Ämblikud, raha ja 2%
Kristjan Port
01.05.2005

Otsingumootorid ekspluateerivad graafiku alusel palgatööl käivaid inimotsijaid ning ööpäevaringselt orjastatud nn ämblikke (spiders). Inimestest otsijad tegelevad peamiselt piltidele ja veeblilehtedele märksõnade omistamisega. Ämblikud on tegelikult arvutipäringud, mis külastavad veebilehti, käivad läbi lingid, mis sellelt lehelt alguse saavad, ning toimetavad kogu meelde jäetud info seejärel oma "pessa" ehk serverisse tagasi. Näiteks Google'i väsimatu ämblikuparve kodudeks on üle kogu maailma paigutatud 250 000 serverit.

Võib vaid ette kujutada, kui palju probleeme kaasneb ainuüksi veerandist miljonist arvutist koosneva võrgu töös hoidmisega, töö koordineerimisest, andmete filtreerimisest ja sünteesiprotsessidest kõnelemata. Samade probleemide ees on kõik otsinguga tegelevad firmad. Kuid info kogumisest raskemakski ülesandeks on andmete edastamine interneti kasutajaid teenindavatesse serveritesse. Info tekib ju hajusalt, aga otsingumootor peab selle ühte kohta kokku saama, et enne otsijale edastamist endale tervikpilt luua. See on piltlikult võrreldav ülesandega miljarditest allikatest alguse saav internet korraks läbi ühe juhtme suruda. Suurematel tegijatel on selle jaoks väga võimas sidevõrk – praktiliselt isiklik internet! Aga sellest ei piisa, sest kõiki otsijaid kokku pannes suudetakse täna hakkama saada vaid umbes 2% internetis oleva infoga. Selge, et protsendiosa suurendamine nõuab erakordset taibukust ja loomulikult hirmus palju raha.

Ent vajaminevaid summasid ei teenita ju tasuta otsingute abil! Otsingumootoritesse hiigelsummade paigutajaid motiveerib miski muu kui filantroopia. Laiemalt võttes on küsimus kogu digitaalse meedia kontrollimises ning ühiste standardite loomises. Tänase napi 2% suutlikkuse parandamine pole teisiti võimalik ehk mõeldav. Aga see, kelle käes on standardid, selle käes on raha trükkimise litsents. Mõtelge kas või 90% arvutites töötava Microsofti Windowsi operatsioonisüsteemi või Office'i tarkvara peale. Nendega ühilduvusest (otse või kaude litsentsi eest maksmisest) ei pääse täna mööda ka kõige suurem Microsofti vihkaja. Seega jooksevad täna kõik võidu mitte kliendi teenindamise nimel, vaid ikka oma maailmavallutamise huvide pärast. Kuid otsingumootorid ei saa igavesti töötada ja ilusate lubadustega palka maksta, raha on vaja teenida kohe!

Raha hukutav mõju
Olgu õpetlikuks näiteks üheksakümnendate lõpu populaarseima otsingumootori AltaVista saatus. AltaVista toimetas nagu enamik teisigi – otsingutulemusena esitati kõige rohkem otsitud sõnu maininud/sisaldanud lehekülg. Paraku tabasid näiteks pornograafia levitajad, et peites oma lehtedele pika loetelu populaarsemaid võtmesõnu, juhitakse katmata ihu äri juurde ka metafüüsilise filosoofia huvilised. Samal ajal oleks AltaVistal marjaks ära kulunud ka raha arvutipargi laiendamiseks-hooldamiseks. Ja peagi oli turul uus teenus – kes maksab, satub eelisjärjekorras otsija silma alla! Lihtne arvutus näitab, et kui maailmas tehakse päevas umbes 550 miljonit päringut ja sa oled oma aadressiga esimesel paaril otsingutulemuse lehel (neid loetakse tähelepanelikumalt), siis levib nii sinu kaubamärk kui ka suureneb oluliselt veebiaadressi külastavate klientide hulk. Ühesõnaga, selline viis on palju tõhusam kui bussipeatusesse või ajalehte paigutatud reklaam, kuna viimastel puudub "klikitav otseühendus" ja üleüldse – kes sind ikka tahab? Põhimõtteliselt välistab otsingumootor olukorra, kus näiteks Sierra nukkvõlli huvilisele satub silma jalaseent raviv reklaam. Kahjuks muutub ülaltoodud juhtudel otsija pigem ohvriks kui teenindatavaks. Ja kliendid ei ole lollid. Nad saavad peagi aru, et objektiivse otsimiseabi teenuse asemel raisatakse nende aega ning nad lahkuvad sellest "poest" igaveseks. Umbes nii kustus AltaVista ja paljude teiste vanade tegijate tähelend! Aga kuidas oleks õigem hinnata, mida klient vajab? Vastuse leiad siit!

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid