Aur vs tuul
Tormi Soorsk
01.01.2015

Üks mees tahtis saada silmapaistvaks maalikunstnikuks, aga tast sai hoopis Ameerika ajaloo üks väljapaistvamaid insenere. Ja küllap ka kogu maailmas, sest suuresti tänu temale toimus merenduses järsk murrang – purjekate asemele ilmusid aurikud. 2015. aastal möödub Robert Fultoni sünnist 250 ja surmast 200 aastat.

Robert Fulton sündis tänapäevase Pennsylvania osariigi Väike-Inglismaaks kutsutud piirkonnas Iiri päritolu farmeri perekonnas 14. novembril 1765. aastal.
Väikeseks meeldetuletuseks: 18. sajandi esimesel poolel oli Põhja-Ameerika idarannikul 13 inglaste kolooniat (mitte osariiki) ja valgeid koloniste oli seal vaid umbes 2,5 miljonit. Ameerika Iseseisvussõja (1775–1783) alguseni oli veel 10 aastat...
Kolonistid pidid toimekate ja töökate inimestena üldiselt iga asjaga ise toime tulema ja Robertistki sai self-made-man. Lugema ja kirjutama õppis ta kodus, 8aastaselt saadeti ta kohalikku kveekerite kooli, seejärel Philadelphiasse ühte juveelikauplusse õpipoisiks. Seal sai tema tööks miniatuuride maalimine elevandiluust valmistatud ehetele – ju siis oli poisil annet selliseks tööks. Igatahes suutis ta nii palju teenida, et ostis 20aastasena emale ja õdedele-vennale uue farmi. Pole paha ühe nooruki kohta. Sünnifarm oli läinud pankrotti juba 1771. aastal. Isa suri, kui Robert oli 9aastane.
1786. aastal läks Robert natukeseks ajaks Bathi, et ravida teda vaevanud ägedat köha. Enda ülalpidamiseks jätkas ta sealgi maalimist. Ostjad olid tema töödega rahul, kuid soovitasid tal sõita Euroopasse end täiendama. Juhtus nii, et just siis olid Philadelphia – millest sai mingiks ajaks Ameerika suurim linn, tähtis poliitiline-, finants- ja kultuurikeskus – ettevõtjad jt tähtsad kodanikud väga huvitatud linna maine, sh ka kultuurilise poole tõstmisest. Nende hulka kuulus ka nn esimene ameeriklane – nagu teda hüüti juba ta eluajal ja hiljemgi – Benjamin Franklin, Ühendriikide üks alusepanijaist ja kuues president, kellega kohtus ka Robert Fulton. Nende inimeste hulgast leidis noormees endale toetajaid ja 1787. aastal suunduski ta Londonisse.

Tähtis on tunda õigeid inimesi
Tänu saadud soovituskirjadele läks Londonis sisseelamine libedalt. Elupaiga leidis ta kuulsa inglise-ameerika maalikunstniku Benjamin Westi (1738–1820) juures (Roberti ja Benjamini isad olid olnud sõbrad). Kas ümbritseva keskkonna mõjul või mõnel muul põhjusel sai noormehele üsna varsti selgeks, et tema anne ja stiil sinna kohta ja aega ei sobi. Ära oleks ta ennast toitnud ja küllap hästigi, aga seda oli talle vähe. Kuid Benjamini juures ja ümberringi liikusid väga tähelepanuväärsed inimesed ja nõnda oli Robertil kerge nakatuda uutest ideedest.
Üheks isikuks, kellega ta kohtus, oli lord, hilisem Bridgewateri hertsog Francis Egerton, kes oli lasknud oma söekaevandustest Worsleys söe väljaveoks Manchesteri kaevata esimese tõsiseltvõetava veetranspordiks mõeldud kanali (Bridgewater Canal avati 1761). Mööda kanalit suutsid hobused vedada kümneid kordi suuremaid söekoormaid kui vankriga kuival maal. Pärast selle kanali valmimist läks Inglismaal lahti kanalite ehitamise buum, nagu inglased on ise seda ajajärku nimetanud.
