Ära koba pimeduses, võta GPS – nüüd ka Maarjamaal!
Vello Kala
03.06.2008

Peale ratta ja seda keerutava mootori leiutamist on olnud vähe avastusi, mis ränduri elu oluliselt mugavamaks muudavad. Üks neist on kindlasti GPS – karbike, mis näitab kaardil, kus olete ning juhatab täpselt ukse ette, ilma et te kaarti ja ajusid vajaksite. Ega kaardimappe enam autodest suurt leiagi ning levib ka arvamus, et ajudegagi on liikluses nii nagu ta on – pole neid just üleliia kasutuses.

Tegelikult on siiski nii, et kaarti on autos vaja tänapäevalgi. Ainult paberkandjalt on see kolinud navigatsiooniseadme mällu. Võta see sealt välja ja navigaator suudab sulle ainult su asukoha koordinaate näidata – suur abi polaaruurijale, meremehele või kõrberändurile, aga üsna kasutu teave, kui võõras suurlinnas oma hotelli taga otsite.

Navigatsioonikaart – mis see on?
Elektroonilisi kaarte on põhiliselt kahte tüüpi: raster- ja vektorkaardid. Rasterkaart on oma olemuselt nagu trükitud kaart. Seda suurendades suureneb kõik, mis kaardile kantud (kohanimed, tingmärgid jms), ning paraku ka kaardi teralisus. Edasi suurendades muutub rasterkaart ruudukeste kogumikuks – need on pikslid, millest kaart koosneb.
Vektorkaart on oma olemuselt andmebaas. Ta koosneb punktikoordinaatide kogust ja reeglistikust, kuidas neid punkte joontega ühendada. Sellist kaarti võite arvutis lõpmatult suurendada ja kvaliteediga ei juhtu midagi, sest iga suurenduse puhul „joonistatakse” kogu kaart nagu uuesti. Lisaks saab vektorkaardi andmebaasi kirjutada, mida iga punkt tähendab – kui olete teatud viisil ära kodeerinud näiteks mõisted „ATM”, „Hotell”, „Tankla” ning valinud neile sobiva graafika, ilmuvad vastavad ikoonid igasse kaardi punkti kuhu sellised märgid peavad tulema.

Navteq ja Tele Atlas
Maailma navigatsioonikaartide turgu valitsevad kaks kaarditootjat – USA kompanii Navteq ja hollandlaste Tele Atlas. Kõik navigatsiooniseadmete tootjad võtavad baaskaardi kas ühelt või teiselt. Tuntuimatest tootjatest on Tele Atlase „meeskonnas” näiteks TomTom ja Mio, Navteqi omas Garmin. Vaidlus, kumba tuleks eelistada, on täpselt nii vana kui nende seadmete majandus ise ja sellest kirjutav ajakirjandus ning uudisgrupid. Vaevalt olen minagi see, kes siin kohtumõistjaks võiks olla, ent kümnete GPS-ajakirjade ja -uudisgruppide hinnangute põhjal julgen siiski mingid vihjed kirja panna – ja kui see ka pole viimane tõde, on see vähemasti tõeline ühinenud Euroopa rahva hääl.
Tele Atlas on kahest suurtegijast uuenduslikum. Nende kaardipõhjad pakuvad näiteks sõidureajuhendust – navigaator näitab enne ristmikku, millisesse sõiduritta oleks tark juba varakult hoida. Samuti saab GPS-seadme tootja Tele Atlase kaardipõhjale „joonistada” hoonete kolmemõõtmelised kujutised – sel juhul ei näita navigaator teile vaid teedekaarti, vaid joonisfilmitasemel kujundit reaalsetest hoonetest, mille vahel sõidate. Tele Atlase kaardil on märgitud ka ühesuunalised tänavad. Navteq teab selliseid tänavaid samuti, ent varjatud kujul – seade ei saada teid mõistagi vastassuunas sõitma, ent oma kuvarilt te ei näe, milline tänav on ühesuunaline, milline mitte. Samuti on Tele Atlas olnud Euroopas nobedam oma katet laiendama – neil on Eesti (ning Läti ja Leedu) kaart juba olemas, Navteqi vastav toode tuleb välja alles tänavu, praegune Navteqi Euroopa kaart pakub Eestist vaid Tallinna tänavavõrku ja põhimaanteesid.
Ent omad trumbid on ka Navteqil. Vähemalt arvustuste ja uudisgruppide andmete põhjal on Navteqi kaardid täpsemad ja viimistletumad. Nende tellijate seas on olulisel kohal khakivärvi riietuses mehed, kes „kelladest-viledest” midagi ei arva, ent mõnemeetrinegi viga näiteks Afganistani või Iraagi kaardil teeks neid oi kui pahaseks.
Osa inimesi usub, et kõik paneb paika raha. Nendel tasuks eelistada Navteqi kaarte – need on üldjuhul kallimad. Lisaks olid mõlemad tootjad hiljuti ise kaubana letil, Tele Atlase omandas TomTom, Navteqi Nokia. Ameerika tootja turuhind kujunes üle kahe korra kõrgemaks kui Hollandi tootja oma. Samas – firma müügihind ei kajasta üksnes nende toodete hetkeväärtust, oluline osa on ka ostja tulevikulootustel. Usun, et ma ei eksi palju, öeldes, et tavatarbija tasandil on nende kahe vahel valimine rohkem maitseasi.

