Aprilia Mana 850 – ei mingit manamist!
Kullo Kabonen
01.04.2008

Aprilia on toonud turule mootorratta, mis suure tõenäosusega sõnastab ümber mitmed arusaamad mootorratta mugavusest igapäevakasutuses – käiguvahetuse võib selle ratta seljas unustada!

Pontsakana mõjuva ratta kujunduses on pandud rõhk ümaratele vormidele, mootori vasakul küljel trooniv suur õhufiltri korpuski on tehtud täiesti ümmargune. Ümara ja sõbraliku olemisega naked bike Mana 850 eristub aga ülejäänud suguvendadest eelkõige täisautomaatse jõuülekande poolest. Täpsemalt on tegemist CVT ehk rihmaga variaatorülekandega, mis tuntud nii motorollerite kui ATVde „kõhust“!

Automaatkast tingib ka lageda vasaku lenksupoole – sidurilinki Manalt ei leia, kuid üllatuslikult on oma tavapärasel kohal käiguvaheti. Variaatorülekanne küll, aga käiguvahetusfriikide rahuldamiseks on tekitatud 7 pseudokäiku, mida saab vahetada nii tavapäraselt vasaku jala varba kui ebatavaliselt – pluss- ja miinus-nuppudega vasaku käe sõrmede all. „Käigud“ on tekitatud nii, et variaatori reguleerimisulatus on jagatud seitsmeks ja ülekande muutumine tehtud astmeliseks. Tõepoolest, selline steptronic-stiilis võimalus on ette nähtud juhuks, kui vasakul käel peaks igav hakkama.

Automaadil on kolm erinevat režiimi – tavapärast vahetusloogikat pakkuv touring, äkilisem ja mootoril kõrgemale käia lubav sport ning libedamate olude jaoks mõeldud leebem rain. Nende režiimide vahel saab liikuda ka sõidu ajal parema pöidla all oleva nupuga. Managa on paigaltvõtt lihtne nagu rolleriga ikka – annad gaasi ja Mana hakkab ühel hetkel sujuvalt liikuma. Ei mingit draamat, väljasuremisohtu ega nõksatust. Lased gaasi maha, vedu lõpeb ja tsikkel jääb sujuvalt seisma.

Lihtne sõita Ummikus või tipptunnil ristmikel ei saa mootorrattaga lihtsam ja pingevabam enam olla. Manal omapärasest jõuülekandest lähtuvalt ei õnnestu koha peal „gaasitamine“ mingi nipiga, sest ratas sööstab lihtsalt minema (või sureb välja – juhul kui ratas seni tühikäigul küljejalale toetudes podises). Üks sooloratastel seninägematu lisavidin on tal ka – seisupidur! Vasakul küljel sadula all on alumiiniumist käsipiduri hoob. See käitab trossi abil pisikest sõidupidurist eraldi asetsevat seisupidurisupportit tagumisel pidurikettal.

Manale istudes avastad, et ootuspärase tahhomeetri asemel näitab tsikli osutiga mõõteriist hoopis kiirust ja tahhomeetrit polegi. See-eest on igapäevakasutuses olulised (ja jube mugavad!) välistemperatuur ja kellaaeg juhil kenasti nina ees. Parasjagu variaatorit manageeriv automaatrežiim (touring, sport või rain) on ka Mana juhil võimalik infotabloolt välja lugeda. Bensiini lõppemisest, ülekuumenemisest, laadimisprobleemidest ja muudest „paranähtustest“ teatavad signaallambikesed. Suunatulede lüliti on rattal küll vasakul, ent pisut kõrgemal kui tavaliselt, nii et esialgu õnnestus paar korda suuna asemel signaali törtsutada. Asjaga harjub siiski.

Mootor ongi rolleri oma!

Mana käib madala ja märksa vaiksema müdinaga. Mootorit uurides hakkas silma ees all paiknev mootorikinnitus, mis seejuures täiesti kasutamata. Asi tundus kahtlane – tänapäevases suurtootmises ei pane ükski insener mootorikarterile külge lisajubinat, mida vaja ei ole. Piaggio hiigelkontserni (tegemist on maailma suurima kaherattaliste tootjaga, mille markide hulka kuuluvad lisaks Piaggiole ja Vespale ka Aprilia, Moto Guzzi, Derbi ja Gilera) teiste markide mudelivaliku uurimise peale selgub üsna varsti, et Mana jõuallikaga täpselt kattuvad mootori andmed on Gilera 800 nime all pakutaval maksirolleril.

Muu hulgas selgub ka pisiasi, et vaatamata nimes leiduvale 800-le on Gilera tegelik töömaht tsipa suurem. Täpsem pilk Gilera 800 muudele tehnilistele andmetele kinnitabki, et Mana näol on tegemist lihtsalt maailma suurima rolleri tsiklistunud kaksikvennaga: sama „7käiguline, manuaalse lülitamise võimalusega automaatkäigukast“, millimeetri pealt samad silindrimõõdud ja 856 cm³ töömaht. Isegi 76hobujõuline võimsus on kriipsupealt sama.

Rollerlik mugavus

Mana veermiku lahendused on erilisele tehnikale väärilised. Raam on koostatud erinevate tehnoloogiate abil loodud elementidest: eesosas olev toruraam läheb keskel üle sepistatud alumiiniumiks. Matiks viimistletud pinnaga alumiiniumist tagakiige on tõeliselt massiivne ja silmale kena vaadata. Ratta omapärane, vasakule küljele toodud ja praktiliselt lamaasendis asuva tagavedrustuse elemendiga veermik jätab sõidus mõnusalt jäiga ja kontrollitud käitumisega asja mulje (midagi vähemat Aprilia nime kandvalt rattalt ei ootakski). Summutiga pole vigurdama hakatud ja see on tavapärases kohas all vasakul. Rehvimõõt on bike’i standardiks kujunenud 12/70-17 ees ja 180/55-17 taga.

Päris omapäraseks muudab Mana motikate seltskonnas bensiinipaagi koha peal asuv mahukas pakiruum. Kütust hoitakse hoopis sadula all paiknevas mahutis, praktiliselt kogu tavapärane „bensiinipaak“ on aga kaanega suletud pakiruum, kuhu erinevalt paljude rollerite istmealusest panipaigast mahub ka korralik kinnine kiiver. Ja see on igapäevases linnakasutuses suur pluss – pole tarvidust, kiiver näpus, linna vahel ringi patseerida või rattale jäetud kiivri kadumise pärast muretseda. Rääkimata võimalusest ostud kindlasse kohta toppida.

Asjalik kompromiss

Uus tehnika on siiski uus tehnika ja pisikesed näpukad juhtuvad ka nimekatel tootjatel. Nii on Aprilia tehas teatanud partii Manade erakorralisse hooldusse kutsumisest. Selle põhjuseks on tootmisdefekt, mis võib viia Mana poolautomaatse käigukasti ülesütlemiseni. Remondi käigus vahetatakse välja mõned juhtmed ning uuendatakse käigukasti elektroonilise juhtimise tarkvara. Sellele pisiasjale vaatamata on Mana 850 näol tegemist sõiduriistaga, milles vist esmakordselt on edukalt ühendatud rolleri ja mootorratta parimad omadused: ehk siis kasutamishõlpsus ja juhisõbralikkus, millele on õnnestunud liita hea juhitavus, kobe väljanägemine ja mootorratturile harjumuspärane isteasend. Seejuures pakub Mana mootorrattalikku dünaamikat ning ehedat sõidufiilingut. Algajale (või laisapoolsele kasutajale) sobilikumat suurt mootorratast on hetkel raske ette kujutada.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid