Arisaka – vintpüss vale nimega
Sander Kingsepp
02.11.2014

Nagu Hiinas päevavalgust näinud Kalašnikovid, nii on ka Jaapani vintpüss tüüp 38 kahtlemata üks eksootilisemaid Eestisse jõudnud tulirelvi. Praeguseks üle sajandivanust pensionäri kasutati lisaks Aasia riikidele ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Samas on tema nime ja päritoluga seotud hulk legende ja eksiarvamusi, millest osa on üsna vanad, osa aga alles hiljuti tekkinud.

Arisaka päritolu väljaselgitamiseks tuleb teha tagasipõige 1903. aastasse, kui Jaapani suhted Tsaari-Venemaaga järjest teravamaks muutusid. Tolleaegse Jaapani armee põhirelvaks oli kuus aastat varem valminud 6,5 mm vintpüss tüüp 30. Kolonel Nariakira Arisaka (1852–1915) käe all valminud poltluku ja integreeritud salvega tuleraud oli õigupoolest mõeldud võitluseks analoogsete Mannlicheri relvadega, mida kasutas Hiina sõjavägi. Selle tüübi puhul võeti Jaapanis esmakordselt kasutusele 6,5x50 mm pudelikujuline ääriku ja soonega padrun. Väikse kaliibriga laskemoon oli tolleaegsete relvatootjate seas nii levinud trend, et näiteks USA laevastik ja merejalavägi läksid Hispaania vastu sõtta koguni 6 mm püssidega. Uue autori kavalused Kuna kolonel Arisaka oli vahepeal suurtükiväkke üle viidud, sai tema alluv kapten Kijiro Nambu (1869–1949) käsu tüüpi 30 moderniseerida, et see uue vastasega toime tuleks. Lisaks Vene armee Mossin-Nagant’ile oli Nambu tuttav ka Mauseri uusima mudeliga Gewehr 98 (G98), mida kasutati bokserite ülestõusu mahasurumisel Hiinas. G98 paistis silma geniaalselt lihtsa lukusüsteemi ja sellest tingitud suure tulekiiruse poolest ning asjatundjate arvates andis viimane näitaja jalaväele võitluses ratsaväega olulise eelise. Vene kasakaid peeti tol ajal tsaariarmee kõige efektiivsemaks löögijõuks ning ainus võimalus nende tõrjumiseks oli ründajate pihta võimalikult tihedat tuld anda. Erinevalt oma USA ja Inglise kolleegidest ei piirdunud kapten Nambu üksnes Mauseri luku kopeerimisega, vaid arendas seda omalt poolt edasi ning kohandas vastavalt Aasia sõjatandri omapäradele. Kui G98 lukul oli kaheksa põhidetaili, siis uus vintpüss piirdus viiega. Tüüp 30 konksuga varustatud kaitseriivi asendas Nambu rihveldatud pinnaga nupuga. Seda ette surudes ja päripäeva pöörates sai blokeerida nii luku kui lööknõela; vastupäeva pöörates võeti kaitse jälle maha. Niisugune moodus oli Mauseriga võrreldes märksa mugavam ning see töötas ka talvel kindaid kandes. Laskemoona või selle süütekapsli enneaegse plahvatuse korral juhtis kaitseriiv püssirohugaasid kõrvale; sama ülesannet täitsid ka kaks väikest ava lukuraami esiosas. Kõigil poltlukuga vintpüssidel on probleeme lukukoja avaustesse sattuva prügiga ning Aasia mandril, kus möllavad tolmutormid, oli olukord selles suhtes eriti hull. Antud juhul järgis Nambu brittide Lee-Metfordi eeskuju, lisades lukule kaarekujulise pealelükatava metallplaadi, kuhu oli lõigatud pilu vinnastushoova jaoks. Tootmise algus Enne kui Nambu oma tööga lõpule jõudis, läks sõda lahti ja tema projekteeritud relva edasiarendamine jäi pooleli. Pärast Portsmouthi rahulepingu sõlmimist 1905. aasta sügisel jäid saareriigi suhted läänenaabriga endiselt pingeliseks ning üldise arvamuse kohaselt pidi esimesele Vene-Jaapani sõjale järgnema veel teine ja väga tõenäoliselt kolmaski. Kuigi tüüp 30 oli end lahingutes Mossin-Nagant’i vastu enamasti heast küljest näidanud, otsustas Jaapani armee kindralstaap oma jalaväe relvastust uuendada ning 5. mail 1906 võeti Kijiro Nambu vintpüss ja selle lühema rauaga karabiinivariant relvastusse kui tüüp 38. Esimesed relvad jõudsid tegevüksustesse märtsis 1908 ning kahe aasta pärast oli kogu tõusva päikese maa sõjavägi uue vintpüssi kasutusele võtnud. Kõik seda tüüpi relvad ja nende variandid lasti välja keiserliku armee arsenalide poolt, mida Jaapanis oli kolm ning temale kuuluvatel aladel veel kaks, Jinsenis ja Mukdenis (praegused Korea Incheon ja Hiina Shenyang). Vene-Jaapani sõja kogemuste põhjal tehti tüüp 38 konstruktsiooni veel mõned muudatused. Vintraua materjalina kasutati nüüd kõrge volframisisaldusega terast, mida imporditi Hiinast ja Austraaliast. Jaapani vintpüssidel oli reeglina kaarja ristlõikega polügonaalne soonestik, mida möödunud sajandi algul kiputi ekslikult seostama rauaõõne kiire kulumisega. Uue relva välikatsetuste järel anti talle korraliku hoolduse korral garantii 8000 täislaenguga lasu jaoks. Kuigi püssi salv mahutas endiselt viis padrunit, võeti nüüd kasutusele paremate ballistiliste omadustega teravaotsaline laskemoon. Vastupidiselt internetis levinud legendidele polnud selle massikese spetsiaalselt taha viidud, et tabades raskemaid vigastusi tekitada. Vene-Jaapani sõja algul valmistati püssikabad pöögipuidust, mis kippus täägivõitluse käigus kergesti murduma. Selle vältimiseks võeti kasutusele uus kaba, mis liimiti kokku kahest tapiga ühendatud detailist. Pärast sõda valiti uueks materjaliks jaapani pähklipuu (Juglans sieboldiana Maxim), mis pidas löökidele paremini vastu, kuid tüüp 38 kaba valmistati endiselt kaheosalisena. Vältimaks laekaela murdumist pikendati lukukoja mõlemat saba tahapoole ning need ühendati omavahel kruviga. Liitlased ja vaenlased Lahinguristsed sai tüüp 38 varsti pärast Esimese maailmasõja puhkemist sakslastele kuuluva Qingdao merekindluse piiramisel Hiinas. Mauseritega relvastatud Saksa merejalavägi sai seal valusa kaotuse osaliseks ning uutel Jaapani vintpüssidel oli selles oluline roll. Samas tekitas Mauseri 7,92 mm laskemoon märksa rängemaid vigastusi ning Jaapani ohvitserid soovitasid omalt poolt kodumaiste relvade kaliibrit suurendada. Kõigi Nambu vintpüssi variantide kirjeldamine pole ruumipuudusel võimalik, kuid lisaks karabiinile tuleks kindlasti mainida kahest osast kokkupandavat edasiarendust dessantväelaste jaoks ning eksperimentaalset automaatvintpüssi, mida omal ajal ka Eestis katsetati. Koostöös Itaalia Beretta firmaga lasti Teise mailmasõja algul välja partii Carcano mudel 91 lukuga vintpüsse ja karabiine, mida Jaapani merejalavägi kasutas tüüp I nime all. Snaipritele mõeldud tüüp 97 oli varustatud 2,5kordse suurendusega optilise sihikuga, mida tootis tol ajal võrdlemisi tundmatu aktsiaselts nimega Jaapani Optikatehas (Nippon Kogaku Kabushiki Kaisha). Tänapäeval tegutseb sama ettevõte hoopis kuulsama nime Nikon all. Teise mailmasõja alguseks oli tüüp 38 juba moraalselt vananenud ning viimased seda tüüpi vintpüssid valmisid märtsis 1942 Nagoya arsenalis. Kokku toodeti kõiki variante 3,4 miljoni ringis. Esimeseks välisriigiks, kus Jaapani vintpüssid relvastusse võeti, sai Mehhiko, kes tellis 1910. aastal kokku 36 000 tüüp 38, mille puhul kasutati Mauseri 7x57 mm laskemoona. Õnnetuseks toimus Mehhikos pärast esimese partii (5000 relva) saabumist riigipööre ning uus valitsus keeldus oma eelkäija poolt tellitud kauba eest maksmast. Esimeses maailmasõjas lõi Jaapan kaasa Antandi poolel, varustades relvadega enamikku selle liidu liikmetest. Esialgu oli tema suurimaks kliendiks Inglismaa, kes sai esimese 50 000 vintpüssist koosneva partii neli kuud pärast sõja puhkemist. Prantsusmaa tellis samuti 150 000 eksemplari, kuid tema pealinna vallutamine näis sel ajal olevat üksnes päevade küsimus, nii et see partii suunati samuti Suurbritanniasse ning võeti üle kohaliku merejalaväe poolt. Lisaks tüübile 38 kuulusid sinna veel sama aastakäigu karabiinid ning vanema generatsiooni tüüp 30 vintpüssid. Välistest erinevustest hoolimata nimetasid inglased kõiki neid tulirelvi kokkuvõtvalt Arisakadeks ja see ongi ilmselt ainuke põhjus, miks Kijiro Nambu poolt väljatöötatud püssi väljaspool Jaapanit tema nimega ei seostata. Enamik ekspordiks määratud tuleraudu valmis Tokyos asuvas Koishikawa arsenalis, mille toodang oli märgistatud neljast suurtükikuulist koosneva embleemiga. Just seetõttu olid Euroopa relvakogujad pikka aega arvamusel, et see pidi olema Arisaka enda firmamärk. Arisakade (või õigemini Nambude) suurimaks tarbijaks kujunes iroonilisel kombel hoopis Tsaari-Venemaa, kuhu neid tarniti koos mitme vanema mudeliga. Tokyosse saadetud delegatsiooni, kes vastava leppe sõlmis, juhatas kindralmajor Vladimir Fjodorov, kelle poolt leiutatud automaatvintpüss kasutas samuti 6,5 mm laskemoona. Venelased said 1917. aasta suveni Suurbritannia kaudu 128 141 ja otse Jaapanist 655 750 relva, kusjuures viimaste seas oli ka paarkümmend tuhat 7 mm püssi sõjaeelsest Mehhiko partiist. Tänu neile tarnetele sai tüüp 38 tsaariarmees arvukuselt teiseks tulirelvaks Mossin-Nagant’i järel. Jaapani relvade tarbeks osteti nende päritolumaalt ja Suurbritanniast kokku 784 miljonit padrunit ning alustati ka nende litsentstootmist Peterburi tehases. Paarkümmend aastat hiljem vahetasid Venemaale allesjäänud relvad uuesti omanikku, kui N. Liit müüs need kalli hinna eest vabariiklikule Hispaaniale, nüüd juba Vene-Jaapani sõja trofeede nime all. Nambu vintpüssi viimaseks ekspordivariandiks jäi 50 000 eksemplaris toodetud tüüp 66 kaliibriga 8x52 mm, mis tarniti 19230–1928 Siiamile (praegune Tai). Viimaseks sõjaliseks konfliktiks, kus seda relva veel suuremal hulgal kasutati, jäi Korea sõda. Eesti ja Soome Arisakad Esimese maailmasõja ajal Eestisse jõudnud Jaapani vintpüssid pärinesid enamasti inglaste poolt venelastele edasimüüdud partiidest ning nende „parim enne” oli möödunud kas uduse Albioni väljaõppekeskustes või Euroopa sõjatandri kaevikutes. Tsaariarmee relvahoolduse standardid olid reeglina madalamad kui mujal ning kohapeal valmistatud puuduliku kvaliteediga laskemoon suutis kalli hinna eest hangitud relvad kiiresti läbi kulutada. Alles Vabadussõja ajal saabusid Soome kaudu uuemad püssid, mis pärinesid nii Inglismaalt kui Jaapanist, kuid olid veidi vähem vatti saanud. Kuna Peterburi tehase 6,5 mm laskemoona saadi sel ajal üksnes sõjasaagiks, tuli selles osas samuti loota inglastele, kes tootsid Kynochi ja Woolwichi arsenalides nii terava kui tömbi otsaga varianti. Pärast Vabadussõda oli Eestis Jaapani päritoluga vintpüsse veel 31 000 ringis. Rahapuudusel tuli tol ajal piirduda üksnes 7,7 mm laskemoona sisseostmisega ning peagi tekkis küsimus, mida muu kaliibriga relvadega ette võtta. Lahendus oli üsna loogiline ning alates 1930. aastast puuriti enamik Jaapani vintpüsse Tallinna Arsenalis ümber 7,7 mm peale. Kuus aastat hiljem, kui Tallinnas katsetati Nambu püstolit tüüp 14, pakkus Jaapani delegatsioon Eestile möödaminnes ka uut püssipartiid ja varuosasid, kuid see ettepanek tuli juba liiga hilja. Viimase Arisaka legendina tuleks mainida jutte Tallinna Arsenalis ümberehitatud Jaapani kütipüssidest, mida tegelikult pole kunagi olemas olnud. Tõenäoliselt on see teooria alguse saanud hoopis Mossin-Nagant’i baasil valminud kütipüssist (1933. a mudel), mis päris oma idamaiselt võistlejalt nii täägi kui kirbukaitse „kõrvad”. Samas on tõsi, et 150 relva tüüp 38 ehitati ümber Kaitseliidu tarbeks, tõsi küll, võistluspüssideks. Soomes oli pärast kodusõja lõppu Jaapani vintpüsse vähemalt tuhande võrra rohkem kui Eestis ja seal tekkis samuti probleem laskemoonaga. 1928. aastal õnnestus Saksa relvakauplejate vahendusel müüa 8170 vintpüssi ja karabiini ning 4800 tääki Albaaniale. 1932. a vahetati veel 15 000 püssi suurtükkide ja Mossin-Nagant’i detailide vastu. Ülejäänud relvi kasutati Talvesõjas ning osa neist on veel tänapäevalgi jahirelvadena eraisikute käes.

Sarnased artiklid