ATV – lõbu- või töövahend?
Tõnu Ojala
10.01.2011

Maastikusõidukid ehk ATVd leidsid Eestis pikka aega kasutust pigem lõbusõidukitena, kuid üha enam hakatakse neid avastama kui töövahendeid.

Nõndanimetatud headel aegadel kiputi ATVsid ostma põhimõttel „mida võimsam, seda parem”. Võimsad suure kubatuuriga ATVd on lõbusõidukitena uhked, kuid töö tegemiseks ei pruugi just kõige otstarbekamad olla – töö tegemiseks piisab ka 500–600 kuubikust. Tähtsam on mass. Liiga kergest ATVst head töölooma ei saa.
Viimasel ajal on ATVde müük kaldumas töömasinate suunda ning arvestatav osa neist läheb põllumajandusse, metsandusse ja kommunaalsfääri. Töömahu osas allahindlust siiski ei tehta – paarisajast kuupsentimeetrist loobumine ei anna meie oludes sellist märgatavat hinnavõitu, et ostja väiksema võimsusega sõiduki kasuks otsustaks.
ATV ise eriline tööloom ei ole, seega tuleb talle lisasid muretseda ja valikunimekiri on pikk – alates lumesahast või jahipüssi hoidjast ja lõpetades väikese harvesteriga.
Hinnatasemelt võivad ATVd väga erinevad olla. Kallimate hind küünib uue sõiduauto hinna kanti (ca 200 000 krooni), odavamaid noname-pille, mis reeglina Hiina päritolu, saab selle raha eest 3 tükki. Päritolumaa tänapäeval esmast tähtsust ei oma. Põhja-Ameerika või Jaapani mototehnika headuses ei ole vaja kedagi veenda, aga hinnatundlikumal kliendil ei tasu enam ummisjalu ka Taiwani toodangu eest põgeneda.
ATVde tippsõidukid on tehnikat tihedalt täis. Pidev nelikvedu, viiekäiguline käigukast, automaatsidur, starter, kardaanülekanne ja diferentsiaalid, pluss lisavarustusena hüdrosüsteem, mis viib mõtted traktorile. Jõuallikaid leidub nii ühe- kui kahesilindrilisi, nii vedelik- kui õhkjahutusega, jõuülekannete osas on esindatud variandid variaatorist klassikalise siduri ja jalakäiguvahetusega tsiklilahenduseni.
Enamikul odavatest ATVdest hoolitseb tagarataste veo eest kettülekanne, suurematelt leiab kardaani. Viimase plussiks on see, et peaasjalikult maastikul sõitval ATV-l tuleb ketti ja ketirattaid üsna tihti vahetada, kardaan on neist muredest prii. Samas nullib kardaan osa mootori võimsusvarudest.
Variaatorkastiga varustatud ATV-l sidurit pole, juhtraual on rollerile omaselt pidurilingid. „Ilma käigukangita” ATV reeglina ei ole, maastikul liikudes vajab ATV ka tagurpidikäiku. Tavaliselt lülitatakse seda eraldi kangist, mille asukoht on valdavalt vasakul… aga vahel ka paremal!
Taga- ja nelikveo ümberlüliti paikneb reeglina parema käe all nagu ka esidiferentsiaali lüliti, mootori käivitusnupu leiab vasakult. Erinevate markide vahel on erinevusi mootori käivitamisel ja veoskeemi lülitamisel – mõnel juhul tuleb pidur alla vajutada, mõnel juhul mitte jne.
Segadust tekitab, et eri tootjatel pole ühtset standardit pidurite osas. Mõnel rakenduvad pidurid korraga kõigile ratastele, mõnel on esi- ja tagapidurid eraldi. Esi- ja tagarataste eraldi pidurdamisel tuleb pidurdusjõu doseerimisel ettevaatlik olla – vältimaks külje ette viskamist. Tõsi, hoolikas peab nii või teisiti olema, vastasel korral pole keeruline sadulast minema lennata!