Navigatsioonikaardid ja Eesti
Siin oli pikka aega asi kahjuks nii, et Eesti oli digikaartidel „terra borealis incognita”, tundmatu põhjamaa, mille kohta polnud andmeid ei teede ega asulate kohta.
Pikkamööda asi siiski muutus ning Ida-Euroopa, s.h Baltimaad, hakkas tükkhaaval ilmuma mõlema suure kaartide valmistaja, Navteqi ja Tele Atlase kaartidele. Esialgu ilmusid vaid linnu ühendavad põhimaanteed, siis avastati Tallinn ja teised pealinnad. Esimese kogu Eestit üsna rahuldavalt katva kaardi tõi mullu välja TomTom (vt TM 12/2007). TomTom kasutab Tele Atlase põhikaarti ja Ida-Euroopa osas on Tele Atlas Navteqi edestanud – Navteqi kaartidel esineb Eesti endiselt vaid Tallinna ja põhimaanteedega.
Ent digikaartidega on mõneti nagu õllega: on õllepurke, mida leiad igast maailma supermarketist ning nad võtavad janu kenasti ära, ent tõeline õllesõber otsib kohalikke, kordumatuid pruuljooke, mille puhul on panustatud mitte massile, vaid kvaliteedile. Eestis on kaks kaardimeistrite tsunfti, kes otsustasid Eesti elektroonilisele maailmakaardile tuua. Need on Regio ja Eomap. Mõlemal on valminud navigeeritav Eesti teedekaart mille järgi võid sõita kaugeima kolkaküla kõrvaltänavani.
Kurb asi navimaailmas on turustiihia täielik võimutsemine igasuguse korrastava alge üle. Me ei suudaks vist ette kujutada olukorda, kus iga telekanali vaatamiseks tuleks osta vastav televiisor? Ent navigaatorite maailm elab just niimoodi – tarkvara on margi ja tihti isegi mudelikohane. See aga tähendab, et erinevalt „sülenavigeerimisest” (läptop ja GPS-hiir) pole võimalik toota kaarti, mille võiks laadida ükskõik millisesse navigaatorisse – kaart tuleb kirjutada seadmepõhiselt. Nii Regio kui Eomap valisid oma Eesti kaardi kandjaks Garmini seadmed. Valik polnud keeruline, sest navigaatorite turgu valitsevad kaks võrdset võistlejat, Garmin ja TomTom. Esimene kasutab Navteqi, teine Tele Atlase põhikaarti. Tänu Tele Atlasele on TomTomil Eesti juba suures osas olemas, Garmin oli aga selles osas vaeslaps – vaid Tallinn ja linnadevahelised teed.
Varem jõudis oma kaardiga ühele poole Regio. Juba 2005. aastal jõudis Regio kaart Garmini seadmetesse, tõsi, esialgu mittenavigeeritavana. Käesoleva aasta veebruari lõpus valmis Regiol Garmini seadmetele navigeeritav Eesti kaart. Juba varakevadest saavad selle kaardi Eesti maaletoojalt Garmini seadme ostjad tasuta kaasa. On siis Eomapi jaoks tee püsti, kaht Eesti kaarti ei vaja oma seadmesse ju kuigi paljud? Sugugi mitte. Pole saladus, et suurte läbimüükidega riikidest ja netikaubamajadest on navigaatoreid võimalik leida hoopis odavamalt, aga mõistagi ilma Eesti täppiskaardita. Niimoodi Eestisse jõudnud seadmete omanikud Eomapi sihtgrupp ongi.
Nii Regio kui Eomapi puhul on navigeeritava Eesti kaardi loomine tegelikult jäämäe veepealne osa. Ehk ainult Aafrikas oli viieteistkümne aasta eest täppiskaartidega kehvem lugu kui Balti riikides. Viiskümmend aastat oli töörahvavõim tootnud teadlikult vigaseid kaarte ja hävitanud säilinud täppiskaarte varasemast ajast. Nii et navigatsioonikaartide kirjutamisele eelnes periood, kus Eesti kaart tuli luua üsna samamoodi nagu Livingstone omal ajal Aafrikat avastades.
Nagu öeldud, oli nii Regio kui Eomapi esialgne eesmärk pakkuda Eesti Garmini-fännidele kodumaist kaart, kuni Garmin ise sellist veel ei oma. Ent Eesti kaarditootjate töö tulemus on esialgset eesmärki kõrgelt ületav ning lubab arvata, et nende töö ei kaota oma tähtsust ka aasta-kahe pärast, kui ka Navteq on Eesti oma Euroopa kaardipaketti lülitanud. Miks ma nii arvan? Katsume seda allpool selgitada.

Eestlased maailmavõimude vastu
Võiks arvata, et väiketegijate võistlus maailmaturu valitsejatega on juba ette lootusetu ettevõtmine. Maailma ulatuses see küllap nii olekski. Ent sellel maailma osal, mida nimetatakse Maarjamaaks, ei pruugi asi nii olla. See kirjutis on illustreeritud ekraanipiltidega Garmini Nüvi 760 navigaatorilt, mis sisaldas Navteqi põhikaarti, Regio ja Eomapi Eesti kaarte. Kõrvutamiseks on vaadata ka vastavad kohad Tele Atlase põhikaardilt (allikas: Google Maps). Ei pea kaua kaarte uurima, et näha – Eestis valminud on hoopis detailiderohkemad. Põhjus pole mitte suurtootjate suutmatuses Eestit detailselt katta, vaid pigem otstarbekuses – kogu Euroopa ruutsentimeetri täpsusega katmine läheks väga kalliks, lisaks nõuaks selline kaart navigatsiooniseadmelt mälumahtu, mida need hetkel pakkuda ei suuda. Hea võrdluse "suurte" ja Eesti tegijate võrreldavast põhjalikkusest sain endise Pahkla raketibaasi territooriumi uurides: meie kaartidel olid peal ka baasisisesed rajad, võrdluseks kaasas olnud Tele Atlase kaarti kasutav navigaator näitas aga kogu piirkonnas vaid tühjust! Seega ei muutu Regio ja Eomapi töö väärtusetuks ka lähitulevikus, kui Navteq kogu Eesti oma Euroopa põhikaardile kanda jõuab (muide, mõlemad „suured” saavad oma Baltikumi puudutavad kaardiuuendused Regiolt). Pigem tuleb loota, et navigatsiooniseadmete laiem levik motiveerib nii Regiot kui Eomappi uusi kaarte tootma – näiteks Eesti topograafiline navigatsioonikaart on asi, mida nii mitmedki ootavad.

Eestlased omavahel
Selle kirjutise eesmärk polnud Regio ja Eomapi kaartide omavahelist jõuvahekorda selgitada, pigem püüe näidata, et ka nn suurte valitsetud turul on kohta siinmaistele tegijatele. Mõned erinevused Regio ja Eomapi kaartide loogikas selguvad lisatud pildimaterjali abil. Mõlemal on seni ka üks oluline puudus: Regio kaart ei tunne ringristmikke – nõustugem, et mitme mahasõiduga ringile lähenedes on soovitus „pööra paremale” veidi abitu, paremale võib viia ju mitu teed. Eomap soovitab korrektselt valida näiteks kolmanda mahasõidu – nii pole eksimist karta. Ent Eomap ei tunne jälle majanumbreid, nende kaart oskab teid juhatada vaid soovitud tänavale. Üldjuhul pole sellest, eriti väikestes kohtades, ju suurt lugu, ent näiteks Tallinnas Pärnu maanteel asuvat aadressi otsides oleks kindlasti vaja majanumbriotsingut, selleta tuleks kogu tänav kesklinnast Laagrini läbi sõita, et soovitud number ise leida. Eomap usub, et see puudus saab vähemalt Tallinna osas juba lähiajal korda tehtud. Regiol on see asi linnade osas juba korras ning sõita võib otse värava ette ise majanumbreid uurimata. Väiksemates asulates jõuate siiski vaid tänavani, õige number tuleb juba ise leida.

Mida veel kirjutada?
Softi kirjutamine on selles mõttes tore töö, et tarvis pole keerukaid ja kalleid tööpinke ega muud varustust – eeskätt on vaja vaid vilkaid ajurakke. Eestis neid üldiselt leidub. Ei tahaks taas Skype’i peale osutada, ent vaevalt me lauslollidena oleksime tosina aastaga jõudnud eikusagilt liidrite sekka uute tehnoloogiate alal, küllap oleksime sumbanud kusagil teiste endiste liiduvabariikide tasemel. Regio ja Eomapi taolisi töid on tehtud teisteski riikides, ent näiteks ungarlased on astunud hoopis julgema sammu – kirjutanud oma ülemaailmse navigatsioonitarkvara paketi „I go My Way”. Ja enam kui edukalt, seda tarkvara kasutavad mitmed tuntud navigatsiooniseadmete tootjad (TMis testituist Clarion ja Prestigio) ning nende tööd on hinnatud rahvusvaheliste auhindade vääriliseks. Oleme me suguvendadest tossimad?

Värske tunnustus Eesti kaardimeistrite tööle tuli just enne ajakirja trükkiminekut. Käisime meie suurimal sõjaväeõppusel Kevadtorm 2008. Ning seal, soo- ja rabaradadel suutis meie Eestis tehtud kaardiga Garmin õige mitmel korral abiks olla, kui kaart ja loodus sõjameestel enam kokku klappida ei tahtnud! Sellise täpsusega Eestit näitavat originaalkaarti ei tule üheltki navikarpide tootjalt ilmselt kunagi. Seetõttu tasuks teistegi navigaatorite maaletoojatel Regio või Geomapi mehed kiiresti üles otsida, sest praegu on navihuvilistel võtta täpne Eesti kaart vaid Garmini navikarpide jaoks.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid