Apple’i uus opsüsteem
Margus Nurk
04.11.2011

Eelmine Apple’i arvutitele mõeldud operatsioonisüsteem Snow Leopard (lumeleopard) oli saledam ja kiirem kui Mac OS X kunagi varem. Kas uus OS X 10.7 ehk Lion (lõvi) – loomade kuningas – on oma nime vääriline?

Apple’i viimast arvutitele mõeldud operatsioonisüsteemi, OS X 10.7-t ehk Lionit näidati laiemale publikule esmakordselt möödunud aasta oktoobris. Eelmine opsüsteem Snow Leopard sai tugeva kriitika osaliseks, kuna keskendus peamiselt kasutajatele nähtamatute omaduste parendamisele. Tihti vaid „service packiks” kutsutud süsteem tõi siiski endaga kaasa radikaalseid tehnoloogilisi muudatusi, millest vast olulisim oli PowerPC-arhitektuuri toetamise lõpetamine ja üleminek vaid Inteli protsessoritele. Lisaks muidugi parendatud arendustööriistad ning hiljuti Mac App Store’i (rakenduste levitamise teenuse) üllitamine, mis oli iOS-i kasutavate seadmete jaoks juba aastaid olemas.
Lion on opsüsteem, mida levitatakse peamiselt digitaalselt. Apple’i vaikne loobumine optilisest meediast on tingitud väiksemate-kergemate arvutite loomisest.
Apple’i „ei, sa ei saa enam flopit” lähenemine hakkab firma toodetes üha rohkem võimust võtma. Airid ja uusimad Minid tarniti kuni Lionini koos mälupulgale salvestatud taastusmeediaga, teised arvutid said kaasa optilise meedia. Hetkel on Lioni paigalduseks/taastamiseks kaks võimalust – kas Mac App Store või mälupulgale salvestatud rakendus, mida müüakse hinnaga 69 dollarit! Kas tõesti ei leitud odavamat mälupulka, kui OS ise maksab 29,99 dollarit? Tegelikult ei ole asi nii hull. Apple järgib taas kord taktikat „vaata mind, aga kasuta oma pead”. Igaüks võib endale selle mälupulga (või optilise plaadi) ise teha, kui ei paigalda Mac App Store’ist tõmmatud Lionit kohe, vaid teeb selle DMG-osast enne varukoopia. Juhendi leiab internetist. Ülejäänud võivad kasutada paigalduseks internetti – ja siis on kõik hästi. Kõlab nagu Google, või mis?
Mac App Store’i pealesundimine on tegelikult isegi mõistetav. Igasugune pahavara on tänasel päeval tõsine probleem ja kuigi Apple’i nn raudne haare oma iOS-i kasutavate seadmete puhul saab enamasti kriitikat, on see taganud tavakasutajale turvalisima keskkonna nn nutiseadmete turul. Google’i vastupidine lähenemine (kõik lubatud poliitika) on kaasa toonud olukorra, kus Androidil põhinevasse seadmesse saab igasuguse pahavaraga varustatud rakendusi alla laadida otse Android Marketist. Kuigi aastaid lubatud „Mac-i viiruste laialdast levikut” pole toimunud ja seda lubanud „turvaspetsialistide” põhitegevuseks on siiani jäänud oma mütside vooderdamine tinapaberiga kosmilise kiirguse vastu, pole ükski süsteem 100% kindel. Ka Lioni jaoks, mis on seni turvalisim OS X, eksisteerib suurim oht siiski kolmanda osapoole tarkvara suunalt. Selle tarkvara kontrollitud levitamine on veel üks võimalus vähendada turvalisusega seotud probleeme. Lisaks muidugi vähenenud kulud füüsilise meedia tootmise ning levitamise arvelt.

Muutusi jagub
Silmaga nähtavate muutuste poolest on Lionit raske nn service packiks pidada. Muutusi on niivõrd palju, et eelmiste OS X-idega harjunud kasutajad peavad paljuski ümber harjuma. Lihtsam on muutusi omaks võtta neil, kes igapäevaselt kasutavad iOS-iga seadmeid, sest paljud uuendused on just sellest mugandatud.

Esimene
uus ja harjumatu omadus on nähtava kerimisriba kaotamine ja kerimissuuna orienteerimine sisu, mitte kerimisriba järgi. Kohe peab ära märkima, et nagu enamik uusi omadusi, on ka see kasutaja poolt seadistatav ja igaüks võib selle oma käe järgi sättida, kuid multipuutetehnoloogia laialdane edasiarendus Lionis teenib suures osas üht eesmärki – muuta erinevate Apple’i seadmete kasutamine võimalikult ühetaoliselt intuitiivseks.

Teiseks
suureks muutuseks on seda toetavate rakenduste kuvamine täisekraanil. Mitte Windowsi-laadsel täisekraanil, kus menüüriba jääb ekraanipinda katma, vaid iOS-i-laadsel täisekraanil, kus kogu ekraan on vaid rakenduse päralt. Virtuaalsete töölaudade kasutamine oli siiani vaid maitseasi. Kes tahtis, see kasutas, kuid mingit otsest vajadust polnud, Exposé sai aknahaldusega hakkama ka ilma. Nüüd on Apple vist tüdinenud kasutajaid uute tehnoloogiate juurde tirimast ning lihtsalt annab vanamoelistele põlvega takka. Põhimõttel: kui tahad täisekraanil rakendusi, kasuta virtuaalseid töölaudu, sest iga täisekraanil olev rakendus on kohe ka virtuaalne töölaud. Õnneks on nende kasutamine tehtud väga ülevaatlikuks. Kolme sõrmega vasakule-paremale vedades ei vahetata töölauda kohe, vaid alles siis, kui teine töölaud on liikunud üle poole ekraanist. Kaht töölauda kuvatakse korraga ja see võimaldab kõrvalolevat töölauda piiluda aktiivselt laualt lahkumata. Nina kirtsutama paneb see, et ei saa töölaudade järjekorda käsitsi muuta kõige loogilisemal viisil – paneeli Mission Control ülaosast neid sikutades.
Mission Control on senise Exposé’i asendaja, mis ühendab endas nii akende kui töölaudade halduse. Vahemärkusena: Dashboard (vidinate kuvaja) on muutunud samuti eraldi töölauaks. Exposé skaleeris ja kuvas kõik avatud aknad. Kuigi väga mugav ja ülevaatlik, tekitas paljude avatud akende olemasolu sel juhul paraja pudru. Mission Control kuvab täisekraanil olevad töölauad ekraani ülaservas ja traditsiooniline Desktop (millel aknad, mida täisekraanile pole saadetud) võtab enda alla keskse osa ekraanist, kusjuures kõik ühe rakenduse aknad on grupeeritud. Dock asub ekraani alaservas. Tähelepanu äratas, et juhul kui täisekraanil on avatud palju aknaid ning seeläbi tekitatud palju virtuaalseid töölaudu, siis muutub ülaserva jälgimine samuti raskemaks.
Peale selle hoiab Lion silma peal rakenduste olekul ja püüab hoolega taastada nn viimast seisundit, et kasutaja saaks jätkata iga tegevust just sellest kohast, kus see pooleli jäi. Avanud täisekraanil üle kümne Safari akna, tahtsin neist korraga lahti saada ja lihtsalt sulgesin rakenduse (Cmd+Q). Safari uuesti käivitamisel tekkis Desktopile tavaline lehitseja aken, kuid üllatusega märkasin, et see veidi jõnksutab. Põhjus oli lihtne – Lion avas taustal ka eelmise sessiooni ajal avatud Safari töölauad. Kas see on halb? Ei, vastupidi. Väga mugav, kui Resume (jätka? – nii nimetab Apple seda uut omadust) peab kasutaja tegemiste üle arvet ja näiteks pärast restarti taastab täpselt sama olukorra, milles arvuti eelmine kasutamine pooleli jäi. Lihtsalt see on uuendus, mida peab meeles pidama ja kasutajal on hea aeg-ajalt kontrollida, mida süsteem tema tarbeks avatuna hoiab. Teine võimalus on loobuda akende taasavamisest üldse. Salamisi ihaldab hing aga midagi vahepealset, täpsemat kontrolli avatavate akende üle.
Uus on muidugi iOS-i-laadne Launchpad. Rakenduste käivitaja, mis kuvab kõik rakendused suurte ikoonidena, lubab neid mitmetele paanidele jagada ja „kaustadeks” grupeerida. See on käepärane lahendus neile, kes iOS-iga tuttavad, kuid kel puudub lähem tutvus OS X-i ja Finderiga. Kogenumate kasutajate jaoks jääb see vast rohkem silmailuks, sest Docki ja Spotlighti või mõne kolmanda osapoole tarkvara kasutamine rakenduste käivitamiseks on neil juba käpas. Väheke kasulikumaks „silmailuks” võib pidada Safari ja muude seda toetavate rakenduste oskust lubada kasutajal eelmist-järgmist lehte piiluda, sarnaselt Mission Controli töölaudade haldamisega. Kui enne sai edasi-tagasi liikuda kolme sõrme abil, siis nüüd saab seda teha kahe sõrmega vasakule-paremale vedades ning lehte vahetatakse siis, kui see on liikunud üle poole ekraani.

Kolmas
mugavusomadus, mis äramärkimist väärib, on AirDrop, Apple’i juhtme- ja konfigureerimisvaba andmete jagamine. Kasutamine on lihtne – kui avate Finderis AirDropi, siis teised Lionid teie ümber, kel samuti AirDrop avatud, näevad teid. Sealt edasi on vaja soovitud fail vaid soovitud kasutaja ikoonile sikutada, AirDrop küsib kinnitust ja pärast Send-nupule vajutamist pakutakse teise arvuti ekraanil võimalust fail salvestada, salvestada ja avada või saatmine tagasi lükata. Ei mingeid paroole või seadistamist. AirDrop on avatud vaid siis, kui see paneel on Finderis valitud. Piisab paneeli vahetamisest või Finderi akna sulgemisest ja AirDrop sulgub. Mis AirDropi eriti kasutajasõbralikuks teeb, on see, et WiFi-t kasutatakse kui otseühendust, seega arvutid ei pea samas võrgus või üldse võrgus olema, piisab aktiveeritud WiFi-st. Turvalisuse pärast muretsejatele lohutuseks – andmete saatmisel kasutatakse TLS-krüpteeringut ja andmete liigutamise ajal aktiveeritakse nii saatja kui vastuvõtja poolel eraldi instants tulemüüri, mis kogu liiklust jälgib.

