Aus nelikveoline linnamaastur
Martin Meri
04.01.2018

Subaru on omanäoline automark. Tema firmamärgiks on kujunenud boksermootor ja pidev nelikvedu - neid kahte lahendust pruugitakse enamikul Subarutel. Erandiks ei ole ka “väike” Subaru XV.

Subaru XV ajalugu pole väga pikk: ideeautona esitleti seda 2011. aasta Shanghai autonäitusel ja juba samal aastal Frankfurdis jõudis avalikkuse ette ka seeriaauto. XV põhineb suuresti Subaru Imprezal, olles sisuliselt selle “kõrgemale” tõstetud versioon, keretüüpe oli üks – viieukseline luukpära.
XV turuletulek langes aega, mil maailmas valitses üleüldine väikeste linnamaasturite buum ja Subaru otsustas kasvavast turust ka oma osa saada. Kuna nende autode sihgrupp ei läinud suure tõenäosusega kunagi maastikule oma sõidukit proovile panema ja sõidud olid enamjaolt linnatänavatel, siis pakkus enamik konkurente nelikvedu kangematele ja kallimatele versioonidele ning suuremalt jaolt müüdi esiveolisi “džiipe”.
Teada-tuntud nelikveo spetsialistina ei hakanud Subaru oma olemasolevate (ja tulevaste) klientide ootusi petma ning pakkus XV-d eranditult ainult nelikveolisena. Sealjuures ei tehtud petukaupa, et vaikimisi veavad esirattad ja “ekstreemsemates olukordades” lülitub järgi ka tagasild, vaid tegemist oli ehtsa sümmeetrilise pideva nelikveoga. Jõuallikate nimekiri oli võrdlemisi lühike: kaks vabalthingavat bensiinimootorit, üks lahjem (1,6 liitrine, 84 kW), teine võimsam (2liitrine, 110 kW) ning diislisõpradele ka üks sedalaadi mootor (2liitrine, 108 kW). Kõik on boksermootorid – ka selles osas jäi Subaru endale kindlaks ja jätkas varasematelt mudelitelt tuttavat joont.
Käigukastidena pakuti kas 5 ja 6käigulist manuaali või Lineartronicu nime all
automaatkasti kohustusi täitvat variaatorkasti.

Variaatorkast nõuab harjumist
Just automaatkast ongi inimestele mõneti võõras olnud. Subaru inseneride idee teha jõuülekanne ülimalt sujuvaks, kus käiguvahetusest tulenevaid astmeid pole tunda, on iseenesest hea, aga paraku on aeg näidanud, et Euroopa kliendid suhtuvad sellesse kerge umbusuga. Tuleb tõdeda, et variaatorkast tekitab kummipaela sarnase efekti ja sellega harjumine võtab aega. Oma töökindluselt on tegu siiski üsna murevaba lahendusega, mis on tootja poolt mõeldud suisa hooldevabaks.
Siiski tasuks suurema läbisõiduga autode puhul mõelda kastis õli ja filtri vahetusele, mõnikord kohtab isegi soovitusi vahetada variaatorkastis õli ja filtrit 100 000 km läbimise järel.
Manuaalkastid on XV-del viie (1,6 liitriste mootoritega kombineeritud) või kuuekäigulised (kasutusel 2liitriste mootoritega). Mõlemad on vastupidavad ja probleemivabad, kuid murekohaks on siinkohal sidur ja hooratas. Nimelt on XV-l võrdlemisi lihtne sidurit “kärsatada” ja libistada, sest näiteks maastikul nikerdades, lumme kinni jäädes või lihtsalt järsemalt paigalt võttes on sidur kiire kuluma.
Tulemuseks on sidurikomplekti vahetus koos enam kui 700 eurose arvega ja kui sellega viivitada, siis võib remondiarvele lisanduda ka hooratta vahetus, mis kergendab rahakotti veel ligi 600 euro võrra. Ka järelturult manuaalkastiga kasutatud autot ostes tasuks tähelepanu pöörata just sidurile.

Lakooniline sisemus
Interjöör on lihtne ja lakooniline, esmamuljelt mõjub ta suhteliselt uue auto (2013) kohta vanamoodsa ja kandilisena. Armatuurlaud ja salongis olevad lülitid-hoovad on kuidagi odavamaiguliselt plastised, ent toimivad konkreetselt. Istmed on üldjuhul tekstiilkattega ja nendegi puhul ei ole midagi toretsevat. Juhiiste on keskmike hulka kuuluv, maha ei libise, otseselt ebamugav pole, aga mingit erakordset mugavust ka ei paku. Ergonoomika on paigas ja pärast mõningast seadistust leiab meelepärase asendi – esiistmete liigutamine toimub käsitsi kangide-hoobade abil.
Kogu interjööri iseloomustab kokkuvõtvalt üks sõnapaar: lihtne, aga vastupidav ja toimiv. Suure pereauto lootusi ei maksa XV peale panna – klassilt on ju tegu kompkaktse krossoveriga.
380 l pakiruumi mahuga jääb XV sarnaste mõõtmetega konkurentidele – nagu Škoda Yeti või Ford Kuga – alla. Vajadusel neelab pakiruum kokkuklapitud lapsevankri, aga sel juhul tuleb muu pagas sõitjateruumi paigutada.
Istekohti jagub teoorias viiele, kuid praktikas võiks XV-ga viiekesi sõita nii harva kui võimalik – mugav pole ei ees- ega tagaistujatel. Juhile pluss ühele-kahele reisijale on aga XV piisavalt ruumikas ja täidab talle seatud ootused.
Multimeediasüsteem on XV-l nõrk koht – see on justkui viis aastat vanemalt autolt pärit. Ka kasutajaliides on vanamoodne ja ja selle funktsionaalsus jätab soovida. Tehases paigaldatud helisüsteemid ei ole eriti kvaliteetsed ja kes soovib autos muusikat kuulata ja on nõus väikese investeeringu tegema, võiks lasta paigaldada paremad kõlarid.

Välimus
Välimuselt meenutab XV teisi Subaru mudeleid. Oma kõrge kliirensi, katuseraamide ja plastikust rattakoopaäärtega jätab ta sportliku ja ehtsa Subaru mulje, millest õhkub kindlat juhitavust ja toimetulekut ka linnavälises keskkonnas.
Kerega tuleb XV puhul olla ettevaatlik. Kuna see pole galvaniseeritud, siis on kõikvõimalike kahjustuste ja täkete kiire likvideerimine hädatarvilik, et vältida roostetamist. Rooste likvideerimine ei ole ühelgi autol soodne ja sestap ka soovitus kasutatud auto ostmisel, et kontrollida avariiregistrit ja võimalusel eelistada neid eksemplare, millel avariid puuduvad ja register puhas.

Pidev nelikvedu on Subaru DNA
Kui XV või tegelikult mistahes teine Subaru mudel ei oleks nelikveoga, siis ilmselt neid tänavatel kuigi palju ei kohtaks. Nelikvedu on Subaru kaubamärk ja see on oma töökindluselt ja toimivuselt nii hea, et tänu sellele kompenseeritakse autode muud puudujäägid – olgu selleks kõrgem kütusekulu, ebaharilik variaatorkast, nõrk sidur või odavamaiguline plastsisemus.
Nelikvedu kombineerituna Subaru teise firmamärgi, boksermootoriga, annab XV-le suurepärase teelpüsivuse ja sellega kaasneva turvatunde. Subaru XV mootorid ei ole ülemäära erksad, aga see-eest töökindlad. Kõik mootorid on kettajamiga, mis säästab omanikke kulukast rihmavahetusest. Aeg-ajalt (100 000 km intervalliga) tuleb vahetada abirihma, mille kulu koos vahetusega jääb 100 euro piiresse. Dünaamika poolest on väikseim, 1,6liitrine mootor piisav linnasõidul, kuid maanteel sõitjal tasuks eelistada kaheliitriseid.
Kellel on kindlaks kriteeriumiks automaatkast (XV puhul variaatorkast), jäävad valikusse vaid bensiinimootorid, sest diislit pakuti ainult käsikastiga. Maanteesõidul lööb välja ka üks XV puudus: müraisolatsioon on kehvapoolne ja salongi kostab üsna tugev sõidumüra.

Kokkuvõtteks on Subaru XV soe ostusoovitus neile, kes liiguvad aeg-ajalt ka väiksematel ja kehvematel teedel ning peavad lugu usaldusväärsest, konkreetsest ja täpsest juhitavusest. Oma pideva nelikveoga ja suhteliselt kõrge kliirensiga (22 cm) XV on eeskujuliku läbitavusega ja saab võrdselt hakkama nii linnatänavatel kui ka linnalähedastel metsateedel. Järelturul algavad hinnad 10 000 eurost ja ulatuvad vähekasutatud eksemplaridel 20 000 euro piirimaile.

Sarnased artiklid