Ameeriklane Euroopas
Toivo Laan
01.11.2007

Teises maailmasõjas paljudel rinnetel aktiivselt osalenud Ameerika tanki M4 Shermani kohta ütlesid tema kritiseerijad – eriti venelased –, et tal on kehv relvastus, väike kiirus, kergesti süttiv mootor, mitterahuldav manööverdusvõime, väike käiguvaru, nõrk esisoomus, hiiglaslik kõrgus… Ühesõnaga: märklaud roomikutel. Aga tegelikult?

Ajal, kui Euroopas olid sõjatuuled taas puhuma hakanud ja maakera teisel poolel ilmutas Jaapan kasvavat sõjakust, istusid USA poliitikud muretult suure lombi taga, olles kindlad oma haavamatuses. Laevastik ja tollal suhteliselt uus väeliik – lennuvägi – pidid tagama julgeoleku ja ülevõimu meredel. Kuna Ameerikal puudus maismaal otsene vastane, polnud seni olnud ka vajadust soomusvägede järele. Pealegi puudusid kõikidel riikidel kogemused soomusvägede kasutamisest lahinguis.
Murrang suhtumises tuli pärast sakslaste võidukäiku Poolas ja Prantsusmaal. Saksamaa ootamatu edu andis jänkide kaitsekontseptsioonile tugeva löögi ja pani tööle sõjandusanalüütikud. Pärast “Prantsuse kampaania“ põhjalikku analüüsi jõuti järeldusele, et sakslaste edu tugines suuresti soomusüksuste oskuslikul kasutamisel ja armee mobiilsusel. Edasi leiti, et sõjakäigu edu ei taga mitte ülekaal õhus, vaid lahingutegevus maismaal. Ja edu maismaal on võimalik saavutada tugevate ja mobiilsete soomusüksuste ning lennuväe koostööl, alahindamata sealjuures jalaväe osatähtust.

Shermani sünd
Kui konstruktorid laua taha istusid, oli suur sõda juba alanud ja kõrgemates võimukoridorides võidi juba ka arvata, et asi ei piirdu ainult eemalt vaatamisega. Avalikku sekkumist, kui sõjatehnika tarneid mitte arvestada, Euroopa asjadesse siiski ei toimunud. Alles Pearl Harbor pani lombitagused poliitikud meelt muutma. Loobuti 1939. aastal välja kuulutatud neutraliteedist ja astuti sõtta. Et USA väed alustasid lahingutegevust nii Euroopas kui Vaikse ookeani piirkonnas, kulusid neile endilegi ära võitlusvõimelised lahingumasinad tankide näol.
Raske öelda, mis mõtted liikusid joonestuslaua taha istunud konstruktorite peas ja milliste lähteandmete-ülesannetega nad algul opereerisid, kuid nende visioon tankidest oli jäänud I maailmasõja tasemele. Huvitav oleks lugeda kokkuvõtet, mis pani insenerid projekteerima, sõjaväelased heaks kiitma ja poliitikud rahastama tanki M3 Grant, hiljem Lee tootmist. Sõja puhkedes saadeti osa masinaid tankide puuduses virelevatele venelastele ja inglastele. Teada on, et nad osalesid ka lahingtegevuses, kuid kuulsusrikast sõjateed neil ette näidata pole. Huumoriga on öeldud, et Aafrikas, kus inglased sõdisid kõrberebase Rommeliga, saatis tanki M3 esimeses lahingus suur edu – Saksa tankistid surid naeru kätte ja lahinguväli jäi inglastele.

Grantist sai Sherman
Hoolimata arhailisest välimusest, loeti M3 veermikku ja korpust õnnestunud lahenduseks ja äsja tootmisse lastud masina baasil alustati uue sõjamasina projekteerimist. M4 loomisel ei hakatud välja töötama uusi mootoreid ega tehnoloogilisi sõlmi. Kogu jänkide tankitööstus rajati kvaliteetse autoehituse baasil. Sellest ka mõneti üllatav bensiinimootorite rohkus Shermanite puhul – tank ja diiselmootor on ju justkui kokku laulatatud.
Rääkides Shermanist, räägime tankist M4, kuid rääkides tankist M4, ei pruugi me rääkida Shermanist. Äärmiselt kirev tankipark ei aja juukseid halliks mitte ainult sõjatehnika huvilistel, vaid tegi seda ka kunagistel spioonidel, logistikutel ja mehaanikutel, kelle ülesannete hulka kuulus tankide remont ja käigus hoidmine. Kolme erineva kaliibriga suurtükid, vähemalt viis erinevat mootorit + modifikatsioonid; kahte tüüpi kütus (bensiin ja diisel), kaks eri süsteemi vedrustust ning erinevused rullikutes… Nähes kirjet “M4A1 (76) W HVSS”, ütleks asjatundja: tank Sherman, valmistaja Pressed Steel Car Co., bensiinimootor Continental R975 C4, kahur M1A1, M1A1C või M1A2 (kaliiber 76 mm), “märg” lahingkomplekt, horisontaalse vahevedrustusega (Horizontal Volute Spring Suspension). Teine variant on VVSS (Vertical Volute Spring Suspension), kuid reeglina selliseid asju ei mainita, ja seepärast ei ütle ainult M4 veel midagi.

Sherman, T-34 ja PzKpfw IV
Läbi aegade loodud tankide TOP 10-s on kolm Teise maailmasõja aegset keskmist tanki pluss Panther. Edetabelid on alati vaieldavad, seepärast jäägu see koostajate südametunnistusele, kuid üldlevinud edetabelis saavutas Sherman kümnenda, PzKpfw IV kuuenda ja T-34 pjedestaali esimese koha. Üheks suureks puuduseks, mis jättis Shermani kümnendale kohale, oli väidetavalt tema suurest kõrgusest (2,74 m) tulenev silmatorkavus lahinguväljal. Oma peamisest konkureerivast kolleegist, T-34/76 esimesest mudelist oli ta kõrgem siiski vaid 14 cm, vastasest PzKpfw IV H aga ainult 6 cm. Lisage rohkem kui toa kõrgusele (tavaliselt 2,5 m) masinale need 6–14 cm – kas on olulist vahet? Kuna tankide kõrgused on muutuv suurus – uued tornid või nende täiendused teevad tankide kõrgused suhteliselt kõikuvaks –, on loos kasutatud tehniliste andmete kohta vaid üht allikat (M. Õun “II maailmasõja tankid”, 2003). T-34 hilisem variant T-34/85 on Shermanist vaid 2 cm madalam. Kus on siis see etteheidetud kõrgus? Jääb mulje, et kui muu kallal pole närida, siis kõlbab ka 2–3 sentimeetrit.
Mis põhjustas väidetava tanki silmatorkavuse? Kas on selle põhjuseks tema pikkuse-laiuse-kõrguse suhe või disainerite “oskus” muuta masin silmatorkavaks, on raske öelda.

Mootorid on masina südamed
Iga masina süda on tema mootor ja üheks oluliseks näitajaks on kütuse kulu. Ameerika on tuntud oma võimsate ja bensiinijanuste masinate poolest ning kütust ei hoitud kokku ka sõjatööstuses. Näitajaid uurides torkab silma suur vahe vene, saksa ja ameerika tankide käiguvaru osas (käiguvaru – ühe tankimisega läbitav vahemaa). Venelaste T-34 läbis maanteel umbes 300, ameeriklaste M4 160–190, sakslaste PzKpfw IV 140 km ja Panther 170 km. Kas tegemist on propagandaga? Pole midagi lihtsamat kui panna masinale hiiglaslikud varupaagid ja tõsta kunstlikult masina käiguvaru. Kuna kõikide masinate läbitav vahemaa sõltub kütusepaagi suurusest ja kütuse kulu osaliselt masina massist, vaatasin asja natuke teise nurga alt ja arvutasin välja kütusekulu sõjamasina ühe tonni liigutamiseks 100 km kaugusele (t/km), mootori võimsuse puhul lähtusin hobujõust tonni kohta.

Üllataval kombel osutusid kõige ökonoomsemaks vene tankid T-34/76. Shermanitega oli asi keerulisem. Äärmiselt suur valik mootoreid andis erinevad tulemused, kuid kõige ökonoomsemaks osutus tanki M4A2 diiselmootor General Motors 6043 (GM 6043) ja liikursuurtüki M10 Wolverine (Ahm) diiselmootor GM 6046 (käiguvaru võrdne venelaste tanki omaga). Üliökonoomne V-2-34 sunnib toodud algandmetes kahtlema, sest rasketankide IS-2M t/km on 6,9 ja IS-85 t/km 7,4. Samas ameeriklaste rasketanki M26 Pershing t/km jääb Shermanite omaga samale tasemele. Kui kõik on õige, siis on V-2-34 ökonoomsus esimese mootori kohta üllatav.
Venemaale toodud diiselmootoriga Shermanitel, tähistusega M4A2 (75), oli ees 75 mm ja külgedel 50 mm paksune soomus. Sama klassi kuuluval supertankil T-34/76 olid vastavad näitajad 45–53 ja 45 mm, jäädes tunduvalt alla Ameerika kolleegi näitajatele. Samas olevat Shermani soomus olnud natuke hapram ja kokkuvõttes võib lugeda neid selles osas võrdseteks.

Sherman või T-34
Kuni Panther/Panter ja Tiger/Tiiger polnud sõjatandril end näidanud, oli Shermani 75 mm kahuri M3 tulejõud (620 m/s) piisav võitluseks vaenlase tankidega. Idarindel tegutsenud Shermanitele heidetakse ette, et nende suurtükid ei saanud jagu Tiigritest ja Pantritest, kuid “unustatakse” lisada, et T-34/76 oli sama probleemi ees (kahuri F-34 mürsu algkiirus 680 m/s).
Shermanite roomikud olid kombinatsioon kummist ja metallist, erinevalt Saksamaa ja Nõukogude tankidest, millel kasutati ainult täismetallroomikuid. Vastupidavus? Ameeriklaste roomikute 5000 km T-34 2500 km vastu. Vaevalt, et mõne tanki sõjaaegne eluiga üldse ulatus ka 2500 kilomeetrini, seega pole Shermani roomikosa vastupidavuses midagi norida. Lisaks suuremale läbisõidule olid masinad vaiksemad, sest puudus iseloomulik roomikute lõgin, mis vaiksematel öödel olevat kostnud kuni 10 km kaugusele.
Üheks suuremaks uuenduseks tankiehituse ajaloos oli Shermanil kahuri juures stabilisaatori kasutamine – üle mätaste-küngaste kihutades püsis kahur enam-vähem soovitud asendis. Tegemist oli niivõrd novaatorliku idee ja tipptehnoloogiaga, et USA hilisem konkurent NSVL suutis esimese tankile paigaldatava kasutuskõlbliku stabilisaatori valmistada alles 10 aastat pärast sõda. Kuna kõik Shermanite mudelid olid varustatud uudse tehnikaimega, saab selgeks, kust pärineb venelaste idee stabilisaatori valmistamiseks. Täpsuse huvides peab ütlema, et esimesed venelaste stabilisaatorid valmisid juba 1944, kuid T-34 jaoks loodud stabilisaatoritel oli üks puudus. Nende kaal ulatus 1 tonnini ja see oleks nõudnud uue torni projekteerimist. T-34 torni stabilisaatori paigaldamisel ei oleks enam kohta olnud meeskonnale.
Vähendamaks tabamuse korral mürskude plahvatusohtu Shermanis, hoiti moona topeltseintega (vahe täideti veega) kassettides, mida kutsuti märjaks lahingkomplektiks.
Kui 1944. aasta esimesel poolel algas 76 mm pikaraudsete kahuritega M1A1 ja M1A2 tankide tootmine, saadeti uusi masinad ka liitlastele. Inglased, kes pidasid mürsu algkiirust 810 m/s liiga väikeseks ja jänkide kahureid ebaefektiivseks, monteerisid tankile oma 17naelased (76,2 mm) kahurid Mk IV, mille mürsu algkiirus oli 908 m/s. Kuid nüüd ilmnesid uued probleemid. Uus kahur ja uus laskemoon muutsid laskemoona varu märgatavalt väiksemaks. Raske uskuda, kuid inglaste lahendus probleemile ületab kõik loogilise mõtlemise piirid. Et teha ruumi mürskudele, paigutati raadiojaam väljapoole tanki, mille jaoks keevitati torni taha soomustatud kast. Uue välimusega masin sai ka uue nimetuse: Sherman VC, tuntuma nimega Sherman VC Firefly või lihtsalt Firefly (Jaanimardikas).