Teele!
ATV juhtimine tundub lihtne olevat ja siin peitub oht – liigne julgus on kerge tekkima ja pole ime, kui ATV just sellisel juhul ümber keeratakse või kinni sõidetakse.
Ehkki kõik kolm ATVd olid enam-vähem lähedase võimsusega (30–37 kW), olid vahed märgatavad – lisaks võimsusele mängivad rolli mass, mõõtmed, sõiduasend jpm. Aga ka traditsioonid. Suzuki on suurte ATVde alal vana tegija, Taiwani päritolu SYM ja Dinli mitte.
Algajale näib kolmest testitud sõidukist sobivaim SYM – kompaktne ja mitte liiga äkiline. Väikese kogemusega juht käib temast kergemini üle kui rivaalidest. Samas napib võimsust – siledal teel võiks julgemaltki vajutada, aga mida pole, seda pole. Ka napib rammu raskemate tõusude jaoks.
Suzuki on kõige äkilisem. Rool on kerge, kuid see-eest on seda kerge risti ette keerata. Häirivad ka pehmed esiamordid – läbivajumine järsematel pööretel, mis sisemist tagaratast õhku tõstma kipub.
Dinli on rahulik, kuid võimas (juba mootori jörin on teise tämbriga) ja ei jää ka raskematesse olukordadesse sattudes jänni. Plussiks on stabiilne juhitavus suurel hool künklikul maastikul liikumisel, juhtraud püsib otse. Sõiduasend on mugav.
Looduskaitsjate arvates on ATV, juhul kui temaga heaperemehelikult ringi käia, keskkonnasäästlik liiklusvahend. Laiade, vähem kui atmosfäärise rõhuga rehvide erisurve maapinnale on samas suurusjärgus inimese omaga. Nii saab ATVga hakkama suuremas osas paikades, kus inimene veel liikuma on võimeline, ja erinevalt mootorsaanist või -rattast pole aastaaeg talle nii kriitilise tähtsusega. Paraku on ATV-meeste mainele karuteeneid teinud madalalaubalised „krossitajad”, kes oma sõidukitega maastikke äestanud ja sellega kõigele ATVga seonduvale pleki külge tekitanud.

Suzuki LT-A750 King Quad 4x4 (Jaapan)
37 kW, hind 7413 € (116 000 kr)

Juba 5–6 aastat on King Quad olnud sisuliselt muutusteta, tehtud on vaid väheseid täiendusi (700 cm3 pealt 750-le, kohendatud rooli järeljooksu ja vedrustuse seadeid, hiljuti lisatud elektriline roolivõimendus). Sisuliselt on LT-A700 pisivead (ülejuhitav rool, pehme vedrustus) minevik. Puudusena võiks nimetada vaid vanamoodsat trossiga käitatavat ja tagasillas õli sees toimivat tagapidurit.
Käigud käivad kergelt ja samas hääletult. See omadus on eriti oluline offroad- sõitudel, kus vajalik pidev ja kiire ümberlülitamine. Ülekanded on õnnestunud – masin võtab paigalt kergelt, ilma et mootori pöörded ülearu kõrgele tõuseks. Ülekanne on vaikne, variaatorist ei kosta ebameeldivaid helisid ka kiirel sõidul.
Mootor pälvib kiidusõnu. Negatiivse poolena tuleks mainida vaid seda, et 750 cm3 mootor on eelkäijast mõnevõrra janusem.
King Quad on kiiremaid omas klassis (kuni 120 km/h). 4x4-skeem toimib laitmatult. Manööverdusvõime on hea, pöörderaadius väike – hea liikuda kitsastes oludes. Juhtimine on kerge, pööramiseks pole suurt jõudu tarvis. Samas on juhtraud liigagi kerge – kogu aeg on käed tööd täis, et sõiduk stabiilne püsiks.

SYM Quadrider 600 4x4 (Taivan)
30 kW (tänavasõidupaketi homologeering 15 kW L7e-kvadrik), hind 5618 € (87 900 kr)

SYMi koostetöö on kvaliteetne, viimistlus keskmisel tasemel (eriti katteplasti väljanägemisel). Ehkki tootja ei oma eriti suurte ATVde kogemusi, on tulemus õnnestunud. Eeskujuks on jaapanlased – nii tehniliste lahenduste kui välimuse osas.
Kahekohaline SYM on väike (seetõttu napib tagaistujal jalaruumi), kuid see tagab hea manööverdavuse. SYM on kerge, juhtimine ei nõua suurt jõudu. Juhtraud asub suhteliselt keha lähedal, sõiduasend rohkem esiosal, mis võib olla pisut häiriv sügavatest järskudest aukudest läbi sõitmisel. Käikude lülitus on kerge ja konkreetne, vaid aeglusti ei pruugi alati korralikult sisse lülituda. Variaatorülekanne ei ole väga sujuv, vahel kostub sealt liigset müra.
4x4-skeem töötab hästi, puuduseks on vaid esisilla diferentsiaaliluku puudumine. Ettevaatlikuks teeb, et väntvõll ei pöörle mitte laagritel, vaid saaledel. Toekas ja konkreetne vedrustus summutab hästi ebatasasusi. Hüdraulilised kombipidurid on esmaklassilised, kusjuures süsteem on tehtud nii, et ükskõik kas pidurdada parema või vasaku käega juhtraualt või parema jalaga, pidurdab SYM kõiki 4 ratast.
Harjumatu on käigukangi asetus paremal – enamasti on ATVde käigukang vasakul.

Dinli Centhor 700 4x4 (Taiwan)
32 kW, tänavasõidupaketi homologeering 15 kW L7e-kvadrik, hind 6001 € (93 900 kr)

Dinli raam paistab silma kvaliteetsete keeviste poolest, aga kereplast võiks olla kvaliteetsem ja vähem rabe. Samas kaitsevad plasti külglöökide eest laiusega samasse gabariiti viidud pakiraamid.
Pöörderaadius on võrreldav Suzuki omaga, pööramine vajab aeglasel liikumisel enam jõudu. Teel sõitmise turvalisuse huvides on pöörderaadiust suurendatud, see muudab Dinli maastikul vähem manööverdusvõimeliseks. Dinli on üks vähestest ATVdest, millel alumiiniumist isehooldatavad-määritavad õõtshoovad. Käigulülitus ei ole nii sujuv kui Suzukil ja SYMil, kui jõuga käike vahetada, siis tulemus ei parane.
Dinli on toekas, võtab vastu tugevaid lööke esivedrustusele. Need ei kandu läbi juhtraua edasi ja juhitavus ei kao naljalt. 4x4-lülitus on koos esisilla diferentsiaali blokeerimise võimalusega ja kaitseb juhusliku lülituse eest. Hüdraulilised kombipidurid on varustatud võidusõidumaailmast tuntud armeeritud pidurivoolikutega.
Dinlil on suur kütusepaak (25 l), mis maastikul osutub vahel oluliseks. Mootor on jõuline ja rahuliku variaatoriga, tagades sujuva liikumise – hea põllu- või metsatöödel. Müratase on madal. Teistest kogukam Dinli on hea tööriist, kui tegu raskema veose või haakeseadmega. Tagavedrustus oluliselt ei vaju, tänu pikemale telgede vahele ja raskuskeskme ette viimisele ei muutu esiots kergeks ega muutu juhitamatuks.

Nagu harvester – aga väike!
ATVdele sobivat metsatehnikat toodetakse Eestiski – soomepärase nime Vahva Jussi taga peitub tegelikult Rakvere lähedal toodetav metsatõstuk. Jalgratast pole Virumaa mehed leiutanud, samalaadset tehnikat toodetakse mujalgi (nt Eestiski tuntud-teatud Rootsi päritolu Kranman).
Sellise palgiveoki varustusse võib kuuluda raadio teel juhitav vints, kallutatav kast, haagise automatiseeritud nelikvedu ja muudki. Tänu sellele suudab haagis omal jõul kogu masinavärgi kohalt liigutada ning ATV (või väiketraktori) enda mootor võib seejuures mitte töötada.
Päris suuri palke sellise tehnikaga muidugi ei töötle, aga kuni 12 cm diameetriga puudest käib lõikur probleemideta üle – võtab maha, tükeldab ja laob koormasse. Tõstuk suudab opereerida peaaegu 360 kraadi (kui täpsem olla, siis tegelikult 350 kraadi) ulatuses ning tõstab 3,2 m pealt kuni 260 kg (maast kuni 450 kg), kusjuures kaalub ise 150 kg. Kuhu ligi ei pääse, seal on abi 25 m pikkusest vintsist – palk lähemale, haarats külge ja koormasse. Kui puud eelnevalt maha võetud, siis pole ka palgi diameeter probleemiks, otsustavaks saab selle mass.
Baasmudeli, mis koosneb kärust, tõstukist ja hüdroajamist, saab kätte umbes 100 000 krooniga. Hinna ülempiir sõltub sellest, mida tarvis – lisada saab kallutatava veokasti, maapuuri, võsahaaratsi, lõikuri, kärupikenduse, tulekul on teleskoop, mis annab tööraadiusele meetri võrra lisa jne.
Vaatamata miniatuursele olemusele on tegu tõsise töövahendiga, mida ka paljud „päris” metsafirmad endale on muretsenud. Ka kasutatakse ATV-põhist metsatehnikat näiteks parkide hooldusel. Asi on selles, et suure harvesteriga igale poole ei pääse (ja ei tohigi minna). Ka on sellise pisividina transport oluliselt lihtsam ja odavam – see mahub probleemideta kas või väikebussi.

Sarnased artiklid