Teiseks hiljem Fultonit tugevasti mõjutanud inimeseks oli James Rumsey, kellest Benjamin maalis portree. Rumsey oli pärast aastatepikkusi katsetusi ja ümberehitusi jõudnud 3. detsembril 1787 Ameerikas Potomaci jõel suure eduni. Rohkearvulise väärika publiku ees demonstreeris ta oma aurupaati (20 aastat enne Fultoni Clermonti). Paadis oli aurumasin, mis pani tööle pumba, pump aga tekitas veejoa, mis ahtri alt väljudes tõukas paati edasi. Esitlus oli edukas, aga edaspidist edu ei toonud, sest Rumseyl tuli puid-maid jagada teise aurupaadi ehitajaga, John Fitchiga. Fitch oli oma aurupaati nimega Perseverance, kus aurumasin käitas mõlemas poordis edasi-tagasi liikuvat poomi, mille külge kinnitatud aerud lükkasid paati edasi nagu pardi jalad-lestad, demonstreerinud tsipa varem, 22. augustil 1787. Aga läks nii, et patendi said mõlemad esimese aurupaadi leiutajad samal päeval! Fitch kaotas konkurentsi kartuses osa rahastajaid, ei suutnud edukalt jätkata ja jõi end lõpuks surnuks (1798). Rumsey aga kiirustas Inglismaale, sest oli kuulnud, et Fitch läheb sealt patenti hankima. Nüüd sai hoopis tema sealt mitmeid patente, näiteks pumpadele, masinatele, hüdrosilindritele jne, aga neist ei jõudnud temalegi tulu tõusta, sest 1792. aastal sureb ta ajurabanduse tagajärjel.
Robert oskas need kaks asja, kanalid ja aurupaadid, kokku viia. Maalimisest saadud rahadega katsetab nii veepaiskuri kui poomi-aerude variandiga ning teeb eespool mainitud hertsogile ettepaneku ehitada tema kanalitele auru jõul liikuvad paadid-pargased. Hertsog võtab vedu ja aastail 1796–1799 ehitataksegi tema saeveskis esimene aerude abil liikuv aurupaat. Aga katsesõidu järel loobub hertsog plaanist selliseid paate kasutada, sest kardab, et aerude liikumisest tekkivad lained söövad liialt kanalite savikaldaid. Fultoni suurejooneline plaan katta kogu Inglismaa kanalite võrguga, kus askeldaks tema ehitatud aurupaadid, kukub kokku.
Irooniline on seejuures, et hertsog näeb 1803. aastal järgmise ajalukku läinud paadiehitaja, William Symingtoni aurupaati nimega Charlotte Dundas ja satub sellest nii suurde vaimustusse, et tellib neid endale koguni kaheksa tükki! Aga kuna ta sureb samal aastal, siis ei sünni siitki midagi.
Kanalite projektide ning paatidega katsetamise kõrvalt jõudis Fulton saada patendi algelisele kaevamismasinale ja teistelegi väiksematele asjadele, aga need ei rahuldanud tema ambitsioone. Kuigi tema projektide järgi ehitati siin-seal mõned kaarsillad, ei pannud seegi tema hinge laulma. Pettunud, et tema väärt ideid ei toetata, läks ta 1797. aastal Pariisi – ehk seal mõistetakse paremini, kui suur geenius ta on.

Nautilus
Pariisis kohtub ta teiste hulgas ka markii de Jouffroy d’Abbansiga, kes oli juba 1776. aastal ehitanud esimese sõuratastega aurupaadi Palmipède’i ja 1783. aastal veel teisegi, nimega Pyroscaphe. Seega tunduvalt varem kui ameeriklaste poolt kõige esimesteks peetud Rumsey või Fitch, kuid kuna markiil tekkisid vaidlused autorluse üle teda ehitamisel aidanud Perrier-vendadega, siis näpsasid ameeriklased patendid endale. Fultonile oli tutvus markiiga muidugi väga teretulnud, sest viimane askeldas veel muudegi huvitavate asjadega, näiteks algeliste torpeedodega.
Juba Londonis oli Fultonil tekkinud idee ehitada allveelaev, aga seal ei tuntud selle vastu huvi. Nüüd pakkus ta seda ideed prantslastele, et need saaksid seda leiutist kasutada sõjas inglaste vastu. Ju siis pidi Fulton ikka väga kibestunud olema! Talle öeldi mitu korda ära, sest selline vee alt sõja pidamine olevat väga barbaarne ning vastuolus eetikaga. Aga lõpuks sai ta mereministrilt ikkagi loa allveelaev ehitada. Siit-sealt võib lugeda ka vihjeid, et Fulton olevat asju ajanud ka otse Napoleoniga, kuid veenvat kinnitust sellele pole.