Õpib karu tantsima, õpib Sherman ujuma
D-Day (Normandia dessandi alguspäev) pani konstruktorid looma unikaalset tanki: M4 Sherman DD (Duplex drive). Loogiline oleks arvata, et ees ootavad dessandid Vaikse ookeani saartele olid aluseks ujuvtanki loomisele, kuid üllataval kombel tuli idee Euroopast ja tankid loodi plaanitava Normandia dessandi esimeseks laineks. Tavaliselt ei kaalu ujuvtankid 30 t, kuid maailmas pole miski võimatu. Ujuvuse saamiseks lisati tankile presendiga kaetud metallraam ja saadi nii üliraske paat. Mootori ümbertegemine ja tiivikute väljatoomine on äärmiselt kulukas ja keeruline töö. Shermanil lahendati probleem lihtsamalt, kui mitte öelda geniaalselt: vindid said energiat tagumiselt rullikult. Kahjuks möllas dessandi ajal torm ja Sherman DD efekt jäi oodatust väiksemaks – ilusa ilmaga hästi ujunud tankid kippusid suurema lainetusega vajuma mere sügavusse.
Shermanitel oli ka erimudeleid/modifikatsioone, mis sisuliselt ei moodustanud uut tanki, vaid andsid talle lisaülesande: kui tankile sai ette monteeritud miinitraal-tõkkehävitaja, oli tulemuseks M4 Sherman Crab, buldooseri teraga oli Dozer, korpusel reaktiiv-miinipildujat kandnu oli M4 Calliope ja tugevdatud soomusega Shermanid kandsid nimetust Jumbo. Nii lähevadki inimeste arvamused lahku – kas M4 Jumbo on Sherman või on ta Jumbo.
Kokkuvõtteks võib T-34 ja M4 võrdluses öelda, et valdavas osas jääb T-34 oma näitajate poolest Shermanile alla, kaasa arvatud Nõukogude tankistide hinnang. Ilmselt ei saanud lahingutes määravaks tankide suur läbivus, vaid muud omadused, ja paljukest neid lahinguid ikka oli, kus ühte jutti tuli läbida üle 120 kilomeetri (umbkaudne Shermani käiguvaru maastikul). Kui venelaste tanki T-34 loetakse nüüd tagantjärgi supertankiks ja sakslaste tankidele polnud tegelikkuses lahinguväljal vastast, siis ameeriklaste soomusmasinat on kutsutud lihtsalt tööhobuseks. Irooniaga on öeldud, et ühe Pantri hävitamiseks kulus neli Shermanit või kuus T-34/76.
“II maailmasõja tankid” koostaja andmetel saadeti N. Liitu 4065 Shermanit (M4A2), “Entsiklopedia tankov” autori andmetel oli nende hulgas vaid kaks bensiinimootoriga masinat (M4A4).

Sherman sõjas
1942. aastal Aafrikas El-Alameini all lahingristsed saanud Shermanid ilmusid hiljemalt 1943. aasta alul Vene-Saksa rindele. Pärast sõda osalesid nad kõikides Lähis-Ida konfliktides, sõdisid Koreas ja osalesid Pakistani–India konfliktis. Ametlikult lõpetasid viimasedki arenguriikides arvel olnud Shermanid oma teenistuse möödunud sajandi viimasel veerandil.

Sarnased artiklid