Nähtamatud muudatused
Silmaga nähtavaid muudatusi on Lioni puhul väga palju, kuid samapalju või isegi rohkem on neid tehtud „kapoti all”. Esimene suurem nähtamatu muutus on lisapartitsioon Recovery HD, mis igapäevaselt on vast kõige mugavam juurdepääs tööriistadele nagu Disk Utility jt, aga mõeldud ennekõike Lioni „puhtaks“ taaspaigalduseks, kui ei omata paigaldusmeediat – lihtsalt käivitate arvuti Recovery HD-lt ja arvuti seerianumbri alusel algab operatsioonisüsteemi allalaadimine, mis päädib automaatse paigaldusega.
Kui Resume’d sai juba mainitud, siis Versions on võimalus seda toetavate rakenduste jaoks säilitada dokumentidest eraldi versioone, neid taastada, võrrelda või siis „kopeeri-kleebi” abil infot erinevatest versioonidest töösolevasse üle kanda. Tavaline Cmd+S ei salvesta enam dokumenti, vaid sellest järjekordset versiooni, jättes eelmised alles. Samuti salvestatakse versioon automaatselt dokumendi või rakenduse sulgemisel, seega siiani tavapärast salvestamise kinnitust enam ei küsita. Versionsi kasutajaliides meenutab väga Time Machine’i, OS X-i varukoopiate loomise/haldamise vahendit ja toimib sarnaselt. Revert to Saved... asetab töösoleva versiooni vasakule ning kõik eelnevad paremale. Time Machine’ist tuttaval kombel asuvad nad ajalises järjekorras üksteise peal ning nende vahel saab liikuda selles järjekorras või ekraani paremas servas asuva nn ajatelje abil. Rakendused peavad seda toetama ja paistab, et see toetus võib olla mitmel tasemel. Näiteks Pages pakub seadetes välja võimalust salvestada uued dokumendid paketina, mis sisaldavad lisaks dokumendile ka selle versioone. Kuigi väga sarnase kasutusega, ei ole versioonid varukoopiad. Kui dokument arvutist eemaldada, kustuvad automaatselt ka versioonid, seega andmete taastamisel neist abi ei ole.
Rääkides Lionist, ei saa muidugi üle ega ümber multipuutetehnoloogia arengust. Kui juba Snow Leopard tutvustas kahe-, kolme- ja neljasõrmepuutviipeid (gesture), siis mahtusid need süsteemieelistustes veel ühele paanile. Lioni puhul vajatakse juba kolme paani ning mõnede seadete puhul saab kasutaja puutviipeid ka valida. Kolme sõrmega aktiivse sõna, sõnaraamatu ja Thesauruse kätte saatmine on kindlasti hea inglise keelega tihedamalt kokkupuutuvatele inimestele, aga kahe sõrme topeltpuutest aktiveeruv smart zoom, mis kursori all oleva objekti või teksti vastavalt ekraani laiusele skaleerib, peaks näo naerule vedama enamikul kasutajatest. Kahe sõrmega „näpistamine” on juba tuntud, kuid Launchpad aktiveerub, kui pöial ja kolm sõrme „kokku näpistada” ning Desktopi nägemiseks on vaja pöial ja kolm sõrme „laiali näpistada”. Need on vaid vähesed näited paljudest võimalustest ja siinkohal võib Apple’i lähenemist julgelt revolutsiooniliseks, maagiliseks või mis iganes muu ülistava sõnaga nimetada, sest mitte ükski teine operatsioonisüsteem või arvutitootja ei paku tänasel päeval midagi ligilähedastki.

Kokkuvõtteks
Lion on igas mõttes suur samm edasi, kuid kahjuks ei võimalda ajakirja piiratud maht seda väärilisel määral tutvustada. Uuenenud Safari, Mail, Address Book, iCal, FileVault … Ainuüksi turvalisuse kallal tehtud töö nõuaks omaette artiklit või artiklite seeriat ning turvalisuse pärast muretsevatele tavakasutajatele võib Lioni julgelt soovitada. Turvalisus ei ole Lionis küll ideaalne või täiuslik, aga võrreldes Snow Leopardiga on areng märkimisväärne. Kibekiirelt üllitatud parandustepakett 10.7.1 rookis välja suure osa stabiilsushädadest, kuid siiski on veel mõnda aega oodata probleeme, enamasti seoses kolmanda osapoole rakendustega. Mitte kõik arendajad ei ole suutnud oma rakendusi Lionis tehtud muudatustega ajastada. Siin võib lahenduseks taas olla Mac App Store. Seal Lionile pakutav töötab enamasti probleemideta ja kes absoluutset kontrolli ning vabadust tähtsaimaks peab, siis Terminal on kenasti alles ning sudo (SuperUserDO) toimib nagu muiste.
Ülevaatlikult võib öelda, et Lionis tehtud töö on suures osas korda läinud ja tegemist on Snow Leopardi väärilise järglasega. Kindlasti peab mainima hinda. Vaid 24 eurot. Uute võimaluste ja paranenud turvalisuse eest polegi seda väga palju. Kes töökindlust igas olukorras tähtsamaks hindab, peaks 10.7.2 parandustepaketti ootama. Loodetavasti roogib see välja ka harvemini esinevad vead. Mis Lioni puhul aga kõige rohkem üllatas, oli Apple’i otsus muuta operatsioonisüsteemi kaubamärki. Lion ei ole enam Mac OS X, vaid lihtsalt OS X. Kas suurim „kass” on ka ühe ajajärgu viimane esindaja?

Sarnased artiklid