Alfa Romeo 156
Martin Ruud
01.03.2006

Alfa Romeo 156 on kahtlemata stiilne auto. Isikupärane ja meeldiv – nii väljast vaadates kui ka roolis istudes. Eriti rõõmustav on, et kogu see ilu maksab tänaseks häbiväärselt vähe. Viisakas korras Alfa omanikuks võib saada juba 70 000 krooniga. Sama raha eest ei saa ju isegi mitte suure läbisõiduga Suzuki Lianat. “Kiirustage seltsimehed unetud, kiirustage!”

Vaatamata eelkäija ehk 155 edukusele sportautode ITC-sarjas ei toonud see kuidagi kaasa seeriamudelite müügiedu. Uus mudel 156 oli hääbuva automargi viimane lootus. Alfa peadisainer Walter de Silva pani uude autosse kõik, mis tal panna oli, ning tulemused ei lasknud end kaua oodata.
Efektne 156 oli justkui pungil täis püssirohtu. Kes teda nägi, see armus. Müüginumbrid kasvasid plahvatuslikult, autoajakirjanikud kilkasid vaimustusest ning 1998. aastal sai Alfa 156 väärika Euroopa aasta auto tiitli. Lisaks võitis 156 hulgaliselt väiksemaid auhindu nii disaini kui suurepäraste sõiduomaduste eest.

Vägevad mootorid
Neljaukseline sedaankere on kujustatud kupeelaadselt. Igast detailist õhkub isikupära, üldmulje on sale, kompaktne ja sihvakas. Sedaani kõrvale tuli 2000. aastal universaalkerega Sportwagon.
Suuruselt asetub Alfa Romeo 156 kenasti Audi A4 ja BMW 3. seeria kõrvale. Ka mootorivalik on sarnane. Väikseim jõuallikas on eeskujuliku võimsusnäitajaga 1,6liitrine (88 kW). Sama mootori pikema kolvikäiguga versioon andis töömahuks 1,8 liitrit ja võimsuseks 104 kW. Siinmail oli populaarseim 2liitrine (114 kW). Kõik nimetatud neljasilindrilised jõuallikad pärinevad varasematelt mudelitelt (145, 146 ja 155) ning kasutavad kahe süüteküünlaga Twin Spark tehnoloogiat. Ükskõik milline neist valida, kütusekulu on kõigil samas suurusjärgus. Arvestada võiks linnas kuni 11-12 liitrit sajale. Kaheliitrine on neist küll kõige “isasem“, kuid spetsialistide hinnangul ka kõige kapriissem ja puuduliku hoolduse suhtes tundlikum.
Neljasilindriliste mootorite kõrval võib kaaluda hoopis 2,5liitrist V6-mootorit – väga maskuliinne valik. Juba puhtalt silmailu mõttes on tegu nauditava jõuallikaga, ent see on alles kosmeetika. Kiirendus on üsna võimas ning saund, mille saatel see valla päästetakse, on kui kunstiteos. Mõistlikult sõites peab V6 end igati kombekalt üleval, pakkudes kindlamat ja turvalisemat sõidunaudingut kui kaheliitrine.
2,5liitrise V6-mootori miinuseks on loomulikult kütusekulu. Linnasõidul keskmiselt 16 liitrit sajale on suurem kui konkurentidel Audi A4 2,6-l või BMW 328I-l. Samuti peab arvestama, et V6-mootori korral kaotab 156 veidi oma nõelteravast juhitavusest. Põhjus peitub mootori suuremas massis, mille tagajärjel auto muutub veidi alajuhitavaks.
Vähem on levinud diiselmootoritega Alfad. Diisleid oli nii nelja silindriga 1,9liitriseid kui viie silindriga 2,4liitriseid. Õiged Alfa Romeo fännid neist eriti lugu ei pea, kuna isikupäratud ja lärmakad Fiati diislid nullivad auto seksapiili.
Päris eksootika otsijatele on olemas 2001. aastal debüteerinud 156 GTA, mis kasutas 3,2liitrist V6-jõuallikat (184 kW). Vähesed õnnelikud on neid autosid proovinud.

Toidab juhi ego
Alfa on projekteeritud puhtalt juhi autoks. Peamine aur on läinud juhikoha ja sõiduomaduste viimistlemisele. Kaasreisijatele on pakkuda vaid üsna kindel istekoht sportlikel istmetel ning turvavööd. Ruumikusega on nagu on – ees on ruumi piisavalt, kuid taga mitte eriti. Pakiruum on omas klassis üks väiksemaid. Sealjuures peab arvestama, et tagaistmete seljatoed alla ei käi ning kõik mis suusaluugist läbi ei mahu tuleb koju jätta.
Siseruumi üldpilt on meeldivalt askeetlik. Armatuurlaud ei sisalda mingeid liialdusi, ainult sõiduks vajalikud näidikud, raadio ja kliimaseade. Kogu lugu. Istmed on alati sportlikud, kuid seejuures üllatavalt mugavad. Interjöör on kvaliteetselt koostatud ning kasutatud on korralikke materjale. Riidest sõiduruumid on tavaliselt argiselt hallid, nahksisud tihti julgetes kollastes, sinistes või punastes toonides. Istme seljatugedesse on uhkusega tepitud kiri “Alfa Romeo“ või firma embleem.
Kvaliteetsele üldmuljele vaatamata kostub vanematel autodel sees naginaid. Ühel krigiseb armatuurlaud, teisel mõni muu detail. Õnneks on kere üsna jäik ja säästab hullematest naginatest.
Sõiduomadused on ootuspäraselt sportlikud. Alfa liigub kergelt ning pakub ohtralt sõidulusti just väikestel kiirustel ja linnasõidul. Kaheliitrine mootor on linnas piisavalt terav ja kerge kasutada. 2,5liitrine võtab asja kuidagi jõulisemalt ning suurema naudingu saab temast maanteel. Vedrustus on hästi seadistatud ja ei saa kurta liigse jäikuse üle. Juhikoht on mõnusalt egoistlik – auto oleks justkui juhi ümber ehitatud. Rõõmu teevad hea isteasend ning kõrgele tõstetud käigukang. Pettumuse valmistavad kehvad pidurid ja viletsad esituled.

