Arvutid tõmbuvad „pilve”
Veiko Tamm

Jah, te lugesite õigesti, kuid aru saite äkki valesti – me ei räägi sellest, et kasutajad kimuvad kanepit, või sellest, et on leiutatud uus virtuaalnarkootikum, millega kurjad kräkkerid saavad meie kalli raud- ja tarkvara hägustatud meeleseisundisse transportida. Pilved on nüüd ITs uus moesõna: nagu „kui sa pole pilves, pole sind olemas”. Kõik räägivad, kõik püüavad end sellega reklaamida, mõned suisa avastavad uut Ameerikat jne. Aga mis siis ikkagi on „pilv”?

Et seda fenomeni selgitada, teeme koos pisikese ekskursi minevikku. Kui arvutid väljusid laboritest turule (ma pean silmas kommertstooteid, mitte unikaalseid laborieksemplare, nagu Enigma, ENIAC jt), siis oli tegu suurarvutitega. Ja nad olid tõepoolest SUURED ning lisaks olid nad kallid. Firma või riigiasutus/ülikool, kes suutis muretseda Arvuti, pidi selle ressursse oskama hästi kasutada. Igat nokka ei saanud masina ligigi lasta. Ja nii oligi Tema Ise – Suur Arvuti – oma pühamus ning kasutajad pääsesid talle ligi n-ö loll-terminalide (dumb terminal) kaudu, kuigi algaastatel polnud isegi seda. Terminal kujutas endast monitori, mis kuvas ekraanile kasutaja tulemusi, ja klaviatuuri, mille kaudu sisestati Arvutile andmeid ja programme (hiir oli tollal itimaailmas veel tundmatu näriline). Aga itt arenes ja siis ilmutas Suur Sinine ennast rahvale ning tõi tagataskust välja IBM PC – PC! Personal Computer!
See oli uskumatu – sul on oma laual (või laua all) protsessor ja mälu ja isegi kettaseade, kui hästi vedas. Ja sa ei pea nuiama suure masina suurelt võllilt Arvuti kasutusaega, sa saad oma arvutusi teha millal tahad ja kuidas tahad (ja och island – isegi mängida, milline jumalateotus!). Samas ei kadunud süsteem server–klient kuhugi, vaid nende n-ö loll-terminalide asemel olid nendeks nüüd meie PCd. Ainult andmeid salvestati kesksesse lattu ja suuremaid ülesandeid lahendas „see miski ja vinge, keda me ei näe, aga tulemus saabub minu masinasse” server.
Aeg lendas ja PC muutus korraga juba firmade ja ülikrikkurite luksusesemest laiatarbekaubaks – PC saad sa nüüd osta vaat et odavamalt kui teleri või korraliku mängukonsooli. PCd said olema igal pool, ja mis kõige hullem, tehnoplebeid – nagu mingid taskuseadmed, rüperaalid, mobiiltelefonid jms saast – omandasid korraga rehkendusvõime, mis mitte ei jäänud enam alla, vaid kohati hakkasid ületama „nõrgukeste lauamasinate” oskusi. Ja kui veel viimane kand (Achilleuse oma – pean ma silmas) sai pihta surmava noolega elik traaditu netiga, siis oli aeg küps maha raputada iganenud arusaam Turingi süsteemi ülesehitusest a la Kast-Molu-Klaver-Hiir-SabaSeinas. Ehk itt murdis ennast vabaks paigaleaheldatusest ja polnud enam „sabapidi seinas nagu vaeste supiköögi lusikas” (Kivisildnik). On ju võrguühendus internetiga muutunud juba kohustuslikuks komponendiks igas arvutis – kui sind pole näoraamatus, Orkutis vm, pole sind olemas.
Aga kui oled vaba ja mobiilne, siis tekitab see vabadus kohe probleeme. Meie tahame, et meie Arvutaja (mis tahes kujul ta meil kaasas on) suudaks teha PALJU, suudaks mahutada PALJU ja töötada ilma sabata seinas ka PALJU aega. Ja loomulikult tahame, et ta maksaks selle juures VÄHE. Aga arendustegevuse tulemusena olime me siiani üldjuhul saanud riistapuu, mis tegi VÄHE, mahutas VÄHE, töötas sabata VÄHE ja maksis PALJU. Ja kui ta suutis teha midagi veidi paremini, siis maksis ta juba väga palju. Ja nii saabuski nn pilvede aeg.

Mis on siis „pilv”?
Üldise definitsioonina hõlmab pilvearvutus (Cloud Computing) tehnoloogiaid, mis kasutavad interneti baasil jagatud hajusressursse (netis peituvaid arvutus-, infomajutus- ja andmetöötlusressursse), mida omakorda jagavad ja kasutavad kõikvõimalikud statsionaarsed ning mobiilsed võrgusuhtlusvõimelised seadmed. Oli arusaadav? Eriti mitte, vist?
Alustame siis sellest, kust pärineb „pilv” (mis tegelikult oli olemas ka enne „pilve”). Kui presentatsioonides esitleti mingi lahenduse väga üldist skeemi, siis joonistati see üles plokkidena: suur kast keskel = peaarvuti ehk server, selle külge veeti juttidega terminalid (kas lollid või natuke targemad), mingi jäme niit viis teise kastini, kus oli peal ketaste kujutis = andmesalvesti jne. Kui skeemi või tegelikkusesse ilmusid uued internetilahendused, me enam ei teadnud, kui palju seadmeid ja milliseid oli meil kahe eraldatud üksuse vahel. Siis hakatigi tähistama seda „internetikomponenti” sagrise pilvekujulise pildikesega, mis kandis nime INTERNET. Andmeside välgunooled lõid sinna üles ja lõid sealt kusagile alla. Mis seal taga täpselt on, kui palju mingeid servereid-ruutereid-switche seal oma tööd teeb, me ei tea, ja tulenevalt interneti loomusest me ei saagi seda kunagi täpselt määratleda. Aga me teame, et kui meie plokkskeemis näidatud USAs paikneva firma haruskeem teeb midagi ja tahab suhelda nt Jaapani harukontoriga, siis need välgunooled läbi selle „pilve” teevad oma töö ja mingi ajalise viivituse järel tabab Olulise Info välgunool just seda serverit või klienti seal teispoolsuses, kuhu meil seda infot oli vaja saata. Ja nii käis see juba palju aastaid, ja ilma „pilveta”.

„Pilv” saabub
Praegu ei oska ma isegi leida, milline oli see nutikas firma, mis leiutas termini „Cloud Computing”, kuid sellest sai haip. „Mis mees sa oled, kui sul uuriketti pole,” ütles Joosep Toots. Ja nüüd ütlevad kõik itigurud samamoodi: „Mis mees sa oled, kui sa pilves pole.” Mis on muutunud võrreldes ajaloo spiraalidega (õigemini küll taset arvestades – heeliksitega)? Me oleme taas jõudnud aega, millal me tänu mobiilsusele (ja eespool mainitud mobiilsuse puudustele) vajame uutmoodi lahendust. Tänu uuele pilvetehnoloogiale me seda ka saame. Tegelikult ka!
Vaatame lähemalt selle „suure ja laia pilve” pakutavat. Eelmises numbris, kui me käsitlesime andmete väärtust ja nende säilitamist, siis sai mainitud võimalust oma olulisi andmefaile – dokumendid, fotod, videod jne – salvestada paljude teenusepakkujate poolt loodud veebimahutitesse, kas tasuta (piiratud ruumiga) või tasulistesse (maksad, palju tarbid). Mis see on? Pilveteenus! Enamik suurimaid „pilvepakkujaid” omab integreerituna mingit mahtu tasuta salvestusruumi, ja edasi on nii, et kui vajad ja suudad osta, maksad. See on üks vanimaid veebipõhiseid laiale massile loodud teenuseid ja pärit ammusest ajast enne „pilvesid”. Aga koos „pilvega” müüb, ja paremini!
