Arvuti tõeline süda
Margus Nurk
04.07.2010

Uue arvuti ostab aeg-ajalt igaüks, kas siis esimese, teise või kolmanda. Ometigi valiku tegemisel kas unustatakse või ei teatagi, kui oluline on sealjuures kasutatav operatsioonisüsteem – aga just see määrab, kui mugav ja probleemivaba on arvutiga tegutsemine.

Arvutite valik on poodides hetkel suurem kui kunagi varem. Suured arvutid, pisikesed arvutid ja muidugi pea kõigile kättesaadavaks muutunud sülearvutid. Ja veel on arvutite valikus Macid, enamiku jaoks salapärased õunapildiga arvutid, mis tekitavad vastakaid tundeid. Ühed räägivad sõbralikkusest ja loogikast, teised neavad neid maapõhja.

Operatsioonisüsteem
Kuigi arvutid kipuvad erinema nii välimuse kui tehniliste näitajate poolest, on neil veel üks põhimõtteline erinevus, mida tavaliselt silmas ei peeta – selleks on operatsioonisüsteem. Ometi määrab just operatsioonisüsteem, kas arvuti muutub usaldusväärseks sõbraks või paneb juukseid katkuma.
Enamik hetkel müüdavatest arvutitest tuleb koos Microsoft Windowsiga ning nii hea-halb kui see juhtub olema, on ka enamasti arvuti kasutamise kogemus. Algul mainiks varasematest Windows XPd, mis pärast teist teenuspaketti muutus usaldusväärseks tööloomaks. Järgnes Windows Vista, mida keedeti kaua ja mis kukkus välja nii vildakas, et teenuspaketid ei suutnud selle mainet enam päästa. Praegu on värskeim Windows 7, üle tüki aja jällegi kasutatav Microsofti üllitis, mis aasta tagasi ostetud arvutite omanikele meelde tuletab, et Microsoftile oleks raha juurde vaja anda. Kuigi viiruste ja muu pahavara poolt õnnetukeseks piinatud, on Windows teatud juhtudel möödapääsmatu, kuid ta ei ole ainus.
Operatsioonisüsteemide hulgas on praegusel ajal kolm tõsiseltvõetavat valikut – Windows, Mac OS X ja Linux. Windows, hetkel versiooniga 7, Mac OS X 10.6, koodnimega Lumeleopard, ja Linuxi kasutajasõbralikkuse poolest tuntud distributsioon Ubuntu esindavad kõik püüdlust lihtsuse ja mõistetavuse poole. Kiirus ja miljon erinevat lisavõimalust-vidinat on küll toredad, aga 90 protsenti kasutajatest ootab arvutilt ennekõike stabiilsust, lihtsust ja sõbralikkust. Seda on mõistnud ka tarkvaraarendajad. Arvuti kasutamine ei tohi olla keeruline, ei tohi nõuda aastate viisi õppimist ja ei tohi kasutajat liigselt piirata. Ometi on kõigil neil operatsioonisüsteemidel oma tugevad ja nõrgad küljed ning „iga töö jaoks on vaja õiget riista”.

Windows
Windows on arenenud. Vistaga vaevatud kasutajad saavad ennast taas inimestena tunda, sest Vista käitus algselt nagu kolme jalaga elevant, millest kahes oli põrguvalu tegev reuma, ja seepärast hädaldas ta kogu aeg ning kukkus tihti pikali. „Seitse” ei karju iga liigutuse peale näkku, ei esita riistvarale ulmelisi nõudmisi ja on stabiilne. Uued võimalused (mis alternatiividel küll juba aastaid tuntud), uus ja meeldiv välimus ning parandatud funktsionaalsus lubavad Microsofti viimase üllitise kaasaegsete operatsioonisüsteemide hulka liigitada. Kuid kena pinna all on peidus vana hea NT, mil vanust juba ligi kuusteist aastat või rohkemgi ja mis lähemal kasutamisel igast otsast välja paistab. Ka uusim Windows on kergesti haavatav. Viirused, pahavarad, mis viimasel ajal ei ründa ainult süsteemi ennast, vaid suudavad ka enamlevinud rakenduste – näiteks selle poolest enim tuntud Adobe Reader – kaudu arvutile liiga teha, rootkitid, toolbarid ja muu saast – kõik see on probleemiks ka Windows 7 puhul. Samuti on lihtne oma teadmatusest kogemata süsteemile liiga teha. Loomulikult võib igasuguse süsteemi teadmatusest nässu keerata, aga traditsiooniliselt on Windowsil nässu keeramine väga mugavaks ja käepäraseks tehtud. Siiski ainult viriseda ka ei saa, uuel Windowsil on tugevaidki külgi ja neid on tal ennekõike kaks. Esimene on ühilduvus ning eriti tagasiulatuv ühilduvus. Just selle tõttu on Windows ettevõtetes liidripositsioonil ja enamik äritarkvara on kirjutatud vaid Windowsile. Microsoft on loonud muljetavaldava süsteemi dokumentide haldamise ja grupitöö tarbeks ning tagab, et iga uus iteratsioon sinna süsteemi sobiks. Teine Windowsi tugev külg on mängud – kui kolle on vaja tappa silmale võimalikult meeldivalt, siis Windowsile ei ole senini vastast. DirectX on väga hea tehnoloogia, Microsoft lihvib seda aina paremaks ja ka mängude loojad ning raudvaratootjad annavad seetõttu oma panuse Microsofti kui mänguplatvormi liidripositsiooni kindlustamiseks.
Windowsi kasutamine on nagu ikka Windowsi kasutamine, alles on koduselt tuttav menüüde alammenüüde alamalammenüüdest vajaliku tagaotsimise vajadus. Control Panel on kenasti omal kohal, ainult otse XP-lt üle tulemisel paneb see kindlasti (teiste jaoks lõbusalt) kiruma ning harjumuspäraselt tuleb Windowsi kasutades olla ülimalt ettevaatlik. Antiviiruse uuendusi unustada ei tohi. Lisaks peab olema antispyware, pahavara eemaldaja, veel parem kaks, nii Ad-Aware kui ka SpyBot mõlemad, ning internetis ei tasu vaadata muud kui neti.ee-d ja Delfit. Postimees vist oli ka ohutu leht, aga pead ei anna, selle vaatamine on omal vastutusel. Olgu, see oli nali, kuid kahjuks nukker nali.
Kui olete raamatupidaja, kasutate töö tegemiseks AutoCADi või naudite uusimaid arvutimänge, siis saab soovitada ainult Windowsi. Samas peab Windowsi kasutamiseks väga palju õppima ja teadma, peab ennast ohtude alal pidevalt täiendama, peab olema ettevaatlik – veel parem kui paranoiline – ja ei tohi unustada põhilist – Windowsiga arvuti ei tööta teie jaoks, teie töötate Windowsiga ja häda teile, kui te ta välja vihastate, käies internetis tundmatutel lehtedel või ennast unustate ning kõiki turvaprogramme pidevalt ei uuenda ja regulaarselt oma arvutit ei kontrolli ning ketast ei defragmenteeri.

Linux
Uusim Ubuntu saab juba traditsiooniliselt kiita oma kasutajasõbralikkuse poolest. Kui lähemalt vaadata, siis kasutajasõbralikkuse aluseks on tihti Windowsilt tuttavate võtete kasutamine, et võõra süsteemiga harjumine liialt valulik ei oleks. Ühes asjas on Ubuntu arendajad Windowsile sarnanemisega ka natuke puusse pannud. Juur- ehk põhikasutaja loomist Ubuntu eraldi ei nõua, esimene kasutaja on kohe administraator ja kuigi süsteemis muutuste tegemisel küsitakse administraatori salasõna, on see siiski sama mis sisselogimisel. Minu arvates peaks arvutis muutuste tegemisel küsima sisselogimise omast erinevat salasõna, see sunniks kasutajaid tehtavale tähelepanu pöörama ja paljud probleemid oleksid olemata. Kui see möödalask kõrvale jätta (antud pisipatust pole puhas isegi Apple, Microsoftist rääkimata), on uue Ubuntu näol tegemist väga lihtsalt õpitava ja kasutatava süsteemiga.
Kuigi menüü- ja tegumiriba on ekraani üla- ja alaserva vahel ära jagatud, on avanev vaatepilt kiiresti omaksvõetav inimestele, kes arvutiga vähe kokku puutunud või kes siiani kasutanud vaid Windowsi. Erinevalt Windowsist, kus kogu menüü start-nupu alla üheks pudruks koondatud, on Ubuntu menüü arusaadavalt kolmeks jagatud – rakendused, võimalus kiiresti enimkasutavatele kataloogidele ligi pääseda (kohad) ja süsteemitööriistad, millega tavakasutajal tavakasutuses erilist kokkupuudet olla ei tohikski. Rakenduste menüü on kenasti teemade kaupa ära jagatud – lisatarvikud, mängud, kontoritarkvara ja kõik muu on lihtsalt ning loogiliselt kättesaadav. Pealegi lahterduvad kõik lisatavad rakendused automaatselt kohale, kuhu nad kuuluvad. Rakenduste lisamine ja eemaldamine on lausa kaunilt ülevaatlikuks tehtud. Rakenduste menüü alaservas on Ubuntu Software Center. Kui Windowsi ja OS X-i puhul tuleb soovitud rakendus ise internetist leida, see alla laadida ja siis sellega midagi teha, kaasnegu antud toiminguga hea või halb, siis Ubuntu kasutab Software Centerit otselingina oma tarkvarahoidlatele, kus ainult kontrollitud asjad: seega, mida silm näeb, seda võib julgelt paigaldada. Rakendused on ilusti teemadeks jagatud, nende paigaldamiseks on nupp install ja nende koguhulk on üle kolmekümne tuhande. Rakenduste eemaldamine käib uninstallist palju inimlikuma nimega nupu remove ehk „eemalda” abil. Rakenduste lisamise ning haldamise osas peab tunnistama – algaja ja uue arvutikasutaja jaoks on see oluliselt arusaadavam ja turvalisem mitte ainult Windowsist, vaid ka OS X-ist.
Ubuntu on lõpuks loobunud eemaletõukavatest pruunidest toonidest, kuid sellegipoolest ei tundu ta nii lihvitud ja kaunis kui OS X või isegi Windows. Ubuntu jätab teistega võrreldes mulje nagu koomiks klantsajakirjade vahel, kuid tema kasutamise lihtsus ja õpitavus on läbi teinud lausa imetabase metamorfoosi. See Linux on ideaalne „esimene arvuti” lapsele või inimesele, kes arvutitega sina peal ei ole. Tavakasutaja jaoks turvaline ning stabiilne, ei lase ta endale oskamatusest liiga teha. Eriti soovitan Ubuntut just lapse arvutiks. Kuigi tasuta pakutavate kümnete tuhandete rakenduste hulgas palju profitööriistu ei ole, on seal tohutu hulk harivaid programme ning lihtsaid ja lõbusaid mänge. Häälestage arvuti ennast automaatselt uuendama, tehke lapsele tavakasutaja konto, paigaldage talle vähemalt sada mängu, paarkümmend joonistamisprogrammi, vähemalt kümmekond rakendust, mis last arendavad – kindlasti ka Skype, Facebook ning Twitter – ja kui arvuti füüsiliselt katki ei lähe, ei kuule te enam mingitest sellega seotud probleemidest. Isegi Ubuntu paigaldamine on lapsemäng, lihtsalt kontrollige, et ostetud arvuti oleks sellega ühilduv. Vähemalt suurtootjate, nagu HP, Dell, Lenovo ja Fujitsu, puhul saab selle info kindlasti tootjalt või tema esindajalt. Ja kui keegi hakkab rääkima, kuidas Linuxi kasutamine on keeruline ning mainib argumendina patsiga poisse, siis selle inimesega tasub ettevaatlik olla. Ta võib ka muudel teemadel suust välja ajada midagi, millest ta mitte midagi ei tea.

Mac OS X
Maci puhul alustaks müütidest. Mac on midagi sellist, mis võib olla väga hea, kuid mida ikka osta ei julge, sest elektrikust naaber – tehnikaga täiesti sina peal – ütles, et Maci tarbeks peavad teistsugused internetijuhtmed olema. Et Macid on kallid ja Mac ei ühildu…
Apple’i tootevalikus puuduvad säästuarvutid. Kõige odavam Macbook on kvaliteedilt võrreldav väga korraliku äriklassi sülearvutiga. Iga Mac on karbist välja võttes valmis ühilduma Microsoft Exchange’iga. Ükski Windowsiga arvuti seda ei tee, vaid ajab käe pikka ja nõuab kohe raha juurde. Juba jõudis jutt ka ühilduvuse juurde. Mac’il on valikus Active Directory, juba mainitud Exchange, Kerberos, PPTP, L2TP, Cisco IPSec, SMB, NFS, GPO-d Open Directory kaudu… Loodetavasti jääb mõni nendest lühenditest muidu lahkelt oma „teadmisi” jagavatele „asjatundjatele” kurku kinni – tavalugejal ei tasu pead vaevata. Lisaks saab igale Macile vajadusel ka Windowsi paigaldada ning jah – on olemas Microsoft Office’i Maci versioon. Kui keegi Maci kohta arvamust avaldab, tasub alati küsida, kust tema teadmised pärit on. Ma-kunagi-nägin-meeste jutu tõsiselt võtmine on ükskõik mis asja puhul alati viga.
OS X on kuldne kesktee ülima kasutuslihtsuse ja asise töömasina vahel. Asjade liigutamine käib vanal heal lohistamise põhimõttel. Tahad faili ühest kaustast teise liigutada, siis võta hiirega failist kinni, tõmba ta vajaliku kausta peale. Kui seal on alamkaustu, hüppab see ise lahti – tee seda, kuni soovitud koht käes ja lase fail lahti. Tahad rakendust lisada – võta kettatõmmisel rakenduse ikoonist kinni, tiri ta kõvakettal kuhu tahad ja lase lahti (viisakas on kasutada Applications-kataloogi, aga see ei ole kohustuslik). Tahad rakendust eemaldada – võta selle ikoonist kinni ja tiri ta prügikasti. Tahad mingit faili mingi kindla rakendusega avada – tiri fail selle rakenduse ikooni peale. Tahad lihtsat elu – palun, kõik nii käibki. Tahad rohujuuretasandini süsteemi peremees olla – löö lahti Terminal ja sudo (juur- ehk põhikasutaja) abil kontrollid absoluutselt kogu süsteemi. Kuidas tahad, nii tee, piiranguid ei ole.
OS X-i on lihtsam kasutada kui Windowsi, kuid siiski on natuke teadmisi vaja. Intuitiivsust on ometigi oluliselt rohkem ja OS X-iga harjumine ei tohiks värskel arvutikasutajal eriti problemaatiline olla. Arusaamatuks kipub Mac jääma rohkem pikaajaliste Microsofti austajate jaoks, sest Windowsi loogikad seal ei kehti ja nende rakendamine tulemust ei anna. Meenutades omaenda kogemusi, võin öelda, et kõige raskem oli mõista paljude asjade lihtsust. Windowsiga harjunud inimesena eeldasin sama valu ja vaeva. Ühest programmist asjade teise sikutamine tundus võõras, ikka surfasin mööda menüüsid ja otsisin mingeid peidetud nõkse, kuigi tegelikult oli kõige lihtsam viis ka enamasti õige. Mis OS X-i eriti meeldivaks teeb, on tema läbiv loogika. Kui ühe rakendusega sinasõprus saavutatud, võib seda pea kõigi korralikult kirjutatud rakenduste puhul kasutada. Eelistused on alati samas kohas ja samamoodi üles ehitatud. Inspector on alati samasugune ja käitub harjunult. Menüüd on sarnased ja kui midagi saab lohistamisega ära teha, siis lohistamine toimib. Kui Maciga ära harjuda, töötab arvuti kasutaja jaoks, mitte vastupidi.
Multimeedia loomine on omadus, millega Mac vääramatult konkurentidele ära teeb. Arvutiga saab tasuta kaasa iLife’i tarkvarapaketi, millele kasutuslihtsuse ja süsteemse ühilduvuse poolest analoogi ei ole; pildid, muusika, video, veebilehe loomine – piirang on vaid kasutaja fantaasias. Võib osta poole odavama PC, muretseda sinna samade võimaluste ja omadustega rakendused ning suure tõenäosusega on tulemus kallim kui odavama otsa Mac. Lisaks ei ühildu need erinevad programmid kunagi omavahel nii, nagu iLife seda teeb. Oletame, et saite GarageBandis valmis esimese oma muusikapala. Nüüd kasutage seda kohe iMovies oma uue koduvideo taustana, saatke tulemus iDVD-sse, animeeritud tiitrid-menüüd külge ja kõikjal kasutatav DVD on nagu poest ostetud. Või näiteks, iPhotos sai valmis kena slaidiseanss viimaste puhkusepiltidega ja tahaks seda internetis jagada – tirige see iWebis oma veebilehele ja iWeb teeb sellest kena galerii koos eelvaadete ja filmstripiga. Kui teile meeldib digitaalse meediaga tegeleda ja on loovust, ostke Mac. Nii lihtsalt odavamat lahendust ei saa.

Valikud on olemas
Windows, Linux, OS X. Ei ole ükski neist läbinisti hea või halb, lihtsalt nad on väga erinevad. Kindlate ülesannete jaoks on mõni teisest parem ja valik tuleks teha neid ülesandeid silmas pidades. Arvutimängude tarvis on parim valik Windows, teised kaks on sel alal mannetud. Algajale või lapsele on parim Ubuntu oma turvalisuse ja lihtsalt õpitava kasutatavuse pärast. Foto-, video- ja muusika loomisest ning töötlemisest huvitatud inimesele on parim valik OS X kaasasoleva iLife’i tõttu, samaväärsed alternatiivid puuduvad. Ärge laske asjatundmatutel arvamustel ennast ehmatada, kuulata tasub ainult nende inimeste nõu, kes ühe või teise operatsioonisüsteemiga lähemalt tuttavad, poest saab ka häid soovitusi. Kaaluge oma vajadusi põhjalikult ja tehke alles siis valik. Mis põhiline – aasta on juba 2010 ning Linux ja Mac on Windowsile tõsiseltvõetavad konkurendid.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid