Tähesõda Nõukogude kombel
Indrek Liiva
06.08.2018

Venemaa president Vladimir Putin pidas 1. märtsil 2018 föderatsiooninõukogu ees kõne, mis kujunes tema isiklikuks PR-aktsiooniks enne Venemaa presidendivalimisi. Kõne teine pool rääkis riigi sõjalise potentsiaali kasvatamisest ja imerelvadest, millesarnaseid teistel justkui ei leidu. Siinkirjutaja tabas end mõttelt, et midagi sellist on ju ajaloos juba olnud…

Nõukogude Liidus toimus 1982. aasta juunis ülisuur õppus „Kilp-82”, mida läänemaailmas hakati kutsuma seitsmetunniseks tuumasõjaks. Selle käigus startisid nii laevadel kui ka maismaal baseeruvad ballistilised raketid ja vasturaketid (kahe ballistilise raketi UR-100 lõhkepäid tabati kahe vasturaketiga A-350R) ning sündmusest võtsid osa ka rohkearvulised satelliidid. Õppused jätsid USA sõjaväe kõrgemale juhtkonnale sügava mulje ning olid ka üheks põhjuseks, miks USA president Ronald Reagan 23. märtsil 1983 kuulutas välja Strateegilise Kaitse Initsiatiivi. See programm tähendas aktiivset, kuni rünnakuni välja minevat riigikaitset, mis haaras ulatuslikke raketi- ja kosmosekaitse valdkondi. Taheti rakendada uudsetel põhimõtetel töötavaid relvi, mis tabaksid tuhandeid sihtmärke vaid mõne minuti jooksul. Need võimaldanuks anda ka suurelt kauguselt vastulöögi, mis hävitanuks vastaspoole juba startinud raketid. Programm tundus niivõrd fantastilisena, et ajakirjandus ristis selle George Lucase filmide järgi tähesõdade programmiks.

Taustaks niipalju, et programm tekitas Nõukogude Liidus tõelise paanika – kindralid väitsid, et nüüd saab USA Moskvat karistamatult pommitada ja venelased ei suuda selle vastu midagi teha. Väideti, et ainuüksi kosmosesüstikutega saab pommitonne kosmosesse toimetada vähemalt kaks korda rohkem kui seniste rakettidega.

 

Kiirpilk algusaega

Rakettide eest kaitsmise vajadusega puutusid nii USA kui ka N. Liit esmakordselt kokku juba Teise maailmasõja lõpuaastatel, kui Saksamaa võttis kasutusele ballistilised raketid V-2. USA alustas N. Liidu ballistiliste rakettide eest kaitsta suutva(te) kaitsesüsteemi(de) loomist1948. aastal ja esimene taoline tekkis 1950ndate lõpus, samaga vastas 1950ndatel ka N. Liit. Järgnevas loos räägime rohkem N. Liidu ettevõtmistest, mis lõppkokkuvõttes aitasid suurel määral kaasa riigi kokkukukkumisele.

1956. aasta märtsis koostati katselise raketitõrjesüsteemi „A” eskiisprojekt, 1959. aastal algas prototüübi ehitamine ning järgmisel aastal toimus edukalt selle katsetamine. Saadud tulemuste põhjal loodi 1961. aastal raketti A-350 kasutav õhukaitselahingsüsteem A-35, mis oli mõeldud ennekõike Moskva kaitsmiseks USA ballistiliste rakettide Titan-1 (esmalend 1959, relvastusse 1961) ja Minuteman-1 (esmalend 1961, relvastusse 1962) eest.

Edaspidi püüti sõjaväelaste nõudel luua süsteeme, mis hävitaksid nii vastase satelliite, ballistilisi rakette kui ka orbiidilt laskuvaid lõhkepäid. 1963.-1964. aastal toimusid kahe V. Tšelomei konstrueerimisbüroos loodud „sputnikupüüduri” lennud ning seejärel anti teema üle S. Koroljovi büroole. Esimene edukas satelliidi hävitamine toimus 1. novembril 1968.

1976. aastal välja antud N. Liidu Ministrite Nõukogu määruse järgi tuli uurida sõjategevuse võimalusi kosmoses ja kosmosest. Selle põhjal analüüsis erikonstrueerimisbüroo Energia sõjaliste kosmoseaparaatide, ballistiliste rakettide, aga ka maa-, mere- ja õhumärkide tabamise võimalusi. Kuna ballistiliste rakettide püüdmine osutus liialt keeruliseks ülesandeks, otsustati keskenduda orbiidil olevatele USA luureks ja mitmete tegevuste juhtimiseks mõeldud kosmoseaparaatidele. Sellega loodeti hävitada ameeriklaste raketikaitsesüsteemi süda ning seejärel anda löök vastasele. Eesmärgi saavutamiseks otsustati konstrueerida laserite ja rakettidega relvastatud kosmoseaparaadid.

Loe täpsemalt augusti Tehnikamaailmast!

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid