Appi! Pilt kadunud!
Remo Ohlau, Glen Pilvre
03.05.2010

Selle aasta esimesel juulil lülitatakse Eestis välja viimasedki analoogsaatjad ja lõpule jõuab protsess, mis sai alguse 1. aprillil 2008 – Eesti üleminek digitelevisioonile. Õhu kaudu levivaid teleprogramme edastatakse pärast seda kuupäeva ainult digitaalselt DVB-T standardit kasutades. Vaatame veel kord üle digitelevisiooniga seonduva – ega küll küllale liiga tee.

Analoogsaatjate väljalülitamine puudutab vaid neid, kel täna jõuab telepilt tuppa läbi antenni ja analoogkujul – see tähendab, et Starmani, Elioni, STV ja Viasati klientide jaoks ei muutu seoses 1. juuliga midagi. Siiski pole esimesi vähe – hinnanguliselt mõnikümmend tuhat majapidamist. Et teler nukralt sahisema ei jääks, on mitmeid võimalusi – kas ühineda mõne kaablioperaatoriga, Viasatiga, või siis osta digiboks (või digituuneriga teler) ning vaadata õhu kaudu levivat DVB-T digipilti. Veel puudutab 1. juuli otseselt neid suvilaomanikke, kel seni suvekodus vana teler kenasti analoogpilti näitas – tõenäoliselt on õige otsus sellisel puhul digiboksi ost ja antenninduse ülevaatamine.
Tasuta või tasuga
Õhu kaudu leviv digitelevisioon jaguneb laias laastus kaheks – tasuta ja tasuliseks.
N-ö vabalevis ehk vaataja jaoks tasuta on täna viis kanalit – ETV, ETV2, Kanal2, TV3 ja Kanal 11. Nende edastamiseks kasutatakse esimest multipleksi (MUX1) ning just selle, tasuta multipleksi kvaliteetse levi tagamine on riigipoolseks prioriteediks.
Tasulisi programme (nii Eesti- kui välismaiseid) edastatakse multipleksides kaks ning kolm (MUX2 ja 3) ja neid pruugib praegu Starman Zuum-TV puhul. Zuum-TV kasutab tasuliste programmide skrambleerimiseks Conax CASS7 vaatajakaardiga tingimusliku juurdepääsu süsteemi. Tulevikus on võimalik, et lisandub veelgi multiplekse (nt analoogtelevisiooni „alt” vabanevate kanalite arvel, n-ö digital dividend).
Levira on hetkel Eestis ainus operaatorfirma, kes omab reaalset DVB-T saatjatevõrku ja opereerib sellega. Just Levirale on Eesti riik pannud ka kohustuse katta kvaliteetse MUX1 signaaliga kogu vabariik. Ülesanne pole üldse lihtne, sest kõik põhisaatjad on juba ajalooliselt paigas, aga leviauke on digi-TV kasutatavas detsimeeteralas Eestis veel küllaga. Levi parandamiseks on peaasjalikult kaks võimalust – kas paigaldada lisasaatjaid või viia multipleks madalamale sagedusele, mille levi on parem. Ühesuguse leviga pole aga kogu Eestit kindlasti katta võimalik, kas või maastikuvormidest tingituna. Kui asute nigelama leviga piirkonnas, tasub kindlasti uurida, ega Levira plaanides pole veel enne 1. juulit teie lähedale paigaldada abisaatjat – mis pole üldse võimatu. Kuid nagu öeldud, Levira kohustused kvaliteetse võrgu loomisel puudutavad ainult esimest multipleksi, mitte teisi, tasuliste kanalite multiplekse. Zuum-TV (ega muud võimalikud tulevased operaatorid) ei ole kuidagi seotud riikliku kohustusega katta kogu vabariigi territooriumi, vaid tegutsevad vastavalt oma ärihuvidele. Siinkohal tasub mainida, et kui veel täna on tasuta levis viis kanalit, võib neist osa kolida kunagi üle tasulistele multipleksidele – nagu näiteks juhtus TV6 puhul käesoleva aasta algul. Tänase seisuga võib siiski öelda, et vähemalt lähiajal jääb vabade kanalite arv samaks, aga mingeid lubadusi anda ei saa.

MUXid ja kanalid
Multiplekside edastamine toimub esialgu ainult detsimeeterdiapasoonis (kanalitel 21–69, 470–862 MHz). Paraku on hetkel kujunenud Eestis olukord, kus digitelevisioonis on kasutusel suurema numbriga (st kõrgema sagedusega) kanalid, kuna väiksema numbriga kanalid on olnud aegade hämarusest analoogtelevisiooniga hõivatud. Madalamad sagedused on aga immuunsemad maastiku suhtes ning levivad kaugemale/paremini. Pärast analoogsaatjate väljalülitamist oleks võimalik neid madalamaid kanaleid kasutada ka digi-TV jaoks. 4. märtsil üks levi parandav sagedusemuudatus juba tehti – Lõuna-Eesti Valgjärve piirkonna MUX1 saatekanal sagedusega 682 MHz vahetati madalama sagedusega kanalile 626 MHz. Iga selline muutus toob aga paratamatult kaasa omajagu segadust, samuti pole protseduuride-kooskõlastuste rida sageduse muutmiseks üldse lühike.
Tulevikus pole võimatu, et digi-TV jaoks võetakse Eestis kasutusele ka meetridiapasooni ülemine piirkond sagedusvahemikus 174–230 MHz.
Digilevis mängib olulist rolli ka andmevoo edastuskiirus ja signaali kodeeringu häirekindlus. Need parameetrid on pöördvõrdeliselt seotud programmide arvuga, mis ühte multipleksi mahuvad – mida häirekindlam signaal, seda rohkem ribalaiust see tarbib. Ka selles osas on Levira teinud muutusi ning tänane MUX1 signaal on senisest häirekindlam (tõsi, üle kuue programmi neid praeguse kodeeringuga ühte MUXi ei mahu, aga selleks pole ka vajadust).
Digitelevisiooni eelistest on palju juttu olnud ja nende seas mainitakse enamasti ka pildi kvaliteeti. Aga erinevalt analoogtelevisioonist, mille pilt võis lihtsalt lumiselt sahiseda, on digi puhul täpselt kaks võimalust – kas pilt on või pole. Kui kehvema analooglevi korral sai ka häguse pildiga saate sisust aru, siis digipilti suure tõenäosusega enam samade levitingimuste korral lihtsalt ei näe. Ja kui digipilt ongi ees, ei saa seda parema (suurema) antenniga veelgi parendada – nagu analoogtelevisiooni puhul. Digipildi kvaliteedi määrab asjaolu, kui palju on kasutatud (kadudega) pakkimist – mida rohkem pakkida, seda rohkem mahub programme ühte multipleksi ning seda odavam programmi väljastajale. Nii tuleb programmitootjal kokkuvõttes leida kompromiss maksumuse ja pildi kvaliteedi vahel.

Antenn ja selle paigaldamine
Antennitüübi valikul tuleb eelkõige arvestada selle sobivust detsimeetersignaalide vastuvõtuks sagedusvahemikus 470–862 MHz. See, kas ja kui palju on vaja signaali võimendada, sõltub vastuvõtukoha kaugusest saatejaamast. Tavaoludes piisab antennist võimendusega 12–15 dB, kehvema levi korral peaks võimendust suurendama – osta saab kuni 19 dB võimendusega antenne. Signaali kvaliteeti aitavad parandada ka erilahendused, nagu näiteks rühmantennide kasutamine, kuid taoliste skeemide kavandamisel tasub igal juhul pöörduda spetsialistide poole. Kui vastuvõtupiirkonnas levivad samal sagedusel ka teiste telesaatjate signaalid, võib olukorda parandada parema suunadiagrammiga antenn. Suunadiagramm on seotud antenni võimendusega ja on seda eristuvam, mida suurem on antenni võimendustegur. Kindlasti tuleb jälgida saatja polarisatsiooni – kui see on vertikaalne, tuleks antenn paigaldada maapinna suhtes vertikaalselt ehk keerata (ümber oma telje) 90o võrra (suunatuna endiselt loomulikult saatja poole, mitte otsapidi taevasse).
Kui toa-antenn stabiilset pilti ette ei too, tuleb paigaldada katuseantenn. Kõige kindlam on selle töö puhul kasutada spetsialistide abi, aga käime siiski mõned põhitõed üle. Tööd peaks tegema vähemalt kahekesi – üks liigutab antenni ning teine jälgib signaali tugevuse ja kvaliteedi näite. Antenn peaks olema suunatud saatjale ning kui mingeid olulisi takistusi ees pole, ei pruugi antenni asukoha horisontaalne muutmine signaali kvaliteeti mõjutada. Vertikaalsuunal antenni liigutamisel tasub järgida sama metoodikat – kusjuures alati ei pruugi parimat signaali tagada sugugi kõrgeim võimalik asukoht. Ilma täiendavate kinnitusteta (nagu tugitrossid) ei tohiks antennimast tõusta katusest kõrgemale kui 3-4 meetrit ja allpool katust peaks mastitoru kinnituspunkte olema vähemalt kaks. Katusele lähim antenn peaks asuma vähemalt poolteist meetrit katusest kõrgemal, välja arvatud juhul, kui parim vastuvõtusignaal on leitud katusele lähemal. Sama masti külge kinnitatud erinevate antennide vahekaugus teineteisest peaks olema vähemalt 0,8 meetrit. Kui aga lähima saatja suunal on ees tihe mets või tõuseb maapind oluliselt, tasub kindlasti katsetada ka mõne kaugema saatja signaaliga, suunates antenni sellele – tulemus võib heas mõttes üllatada. Parematel antennidel on kaabli ühendamiseks kasutusel F-tüüpi liides, mis sisaldub antenniga komplektis. Kaabel peaks kulgema ilma teravate nurkade ja murdekohtadeta ja muidugi tuleb korralikult tihendada läbiviigukoht katuses. Kui kaabel on vigastatud, tuleb see pigem välja vahetada, mitte parandada.

Kas võimendit on vaja?
Aktiivset antennivõimendit peaks kasutama siis, kui on vaja kompenseerida pikas antennikaablis tekkivat signaali sumbumist või kui ühest antennist tulevat signaali jagatakse mitme teleri või digiboksi vahel. Ka siis, kui normaalsest vastuvõtu signaalitugevusest jääb pisut puudu ning antenn on juba valitud suurim võimalik, võib pildi ette tuua võimendi kasutamine. Küll aga peaks võimendustegur jääma mõistlikesse piiridesse – üle 20–30 dB võimendus enam efekti ei anna, pigem vastupidi. Tasub meeles pidada, et võimendi suurendab signaali tugevust, mitte ei paranda signaali kvaliteeti – kui tugevuse indikaator on juba n-ö rohelises ning signaali kvaliteet ikkagi nigel, on süüdlaseks mõni häireallikas. Ja häireks võib olla hoopiski ülevõimendatud signaalis tekkiv ristmodulatsioon.
Tugevaid häireid, mis segavad vastuvõttu, kuid on vastuvõtusagedusest märkimisväärselt erinevatel sagedustel, on võimalik küllaltki efektiivselt välja filtreerida – siinkohal aga mingit üldist retsepti olemas pole ning probleemide korral tasuks pöörduda spetside poole.

Mida näitavad digisignaali indikaatorid
Digi-TV puhul on indikaatoreid kaks – signaali tugevus ja signaali kvaliteet. Mingeid standardeid selles osas paika pandud pole ja nii on iga tootja „skaalad” erinevad. Üldistades võib öelda, et umbes 50% signaalile vastab tugevus 28–35 dBμV ning 100% signaalile 35–50 dBμV. Nagu öeldud, on need numbrid hinnangulised – nt 15 dB kõikumine tähendab koguni sisendsignaali neljakordset erinevust. Signaali tugevus võiks olla vähemalt neli viiendikku skaalast (ca 80%) – sellest peaks stabiilse pildi jaoks piisama. Kui on käepärast mõõteriist signaalitugevuse määramiseks, siis normide järgi peaks selle näit olema TV/R pesa väljundis vahemikus 45–74 dB.
Vähem-oluline pole stabiilse digipildi puhul signaali kvaliteet – seda näitabki indikaatori teine rida. Mida suurem on näit, seda vähem on digisignaalis vigu mingi ajaühiku jooksul. Kui vigade arv ületab kriitilise piiri, tekivad artefaktid või hangub pilt sootuks. Signaali kvaliteedi näit peaks olema üle 50% – aga siingi pole mingit kindlat standardit, mõni boks näitab pilti ka 40% kvaliteedi juures, teine joonistab värvilisi ruute 70% puhul. Kui aga signaali kvaliteedinäidik hüppab pidevalt üles-alla, on kusagil peidus mingi häireallikas – ja selleks võib vabalt olla näiteks vale tüüpi antennivõimendi.

Levi mõjutavad asjaolud
Levi mõjutavad kõik tegurid, mis jäävad signaali teele saate- ja vastuvõtuantennide vahele – alates maapinna kumerusest ja lõpetades inimeste liikumisega toas, kui kasutusel toaantenn. Signaali sumbumine on seotud ka aastaaegade vaheldumisega – näiteks kevadel puudele kasvavad lehed summutavad signaali umbes 3 dB võrra. Samuti mõjutavad levi õhuniiskus, sademed, jää suurtel veekogudel, lumi jne. Hoonetes võivad häireid tekitada töötavad elektriseadmed. Just häired ongi digipildi suurimad vaenlased ja neid on paraku väga raske tuvastada – kui analoog-TV puhul tekitas näiteks logu elektritrell ekraanile värelevad jooned ja mõni teine seade lihtsalt lume, siis digisignaali puhul tähendavad eri tüüpi, ent piisavalt tugevad segajad lihtsalt pildi kadumist. Autorid on näinud ka juhuseid, kus digipildi viib ekraanilt mobiilikõne. Et häireallikat lokaliseerida, tuleks taas kord appi kutsuda vastavate mõõteriistadega varustatud spetsialistid.
Märkimisväärne probleem digi-TV jaoks on atmosfäärinähtus, mida nimetatakse raadiolainete ülileviks. See tähendab, et kohalikku signaali „ulatuvad” segama isegi kuni mitme tuhande kilomeetri kauguselt kohale jõudvad, n-ö võõrad telesignaalid. Ülilevi võib kesta minuteid, aga ka päevi. Muidugi, mida nõrgem on vaadatav signaal, seda vastuvõtlikum on kogu süsteem kõikvõimalikele häiretele.
Kui aga uue katuseantenni paigaldamine tõesti päevakorras, tasuks eelnevalt konsulteerida mõne spetsialistiga, kel sellel alal reaalsed kogemused olemas. Piirkonniti saab erinevaid antennitöid teostavate firmade kohta uurida teletehnika kaupmeestelt. Tallinnas näiteks leiab abi kauplus-salongist Merge, Zuum-TV üle-eestilist tehnilist tuge pakub Starman.

Antennitüübid (meie TM 03/2008 lk 39)
Siseantenn (toaantenn)
Väike ja mõnisada krooni maksev toaantenn on odavaim lahendus. Digitelevisiooni puhul võib sellega näha pilti 10–15 kilomeetri kaugusel saatjast. Väikeste aktiivantennide võimendustegur on 20–40 dB. Suurest aktiivvõimendusest ei pruugi aga kasu olla, koos signaaliga võimendub alati ka müra ning kui signaali ja müra suhe on halb, pole digipilti loota. Pildil olev eksemplar on ca 1000 krooni maksev One For All SV 9350, mida võib kasutada ka välitingimustes.

Väike välisantenn
Väikeste ja kergete logaritmilise ehitusega antennide hinnad algavad ca 300 kroonist. Võimendustegur on vaid 7–8 dB, kuid erinevalt teistest antennitüüpidest on sellise ehitusega antennides signaalikadu väiksem. Selle antenni puhul pole vaja 1–2 dB kadu põhjustavat muundurit, mis asub antenni ning kaabli vahel. Kui antenn on paigutatud õigesse suunda, näeb sellega digipilti 25–35 km kaugusel saatjast.

Dipool-tüüpi rühmantenn ehk n-ö kalarest
Neli paralleelselt ühendatud dipoolvastuvõtjat tagavad võimendusteguri kuni 12 dB UHF-riba keskmistel kanalitel (30–50). Selle antenni eeliseks on lühike horisontaalne pikkus, mistõttu on nõudmised kinnitustele ja mastile veidi leebemad. (Digi)pildikõlblik kaugus saatjast on 35–45 kilomeetrit. Pildil olev Triax BB Grid on seda tüüpi antennide tippklass ja maksab ca 800 krooni. Eestis on palju kasutusel odavamaid, idabloki tootjate reste, mis võivad anda samuti hea tulemuse – olulisim on võimendi kvaliteet. Segajaks võib osutuda näiteks Eesti Energia internetiteenus Kõu, mis levib sagedusel 450 MHz.

Keskmise suurusega välisantenn
Pildil oleva Engel AC44F pikkus on poolteist meetrit – see tähendab, et kinnitus ja mast peavad olema tugevad. Taga on pikal antennil reflektor, mis lisab Engelile suunatundlikkust. Kui on tegu kõrge mastiga, tuleb valida piisavalt jäme toru ning kinnitada antenn võimalikult tuulekindlalt. Võimendustegur on 14–15 dB ning pilti peaks nägema vähemalt 45 kilomeetri kaugusel saatjast. Taolises suurusvahemikus antenne pakuvad paljud firmad (Triax, Iskra, Televes), hinnad on keskmiselt 600 krooni.

Suur välisantenn
Kui eesmärgiks on Soomet vaadata või saatja asub kaugemal kui 50 km, siis suurima tõenäosusega kindlustab pildi just selline suur ja tundlik antenn. Pikkust on sellistel antennidel ca 2–2,5 meetrit ja koosnevad need 75–100 elemendist. Võimendustegur on 15–17 dB ning muidugi on antenn suunatundlik. Parima tulemuse tagab kõrge mast, minimeerimaks saatja suunal olevate võimalike takistuste mõju. Antenni juurde on mõistlik panna ka nn mastivõimendi, mis kataks UHF-kanalid 21–69. Loomulikult peavad nii mast kui kinnitused olema korralikud ja tuulekindlad. Pildil olev 1000kroonine Triax Unix 100F on paljukiidetud antenn, kuid norida saab konstruktsiooni tugevuse üle – Unix 100 pole just kuigi linnukindel, eriti kui tegu suuremate merelindudega, kes meelsasti antennil tiibu puhkavad. Märksa kajakakindlam (ja odavam) on aga 92elemendiline Iskra. Suurtest antennidest võib mainida veel tugevat ja kvaliteetset antenni Televes DAT 75, mille hinnaks umbes 1600 krooni.

www.levira.ee – aktuaalne informatsioon saatjate ja kanalite kohta, levikaardid jpm
www.rantelon.ee – kasulikku infot ja nõuandeid telepildi vastuvõtuks
www.merge.ee – tehnika müük, paigaldus
www.satcom.ee – tehnika müük
www.digitv.ee – nõuanded ja info digi-TVkohta
www.rhm.ee – ringhäälingumaailm
www.digitv.fi – soome digi-TV veeb

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid