Liinilaev või lahingulaev, fregatt või korvett?
Sander Kingsepp
01.05.2019

Tavainimeste jaoks on meremeeste keeles palju kummalist ja arusaamatut. Üks valdkond, milles merekarud ja maarotid harva üksmeelele jõuavad, on sõjalaevade tüüpideks jaotamine. Pole ka ime – nii suurte kui väikeste aluste liigituses leidub lausa mõistusevastaseid kurioosumeid, mille tõlgendamise suhtes pole ka erinevate riikide asjatundjad suutnud üksmeelele jõuda. Sellel segadusel on palju põhjusi, olgu see siis traditsioon, keelebarjäär, ammu ununenud lepped ja konventsioonid või hoopiski soov vastaseid (või maksumaksjaid) eksiteele viia.  

Sõjalaevatüüpidest üldise ülevaate saamiseks on kõige otstarbekam alustada suurtest ja edasi liikuda väiksemate aluste poole. Eestikeelsete terminite puhul on järgnevalt lähtutud Kaitseväe ühendatud õppeasutuste väljaõppevahendite keskuse poolt 2014. aastal avaldatud kogumikust „Meresõda“ (autorid Ott Laanemets ja Liivo Laanetu) ning Mereviki andmekogust. Täiendavat infot jagas mereväe teabeohvitser nooremleitnant Karl Alfred Baumeister.

 

Soomuslaevast lahingulaevani

 

Meresõja ajalooga seotud termineid uurides tuleb kõigepealt tagasi vaadata sellesse aega, kui laevad olid puust, kuid meremehed (vähemalt nende endi arvates) märksa kõvemast materjalist. Puidust laevade ajastul oli merede vaieldamatu valitseja mitme masti ja täispurjestusega liinilaev (ingl ship of the line). Nime sai liinilaev selliste sõjalaevade lemmiktaktikast, mille puhul seilati kiilveerivis ehk tolleaegses kõnepruugis lahinguliinis.

Puitlaevade monopol jäi püsima 1859. aastani, kui Prantsusmaal valmis fregatt Gloire, mille pardad olid osaliselt sepisrauaga kaitstud ning jõuallikaks oli aurumasin. Suurbritannias ehitatud HMS Warriori (1861) kere oli juba täielikult rauast ning samast materjalist plaadid kaitsesid ka suuremat osa veeliinist, nii et teda ei ohustanud ükski tolleaegne laevasuurtükk. Need kaks alust juhatasid sisse soomuslaevade ajastu (ingl ironclad ehk sõna-sõnalt rauaga soomustatud laev). Uus nimetus ei leidnud teps mitte kõikjal ja kohe tunnustust – näiteks Saksamaal eelistati ikkagi vanemat terminit liinilaev (Linienschiff või koguni Grosslinienschiff ehk suur liinilaev), millest lõplikult loobuti alles pärast Esimest maailmasõda.

Järgmine oluline hüpe toimus Suurbritannias aastal 1906, kui valmis HMS Dreadnought, mis vettelaskmise ajal oli nii suurim kui kõige paremini relvastatud sõjalaev maailmas. Vastavalt Royal Navy ametlikule nomenklatuurile kuulus uhiuus alus lahingulaevade (battleship) hulka. Nii relvastuse kui kiiruse vallas kehtestas brittide uus laev uued standardid ja tolleaegsed ajalehed ennustasid, et kogu maailma soomuslaevad lammutatakse nüüd vanarauaks. Nii siiski ei juhtunud – näiteks Prantsusmaal ehitati aastatel 1907–1911 veel kuus Danton-klassi soomuslaeva, millel olid küll moodsad auruturbiinid, kuid põhirelvastus koosnes kahest erinevast kaliibrist. Austria-Ungari ehitas 1907–1910 kolm aurumasinate ja erineva põhirelvastusega Radetzky-klassi alust ning ka Suurbritannias valmis pärast Dreadnoughti veel kaks soomuslaeva, HMS Lord Nelson ja Agamemnon (mõlemad 1908).

Nii või teisiti, Dreadnoughti eeskujul hakati inglise keeleruumis kõiki hilisemaid sama kontseptsiooniga sõjalaevu nimetama drednootideks ja talle eelnevaid laevu eel- või pre-drednootideks (pre-dreadnought). Ülejäänud mereriikide liigituses puudus selge erinevus soomus- ja lahingulaeva vahel ja sealsed terminid nagu prantsuse cuirassé, itaalia corazzata, hispaania acorazado või poola pancernik rõhutasid eeskätt soomuskaitset. Tsaari-Venemaal oli seni kasutatud nimetust soomuslaev (bronenossets), kusjuures vahet tehti avamerel tegutsevate eskaadri- ja rannakaitseks määratud väiksemate soomuslaevade vahel. Pärast HMS Dreadnoughti ilmumist otsustati senisest liigitusest loobuda ja uuesti kasutusele võtta purjelaevade ajastust pärinev liinilaev (lineinõi korabl/linkor). Üks tol ajal suures tiraažis levitatud propagandabrošüür kandiski pealkirja „Liinilaev Andrei Pervozvannõi ja tema võrdlus liinilaevaga Dreadnought“.  

HMS Dreadnoughtile ei jäänud kõige võimsama sõjalaeva nimetus samuti kauaks, sest temale järgnenud lahingulaevad olid veel suuremad, veel kiiremad ja veel tugevamini relvastatud. HMS Orion (1912) sai esimeseks superdrednoodiks (super-dreadnought), mille peakaliiber oli suurem kui 305 mm ja kaks aastat hiljem valminud HMS Queen Elizabeth esimeseks kiireks lahingulaevaks (fast battleship), mis suutis arendada kiirust 24 sõlme (Dreadnoughti kiirus oli õigupoolest ainult kolm sõlme väiksem).   

Kuna Esimeses maailmasõjas kujunes nii soomus- kui lahingulaevade panus oodatust tagasihoidlikumaks, leidis algul lausa ketserlusena tundunud mõte „terasest dinosauruste“ ehitusele piir panna paljudes mereriikides kiiresti kõlapinda. Ameeriklaste eestvõtmisel kogunesid Suurbritannia, USA, Prantsusmaa, Jaapani ja Itaalia esindajad Washingtoni, et sõlmida suur mererelvastuse piiramise leping. Üheks komistuskiviks kujunes seal eri riikides käibinud terminites ja standardites orienteerumine. See kehtis isegi nii laialt levinud mõiste kohta nagu veeväljasurve – kui Suurbritannia ja USA mõõtsid seda „pikkades“ tonnides (1,016 t), siis nende liitlased eelistasid kangekaelselt meetermõõdustikku. Lisaks sellele kasutati eri riikides veeväljasurve mõõtmiseks erinevaid viise.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Tehnikamaailm.
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid