile ja vastupidavusele karmides oludes. Kõige levinumad on kohapeal koostatud Kenworthi ja Macki vedukid, näha võib ka teisi ameeriklasi – Western Stari, Freightlinerit, Internationali... Oma tehas on seal ka Volvol ja Ivecol, kuid üllataval kombel on nende globaalsete tegijate võimsaimad mudelid samuti Ameerika juurtega.
Mootorid on keskeltläbi 500–600hobujõulised, võimsaimatel raskekaallastel ka enam – näiteks paigaldatakse populaarsele, Austraalias projekteeritud ja valmistatud Mack Titanile kuni 685 hj jõuallikaid. Vedukid on sageli kohandatud Austraalia oludega. Need on sageli Ameerika versioonidest lühema raamiga, kuna see on tugevam ning tagab parema manööverdusvõime. Suure hulga haagiste teenindamiseks on tarvis ka suuremat hulka suruõhupaake ning pikemate vahemaade katmiseks suuremaid kütusepaake (Titanile paigaldatakse kuni 2240 l paake). Tõsi, isegi kõrvalistel kõrbealadel leidub vähemalt iga 300 kilomeetri tagant road house ehk multifunktsionaalne teenindusjaam – kombinatsioon tanklast, sööklast, kioskist, baarist ja ööbimiskohast, kuid kütus on seal suuremate linnadega võrreldes sageli kuni kolmandiku võrra kallim ja seetõttu on parem suuremas koguses odavat kütust kaasa tankida.
Enamlevinud vedukid, sh ka Euroopa brändide Iveco ja Volvo tippmudelid, on klassikalised, pika kapotiga Ameerika-stiilis masinad. Pikki kandilisi mootorikatteid ehivad hiiglaslikud kroomist säravad iluvõred – ilma naljata, tegelikult on see oluline detail! Autotootjad kiinitavad seda, rääkides uhkusega sadadest ja tuhandetest ruuttollidest radiaatoripinnast, mis nende iluvõrede taha mahub ja mootori vereringet kõrbekuumuses jahutab. Juhid lasevad, samuti uhkus rinnus, pilgul üle selle kroomimere ja mööda edevat pikka kapotti libiseda, ronivad muheledes kabiini ja asuvad teele teadmisega, et just nemad on need väljavalitud, kes maailma pikimaid sõidukeid neil maailma üksildasematel ja kahtlemata ka ohtlikel teedel juhivad.
Kõrbeteedel ei kohta ühtegi veokit, mis poleks massiivsete kängururaudadega varustatud. See on hädavajalik lisavarustus, ilma milleta seda kroomiläiget kauaks ei jaguks. Pärast pimeduse saabumist on paljude maanteede servad täis kartmatult ringi hüppavaid kängurusid ning sageli leiab tuledevihk üles ka mõne öisel maanteel uitava veise. Kõrberantšode pindalad küündivad tuhandetesse ruutkilomeetritesse ning tohutute mõõtmete tõttu ei ole need tarastatud – pudulojuste ja maantee vahel ei seisa ühtegi takistust. Ülirasket sõidukit on ootamatu takistuse ees võimatu peatada ning mõte sellest ühes oma mitme haagise pikkuse sabaga mööda põigata ei ole terve mõistusega kooskõlas.
Pirakad kängururauad annavad juhtidele vabaduse takistusi lihtsalt eirata! On üsna tavaline, et üks rekka öö jooksul mitmele kängurule pihta saab. Sellest annavad tunnistust ka maanteede servi palistavad võikad korjusteread.

Mida suurem, seda parem
Ligi pool Austraalia veostest liigub raudteid pidi, ent maanteetransport on teiseks mahukaim transpordiliik, võttes enda kanda umbes kolmandiku kogumahust. Tänu suurtele vahemaadele ja hõredale asustusele on sealne raudteevõrgustik napp ja maanteetranspordi roll ka pikamaaveoste puhul tähtis. Veoste maht on aja jooksul aina kasvanud ning ilmselt jätkub see tendents ka tulevikus. Lähema 15 aasta jooksul ennustatakse kasvu umbes veerandi võrra. Nii valitsuse kui erasektori poolt on olemas initsiatiiv vedude efektiivsuse tõstmiseks. Ühest küljest võimaldatakse maanteerongidele ligipääsu enamatesse paikadesse, teiseks võimalikuks lahenduseks on mõistagi… veelgi suuremad maanteerongid!
Jajah, tõsiselt – möödunud aastal alustati Lääne-Austraalia osariigis Pilbara kaevanduspiirkonnas ametlikke katsetusi 60 m ja 140 t maanteerongidega. Projekti eesmärgiks on suurendada sealsete kaevandusvedude tootlikkust ning hoida kokku transpordikulusid, katsetuste käigus hinnatakse muudatuse mõju teede seisukorrale ja liiklusohutust. Mõõdasõitude hõlbustamiseks on nende pikendatud maanteerongide tippkiirus piiratud 90 km/h, samas kui tavalised 53,5 m pikkused masinad liiguvad muu liiklusega samas tempos, 100 km/h.
Piirangud piiranguteks – erateedel ei ole tarvis neid järgida. Seda tõdemust kasutavad enda huvides kaevandusoperaatorid Granites’i rauamaagikaevanduses, kõrvalises Tanami kõrbes. Tavaliselt võime karjäärides näha suuremõõtmelisi, 200 t karjäärikallureid, ent siin on vahemaad liiga suured ning need on asendatud eriotstarbeliste maanteerongidega. Need nimetuse powertrain all tuntud autod on võib-olla suurimad, mida kusagil maailmas regulaarses kasutuses leiame. Need koosnevad 760 hj diiselmootoriga vedukist ning kuni kuuest eriotstarbelisest haagisest. Seejuures on vähemalt üks haagistest varustatud veel ühe samasuguse jõuallikaga, mootorite omavahelise sünkroniseerimise eest hoolitseb elektroonika. Kombinatsiooni mass jääb üldjuhul 500 t kanti, võimalik maksimum on aga kahte motoriseeritud haagist kasutades kuni 750 t!
Olgu, kas sellest juba ei piisa? Ei, sugugi mitte kõik ei arva nii! Austraalias leidub ka neid, kes teinud haagiste teineteise külge ühendamisest Guinnessi rekordite raamatu väärilise jõukatsumise. Nimetatud raamatut sirvides leiame, et kõige-kõige pikema veduki liigutamise au kuulub John Atkinsoni nimelisele autojuhile, kes haakis tavalise Mack Titani taha… 113 haagist! Tolle autorongi kogupikkus, 1474,3 meetrit, paneb kujutlusvõime proovile – see on umbes sama pikk, kui tänavalõik Vabaduse väljakult Linnahalli juurde! Kolossi poolt läbitud distants oli küll vaid 150 meetrit, ent rekordi püstitamiseks sellest piisas. Olgu siiski öeldud, et varasematel rekordikatsetel on enam kui kilomeetri pikkuse autorongiga läbitud ka 8 km teekond.
Niisiis… järgmine kord end Tallinna–Pärnu–Ikla maanteel mõnest kaugsõiduveokist mööda surudes võime kirumise asemel rõõmustada – meie siin oleme ju kergelt pääsenud!

Sarnased artiklid