Esimese Nautiluse (siit ehk sai J. Verne oma allveelaeva nime?) ehitas Fulton 6,5 m pika ja 1,9 kõrge. Kerematerjaliks olid vaskplaadid, mis olid needitud raudribidele. Edasiliikumiseks vee all oli propeller, mida aeti seest ringi sõuvõlli otsa kinnitatud vändaga läbi ülekandehammasrataste. Vee peal liikumiseks sai üles tõsta masti ning purjetamiseks kasutada hiina džonkidelt tuttavat purje. Sukeldumise-ülestõusmise kergendamiseks olid laeval külgedel sukeldustüürid (!), laeva vööriosa kohal aga vaatlusakendega kuppel. Laeva lael oli pikk harpuun, mis pidi otsapidi kinnituma vaenlase laeva keresse – need olid siis valdavalt puidust. Läbi harpuuni otsas oleva avause jooksis nöör, mille ühes otsas oli vasksilindris lõhkelaeng, teine ots aga allveelaevas. Kui harpuuni otsik oli vaenlase laeva pardas kinni, hakkas allveelaev eemalduma, ise nööri pidevalt järgi andes. Olles jõudnud ohutule kaugusele, hakati sikutama nööri tagasi, kuni nööri teise otsa kinnitatud miin põrkas vastu veepealse laeva parrast ja detonaator pani miini plahvatama.
Esimesel katsel 29. juulil 1800 sukeldus allveelaev 7,6 m sügavusele ja viibis vee all 17 minutit. Järgnesid uued katsed. Võrdluskatsel sõudepaadiga kiiruse peale oli tulemuseks, et Nautilus läbis 110 m distantsi kaks minutit kiiremini kui kahe sõudjaga paat vee peal!
3. juulil 1801 tehtud katsel uputas Nautilus 12meetrise vana luubi, mille admiraliteet oli selleks katseks eraldanud. Juuresviibinud merenduskomitee liikmed läksid entusiasmist põlema ja tellisid Fultonilt kohe kaks 11 m pikkust allveelaeva, kus meeskonnas oleks olnud kaheksa meest ja laev oleks suutnud vee all olla 8 tundi. Pealegi oli Fulton neile rääkinud, et allveelaevu pole vaja ainult vaenlase laevadega sõdimiseks üks-ühele, vaid neid võib kasutada ka laevateede ning sadamate märkamatuks mineerimiseks. Kes teab, kuidas see oleks võinud lõppeda, aga juhuse tahtel leidis septembris Nautilust külastanud Napoleon selle lekkivana väga küsitavas seisukorras ja keeldus uutest allveelaevadest järsult, pidades Fultonit petiseks ja šarlataniks.
1801. aastal oli Fulton kohtunud Robert R. Livingstoniga, Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni ühe koostajaga, kes oli nüüd Prantsusmaal saadikuna. Livingston oli juba enne Pariisi tulekut omandanud 20aastaks ainuõiguse arendada New Yorgi osariigis aurulaevadel põhinevat laevandust. Nüüd otsustasid kaks meest kanda üheskoos kulud ja ehitada Fultoni ideede põhjal külgmiste sõuratastega katseaurulaev. Esimese, 20meetrise rataslaevaga ei vedanud, aurumasin purustas kere ja see uppus, aga ebaõnn ei heidutanud mehi. Ja Fulton tellis uue, 24 hj aurumasina (eelmisel oli see olnud vaid 8 hj), nüüd juba Hudsoni jõele mõeldud rataslaeva tarbeks.

Tagasi Inglismaal
1804. aastal pöördub Fulton Londonisse tagasi ja pakub inglastele prantslaste vastu sõdimiseks oma allveelaeva ja ründelaevade ideid. Nüüd on ta siis Inglismaa patrioot!
Inglased teavad, et Napoleon kogub Boulogne’is vägesid Inglismaale sissetungiks. Sinna on koondunud ka Prantsusmaa laevastik ning neid kavatsevadki inglased rünnata vahenditega, mida Fulton pakub, et võimalikku rünnakut edasi lükata ja kui veab, siis prantslaste laevastikku tugevasti nõrgestada. Tolleaegsele Briti peaministrile W. Pittile on pakutud igasuguseid lennukaid ideid – uputada Boulogne’i sadamasuusse hulk Inglise laevu, saata prantslaste laevade kohale pommidega õhupallid ja need siis sobival hetkel alla kukutada jms, aga Pitt ei võta ühestki vedu. 20. juulil 1804 kohtub ta Fultoniga ning viimase pakutu võtab ta vastu. Fulton pakub kombineeritud rünnakut, kus kasutataks nii süütelaevu, nn torpeedosid, miine jms. Lüüakse käed ja Fulton saab raha ideede teostamiseks.