Itaalia needus
Alfa Romeo üks suurimaid puudusi näib olevat asjaolu, et ta on itaallaste valmistatud. Igati hästi õnnestunud auto üldmuljet rikuvad mitmed lohakused. Paljudel autodel on jukerdanud elektroonika. Alates pisivigadest, lõpetades suuremate riketeni. Alfa ei salli meie kliimavöötme külma ja niisket talve. Võivad ilmneda käivitusprobleemid või süttivad lihtsalt armatuuris hoiatuslambid, mis viitavad mingite andurite vigadele. Mõnikord piisab diagnostikast, teinekord mitte. Elektroonikavigade kõrvaldamine võib osutuda ootamatult kulukaks. Külmaga on esinenud probleeme ka poolautomaatse Selespeed-käigukasti töös.
Väiksemaid kvaliteedivigu tuleb ette veelgi. Mõned plastdetailid võivad kergesti katki minna (näiteks kaitsmekarbi kaas, ventilatsioonirestid). On esinenud tagumiste ukselinkide ära murdumist. Peamurdmist on valmistanud lekkivad katuseluugid.
Siiski domineerivad üle kõige kaebused veermiku aadressil. Esisild on sõiduomaduste vääriliselt keerulise ehitusega ning kehvad teed tapavad selle kiiresti. Esisillas on paljud detailid vahetatavad ainult suuremate osadena. Näiteks alumisi _arniire saab vahetada vaid koos õõtshoovaga, mille hind on umbes 2500 krooni. Niisamuti tagasillas, kus osad puksid on saadaval ainult koos paralleelvardaga. Veermiku remont on üsna kallis ning mõistlikum on võtta see üks kord ette ja teha kogu töö korraga – tulemus saab parem ja kestvam. Kogu töö hind on võrreldav Audi A6 või VW Passati sillaremondiga.

Mitte igaühele
Paljud vead on paraku kinni omanikus endas. Alfa on eksootiline auto ning teda tuleb ka veidi teistmoodi koheda. Ta pakub autogurmaanist juhile palju, kuid ta nõuab vastu rohkelt tähelepanu ja head hooldust. Paljusid probleeme on võimalik ennetada, kui omanik auto tehnilist seisukorda pidevalt jälgib ja puudused õigeaegselt kõrvaldab.
Alfa on tundlik õlide suhtes. Õli tuleb vahetada iga 10 000 km tagant ning selle taset peab pidevalt jälgima. Madala õlitasemega sõit võib lõppeda mootori purunemisega. Ka Selespeed-käigukasti probleemid algavad enamasti kehvast õlist. Sama tähelepanelik tuleb olla mootoririhma suhtes (eriti 2liitrine Twin Spark). Rihmavahetus maksab olenevalt mootorist 7000–10 000 krooni
Külmale tuleb vastu minna lukkude korraliku õlitamisega ning tihendite silikoonitamisega. Muidu võib juhtuda, et vajutate ukselingi nupu sisse ja sinna see jääbki. Kuni kevadeni…
Elektroonika vigade vastu ei saa kahjuks midagi ette võtta. Samas on elu näidanud, et suuremad rikked ilmnevad tavaliselt juba garantiiajal ning pruugitud sõidukit ostes võite nendest üldse pääseda.
Hooldus- ja remondikulud on Alfal kindlasti kõrgemad kui keskmisel pereautol. Seetõttu ei sobi ta inimesele, kes näeb autos ainult transpordivahendit ega viitsi autoga eriti tegeleda. Samuti ei peaks Alfat ostma need inimesed, kellel eelarve pidevalt pitsitab või kes lihtsalt ei taha autole kulutada. Tegu on rohkem fänni sõidukiga, kes oskab nautida Alfa sõiduomadusi ja sellest saadavat emotsionaalset fiilingut. Audi ja BMW oleks ilmselt lollikindlam valik, ent nende hinnad on ka peaaegu kaks korda kõrgemad. Ja sõiduelamus on Alfas ehk isegi parem. Nii et tasuta lõunaid ei ole. Muidugi võite ka ainult natuke juurde koguda ja Suzuki Liana osta. Maitse asi!

Sarnased artiklid