Ameerikalik Murano
Martin Harak
21.02.2017

Linnadžiibid eestlastele kahtlemata meeldivad. Eriti kui nende küljes peaks särama mõne tuntud Saksa automargi embleem. Omajagu väärtusi suudavad pakkuda aga ka jaapanlased nagu seda Nissan Murano ehedalt tõestab.

Murano näol oli Nissanil põhieesmärgiks end tugevamalt Põhja-Ameerika turul kinnistada. Lihtsakoelise luksusehulluse maailmas ei saanud selleks olla paremat moodust, kui riietada nii salongi kui tehnika poolelt hästivarustatud linnadžiip karjuvalt edevasse kesta. Jaapani päritolu koos kohati omaendagi varjust eespool käiva mainega tagasid väga korralikud müüginumbrid.

Esmakordselt esitleti Muranot 2002. aasta New Yorki autonäitusel ning I põlvkonda toodeti kuni 2007. aastani. Ilmselt just tänu edule Ameerikas otsustati Murano ka Euroopas müüki tuua, teoks sai see mõte 2004. aastal.

Olgugi, et Euroopas Muranot just erakordne müügiedu ei saatnud, pole Eesti tänavapildis tegemist haruldusega. Järelturul neid liigub, saada on ka täieliku Eesti ajalooga autosid. Just viimaseid tasuks eelistada Ameerikast imporditud (kahtlase elulooga) eksemplaridele. Pealegi erineb tootja väitel Euroopa versioon Ameerika omast nii mõnegi (silmale nähtamatu) olulise sõlme osas, mis lubab neid autosid jänkimaa omadest paremaks pidada.

 

Ruumikas ja... ameerikalik

Murano omapärane disain on tervikuna üpris vastuoluline – mõni kiidab taevani, teine ei jõua ära laita. Murano on õigupoolest üpris suur auto, kuid mõjub tänu oma ümarale kerekujule väiksemana, kui tegelikult on. Muuseas, oma välismõõtmetelt jääb Muranole alla isegi toonane BMW X5.

Eeldatava ruumikuse osas ei vea reaalselt avanev vaatepilt alt. Tänu pikale teljevahele mahutavad isegi tagaistmel sõitjad end Muranosse vägagi mugavalt. Tagaistmete seljatoe kalle on reguleeritav, mis tuleb kasuks just pikkade vahemaade läbimisel.

Pakiruum võiks aga mahukam olla. Oma 440 liitriga asetub see paraku klassi kehvemate poolele, jäädes alla ka mõnele sootuks pisemale sõidukile.

Ehkki Murano on väga soliidselt koostatud, pole kõik salongis kasutatud materjalid päris sellised, millega Euroopas nõnda palju uuena maksnud autos üldiselt harjunud ollakse. Armatuurlaual ja ustel kohtab inetut kõva plasti, istmete teppimata nahk on libe ning kipub ajaga venima ning seetõttu "lainetama".

Varustus on Muranol muidugi eeskujulik. Koguni sedavõrd, et elektriliselt ei reguleerita mitte ainult istmeid, vaid ka pedaale. Kõik muu vähem ja rohkem vajalik on Muranol olemas ning lisavarustuse juurde tellimise võimalused olid uuena ahtakesed. Muidu suurepärase varustatuse ja ergonoomika juures tundub tobe, et rooli saab küll üles-alla reguleerida, kuid mitte sügavusse. Seisupidurit rakendatakse ameerikalikult vasaku jalaga.

Murano elektroonika on väga vastupidav, kuid kõrge ea tõttu tasuks ostuprotsessi käigus kontrollida tõrkeid. Tähelepanu tasuks pöörata ka võimalikele rooste algetele kerel.

 

Mugav, kuid vähesportlik

Murano algset sihtkohaturgu väljendavad ka selle sõiduomadused. Olgu mainitud, et sõit on mugav ning ilmselt just laiemat kasutajaspektrit silmas pidades meeldivalt emotsioonivaba. Seda eeldusel, et Muranolt ei nõuta rohkem, kui see pakkuda suudab. Ja viimast ei ole peale tagasihoidliku ja mugava kulgemise just palju.

Õieti sobib Murano Eesti teedele väga hästi. Selle pehme vedrustus laseb enam kui 1800 kg tühimassiga linnamaasturil kurvis palju kalduda, mingist sportlikkusest pole juttugi. Samas triigib see ebatasasused vähima vaevata siledaks.

Roolisüsteem toimetab harmoonilises kooskõlas Murano veermikuga. Rool on kerge ja mitte just eriti tundlik. Roolivõimendi poolt rooli keerates tekitatav müra on ilmselt seotud survetoru lekkega. Nimetatud toru asendamine on kulukas (umbes 300 €).

Plusspoolele jääb veermiku hea vastupidavus. Pidurdusel esisillast kostuv kolksatus viitab suure tõenäosusega alumiste õõtshoobade (ca 200 €) vahetuse vajadusele. Stabilisaatorvarda otste vahetamine on sellegi auto puhul soodne, rattalaagrite kiiret kulumist soodustab aga enamasti suurte veljemõõtude kasutamine. Muuseas, velgede standardmõõt on Muranol 18", mis teeb üksjagu kulukaks ka rehvide soetamise.

Varuosade puhul on mõistagi soovitatavad originaaldetailid (OEM), kuid need on kohati väga kallid. Paljudele varuosadele leidub aga lausa mitmeid kordi soodsamaid ja igati adekvaatseid alternatiive.

Murano nelikveosüsteem tõsisemaid maastikusõiduhuvilisi paraku ei rahulda. Euroopa versioonil veavad tavaoludes esirattad, nende läbilibisemise juured lülitatakse juurde tagumised. Ameerika turu tarvis toodeti ka ainult esiveolist versiooni.

Paigaltvõtmiseks saab küll nelikveo manuaalselt lukustada, kuid 180 mm kliirens ja muude maastikuautole omaste seadeldiste puudumine lubavad Muranol kangelast mängida vaid parklahangede vahel. Aga ka konkurendid ei hiilga millegi enamaga. Muidu kehvemapoolsetel teedel tunneb Murano end hästi ning ekspeditsioonid seenemetsa saab sellega mängeldes tehtud.

Kaaludes tõsisemalt Murano ostmist, tasuks olla teadlik selle haagisevedamise võimekusest. Õigemini selle võimekuse puudumisest, sest maksimaalselt saab konksu külge haakida vaid kuni 1500 kg. Käigukasti eluea huvides tuleb sellest numbrist rangelt kinni pidada.

Veel tasub meeles pidada, et rikutud nelikveo vahekast maksab uuena praktiliselt pool kasutatud Murano hinda, mistõttu on ülekandesüsteemide seisund kriitilise tähtsusega ning seetõttu kontroll spetsialisti juures tungivalt soovitatav.

 

Üks mootor, üks käigukast

Ainus Murano valikus olnud mootor pärines Nissani sportautolt 350Z. 3,5liitrine V6 on maasturi tarvis pisut küll teistsuguse seade saanud, kuid tuttav kõrvupaitav urin kostub ka Murano mootorikatte alt. Mingi välek Murano muidugi pole, kuid 100 km/h on võimalik saavutada pisut enam kui 8 sekundiga.

234 hj koos 317 Nm pöördemomendiga annavad koosluse, mis ei jää hätta ei linnas ega maanteel. Paraku tuleb arvestada küllaltki suure kütusekuluga, näiteks linnaoludes tarbib Murano tootja andmetel kütust 17,2 l/100 km. Reaalses elus on aga pikematel maanteeotstel võimalik keskmiselt alla 10 l/100 km hakkama saada. Mootorit iseloomustatakse kui äärmiselt murevaba – hoolda aga iga 15 000 km vastavalt tootja juhendile ning kestab väga kaua. Pealegi kasutatakse sel mootoril ketti, mis erinevalt nii mõnegi kaasaegse auto ketiga võrreldes väga vastupidav ning vahetamist alles ulmeliste läbisõitude juures vajab.

Alapealkiri on sel lõigul pisut eksitav, sest CVT-nimelisel astmeteta variaatorkastil otseselt käike polegi. On etteantud astmed ja neid on 6. Gaasipedaali vajutades valib juhtaju pöörded, mida kasutades jätkub sõit kuni saavutatud kiiruseni. Seda muuseas nõnda, et tänu mootori enda suurele võimsusevarule püsivad mõõduka kiirenduse juures pöörded alati väga madalad.

Ainuüksi kirjeldus CVT tööst võib entusiastlikumalt autosõbralt tuju viia, kuid tegelikkuses toimib see koostöös Murano muidu kergelt laisa olekuga suurepäraselt. Kiirendusel ei teki küll erilist kiiruse kasvu tunnet, kuid spidomeeter räägib teist keelt. Mootori võimekus avaldub pigem maanteekiirustel, kus see saab raske sõidukiga kenasti hakkama.

CVT puhul teatab auto hooldusvajaduse ise. CVT eluea huvides on oluline, et läbi viidaks nn läbipesuga õlivahetus, mille käigus kulub õli vähemalt 15 l. CVT ise aga nõuab umbes 4-5 l spetsiaalset ja väga kallist õli (umbes 20 €/l). Harilikult on õlivahetusvälp ca 100 000 km.

CVT puhul on erinevaid tõrkeid esinenud, kuid enamasti piirduvad need lihtsate elektrooniliste anomaaliatega, mis lahenevad kas iseenesest pärast taaskäivitust või lihtsa tarkvaralise sekkumisega.

 

Konkurentidest odavam

Murano pehme olek teeb selle lähimaks konkurendiks Lexus RX-i. Need kaks sõidukit on teineteisele nii mõneski aspektis sarnased. Lexuste hinnad püsivad aga mõne tuhande euro võrra kõrgemal ning on seetõttu pigem sarnased Murano lähisugulasele, sportlikule Infiniti FX-le.

Murano pidamine pole kindlasti mõeldud neile, kes autosõidule kulutada ei soovi. Mitte, et Murano otseselt kallis oleks, kuid paratamatult annavad jooksvad kulutused silmad ette mõnele harilikumale pereautole.

Kokkuvõttes võib Muranot pidada väärt alternatiiviks Saksa päritolu linnamaasturitele. Seda eriti neile, kelle jaoks ameerikalikud autoalased tõekspidamised sümpaatsed tunduvad.

Sarnased artiklid