Kõige rohkem loodab ta miine paigaldavatele nn katamaraanidele. Mida see siis endast kujutas? Kahe ujuki vahel oli käsitsi ringi aetav labadega ratas ning tüüriaer. Ujukid olid tinaballastiga timmitud olema peaaegu veepinnaga tasa, mees katamaraanil pidi kandma tumedaid riideid ja kapuutsi, sest rünnakut kavandati ööpimeduses või hommikuhämaruses. Katamaraan pidi jõudma prantslaste laevani ja kinnitama miini laeva ankruköie külge. Siis pidi ta kiiresti tagurpidi eemalduma ja ohutust kaugusest nöörist sikutades panema miini plahvatama. Neid pidi Boulogne’i retkeks valmis saama 18.
Veel oli rünnakuks mõeldud hulk püssirohuga täidetud vaate, mis oleks pidanud lainetega jõudma prantslaste laevadeni ja siis pandud plahvatama. Oli ka varutud hulk süütepaate, igaühel suur laeng püssirohtu, mis oleks plahvatama pandud kellamehhanismiga.
2. oktoobri hommikul kell 9 on inglased kohal ja valmis ründama, sest tuule suund ja hoovus on sobivad. Prantslased on aga inglaste rünnakust teadlikud ning laevade ette seadnud üksteisega tihedalt ühendatud paatidest kaitseketi. Lisaks avavad nad inglaste suunas kahuritule, seega üllatusmomenti pole. Süütepaatide mehed teevad meeleheitliku katse ja saavad oma paadid kuidagimoodi kuhugi ühendatud ning põgenevad teistega. Paadid plahvatavad, pakkudes võimsat vaatepilti, kuid kasutult. Välja arvatud mõne mehe kaotus tõkkeketi paadis. Katamaraanide ja püssirohutünnide kasutamisest loobuti hoopiski.
Tagasi jõudnud, ütleb Fulton, et tema vahendeid kasutati oskamatult, aga omalt poolt on ta valmis neid ka täiendama. Enne uut katset tuleb talv ja alles 19. septembril 1805 katset korratakse, aga tulemus on sama – ehk tulemust pole. Fultonile oli lubatud esimese põhjalastud Prantsuse laeva eest 40 000 naela – meeletu raha tol ajal – ning 20 000 iga järgmise eest, aga see ilus raha jääb saamata. 21. oktoobril 1805 teeb inglaste laevastik Trafalgari merelahingus Prantsuse-Hispaania ühendlaevastikule uut ja vana ning Inglismaa ei pea enam prantslaste invasiooni kartma. Seega pole enam vaja ka Fultoni allveelaevu ega teisi uuenduslikke võitlusvahendeid.
Selleks ajaks oli Fultonil koos uue Nautiluse projekt, allveepaat pidi tulema 11 m pikk, kaheksa meest pardal, ja oleks võinud merel olla 20 päeva. Kui inglased ütlevad „ei!”, siis lööb Fulton pettunult käega ja tema projekt ilmub uuesti arhiivist välja alles 1920. aastal.

Aurikud alustavad
Euroopas pettunud, jõuab Fulton 1806. aasta detsembris New Yorki. Seal alustas ta kohe ratasaurupaadi ehitamist, nagu nad Livingstoniga olid Pariisis plaaninud. Samal ajal püüdis ta panna Ühendriikide valitsust huvituma oma allveelaevast, aga selle demonstreerimisel tabas seda täielik fiasko.
1807. aasta augustis oli 43 m pikk ja 4,3 lai, süvisega 4,8 m, veeväljasurvega 1210 tonni ratasaurik Aurupaat, nagu Fulton seda esialgu nimetas, katsesõitudeks valmis. Jõuallikaks oli sel ühesilindriline 24 hj aurumasin, mille silindri läbimõõt oli 61 cm. Külgedel olevad sõurattad olid diameetrilt 4,6 m, labade laius (pikkus) 1,2 m. Paadi plangutus oli 3,8 cm paksustest männiplankudest, mille punnseos oli tihendatud tinaga. Igaks juhuks olid laeval ka kaks masti koos purjedega, aga neid vist ei kasutatud üldse.
Katseks sõideti New Yorgist Albanysse, 240 km mööda Hudsoni jõge. Sõidule kulus 32 tundi ja keskmiseks kiiruseks kujunes 7,6 km/h. Monopoolse sõiduõiguse saamiseks oli kehtestatud nõue, et kiirus peab olema vähemalt 6,5 km/h, sellega siis tuldi toime. Tulemus oli hea – seni seda vahemaad katnud väikestel ühemastilistel purjekatel ehk luupidel kulus aega neli ööpäeva, st kolm korda enam. Paljud skeptikud tulid nüüd üle pooldajate leeri.
Pärast esimest reisi ehitas Fulton ümber aurumasina kaitsebarjääri, lisas reisijate tarbeks magamisasemeid ja tegi veel üht-teist, hakates nüüd paati/aurikut nimetama North River (nii kutsuti siis Hudsoni jõge) Steamboat. Enne talve jõuti teha veel neli reisi. Asi kippus aga natuke dramaatiliseks, sest luubiomanikud hakkasid jõel aurikut, eriti tema kaitseta sõurattaid, rammima. Seetõttu ehitas Fulton talvel ratastele soliidsed kaitsed, samas täiustas tunduvalt ka mehaanilisi osi, mis olid olnud nõrgapoolsed, ehitas kajutiruumid mugavamaks jne. Välja tuli nagu uus laev, mis aastal 1808 registreeriti nime all North River Steamboat of Clermont, mida aga hakati nimetama lihtsalt Clermontiks. Selles linnakeses oli ka Livingstonide kodu, miude Robert abiellus samal aastal R. Livingstoni vennatütrega.
Clermonti saatis edu ja see oli ka loomulik, kuna võimaldas kahe tähtsa linna vahel inimestel liikuda kolm korda kiiremini kui seni. 1809. aastal järgnes rataslaev Car of Neptune, 1811 Paragon. Lisaks ehitas Fulton hiljem ratasaurikuid ka jõgede ületamiseks New Yorgis, Bostonis ning Philadelphias. Omas ajas oli Fultoni lähenemine asjale väga eesrindlik, sest need n-ö praamid ehitas ta meile väga tuttavatena – laevad liikusid mõlemat pidi, vöör ja ahter olid ühesugused, mistõttu peale-mahalaadimine käis kiiresti ning kohe võis startida uuele reisile. Ehk oli ta selle lahendusega ka esimene? Reisid näiteks Brooklyni ja Manhattani vahel kestsid vaid 12–20 minutit ja teada on, et 1854. aastal ületas jõge iga päev 35 000 inimest.
Edu Hudsoni jõel võimaldas Fultonil-Livingstonil hankida uus monopoolne reisijateveoõigus 18ks aastaks Louisiana osariigi territooriumil ehk Ohio ja Mississippi jõgedel reisijate veoks Pittsburghist New Orleansi (1590 km) või vastupidi ning selleks ehitasid nad uue ratasaurulaeva New Orleans. Paraku ei läinud sellel laeval nii hästi kui Clermontil. Esimesel reisil 1811. aastal tabas piirkonda 15. detsembril väga võimas maavärin ja muutis ennegi väga kärestikulised jõed nüüd väga raskesti laevatatavateks. Aurikuna oli 45 m pikk ja 10 lai ning 60 reisijakohaga New Orleans siiski päris hea, suutes allavoolu liikuda kiirusega 11–16 km/h ning vastuvoolugi 5 km/h. Paraku jäi tema teenistusaeg lühikeseks, 14. juulil 1814 põrkus ta vastu veealust kaljunukki ning uppus. Küllap New Orleansi kui siiski hästi õnnestunud laeva tõttu otsustasid kaks Robertit ehitada veel lausa 11 laeva – 6 oleksid jäänud kurseerima Ohio kärestike tõttu (Louisville lähedal, 3 km ulatuses, kõrguste vahe 7,8 m) Louisville ja New Orleansi, 5 aga Louisville ning Pittsburghi vahel.
Kui Fulton 1815. aastal suri, oli ta ehitanud 17 aurulaeva ja veel pool tosinat oli ehitatud tema projektide järgi. 1819. aastal oli Hudsoni jõel reisijaid vedamas ainult 9, aga 1840. aastal juba rohkem kui 100 ratasaurulaeva!
Aurikud olid tulnud ja võitnud, väga kiiresti võeti nad kasutusele algul jõgedel, aga varsti ka meredel.

Fulton sai surma õnnetu juhuse läbi. Ühel õhtul koju minnes otsustasid mehed, sh ka Fulton, tee lühendamiseks kõndida mööda Hudsoni jõe jäätunud pinda. Ootamatult vajus üks sõber, Addis Emmet, läbi jää. Tema päästmisel sai Robert läbimärjaks ja kui ta ükskord koju jõudis, oli ta läbi külmunud. Tulemuseks kopsupõletik ning surm 49aastaselt. Kes teab, mis ta oleks kõik veel võinud teha, aga ometigi tegi ta nii palju, et talle ollakse tänulikud seniajani.

Sarnased artiklid