Edasi liigume sinna, kus on tõesti midagi uuemaaegset. Ja seda loomulikult tänu interneti ja kommunikatsiooni kiiruste arengule. Kui meil infomajutuse osas annab kiirem nett võimaluse üles-/allalaadimiste aega kokku hoida, siis paljud reaalajas toimuvad protsessid poleks varasemate kiiruste juures loogilised olnud (kui just härja kannatust pole). Praegu on aga saabunud aeg, mil mitte ainult meie andmed ei koli „pilve”, vaid ka meie programmid leiavad seal oma koha. Mida vajab inimene (eriti reisiv ärimees) väga sageli? Ligipääsu oma dokumentidele ja töötlemisvõimalust! Olgu need tekstidokumendid või (Exceli)tabelid ja sageli ka PowerPointi presentatsioonid, selleks oli ta sunnitud kaasa vedama läptoppi. Isegi kui tal seda võib-olla vaid üks kord vaja läks. Aga see üks kord = miljonidollariline tehing?
Nüüd on meil nutifoonid, iPadid, Streakid jms – pisiseadmed piiratud püsimäluga ja ressursiga. Aga nüüd on meil Google Docs, Microsoft Office on-line, ZOHO jpm. Programmid on kuskil „pilves” ja meid see rohkem ei huvita. Me logime oma pilvekeskkonda ja avame seal suvalise vajaliku programmi, töötleme oma andmeid või loome uue faili, salvestame selle „pilve”, tirime koopia, et see hotelli ärikeskuses välja printida ja oleme rahul. Ja „pilv” on tark – isegi kui teie parnter saadab teile dokumendi mingis võõrkujus (oletame OpenOffice), oskab teie „pilv” seda konvertida kuhu vaja. Või kui veendunud PisiPehme vihkajana ei oma te ühtki Microsofti programmi, siis teie „pilv” suudab leida võimaluse see siiski ka teile tolerantsesse formaati viia ja arusaadavaks teha.
Kolmas suur (ja ilma pilvedetagi õitsev haru) on multimeedia. Olgu need Picasasse salvestatud pildid (või meie Eesti Nagisse) elik videod YouTube’is. Meediavahetus on tegelikult kaasaegse pilveteenuse võimalusi kokku lugedes suurim komponent. Mahu poolest loomulikult. N-ö klikkide poolest on megamenukad loomulikult sotsiaalvõrgustikud (mis ülla-ülla kuuluvad loomuldasa ka pilveteenuste sekka). Ja parimad neist „pilvedest” mitte ainult ei majuta, vaid on andnud kasutajatele ka lihtsamad tööriistad oma meedia töötlemiseks – ja tasuta! Pole taas paha.
Viimasena käsitleks ma juba „pilvena” ka (mida nad oma loomult on enam kui paljud muud teenused) MMO (Massive Multi-Player Online) mänge. Kogu see teenus on ju nii „pilv”, kui olla saab. Mängu mootor (server) töötab „kuskil netis”, teie tegelane on alati salvestatud netis, kogu info töödeldakse reaalajas ja saadetakse teile kui kliendile; ainus, millega peab tegelema teie (võimas) koduarvuti ja mida ei suuda veel pisikesed „pihukirved”, on superfiligraanse 3D-graafika loomine. Tõelisest „Suurest Pilvest” lahutab meid vaid ribalaius – ka gigabitine eeter suudab maksimaalselt edasi anda 125 MB/s, samas kui moodsate 3D-mängude graafikaliiklus ulatub kuni sadade gigabaitideni sekundis. Aga kes oleks osanud veel 10 aastat tagasi ette näha meie praeguseid kiirusi? Tehnika ei tunne piire ja ma usun, et peagi pole mitte ainult meie arvutid pilves, vaid meie ise ka. Kiip kuklas või mujale implanteerituna nagu Charles Strossi raamatus „Accelerando”.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid