Al + nautika
Tormi Soorsk
20.08.2013

Kui juulikuises TMis kirjutasime Baltic Workboats’ist kui Eesti rahvusvaheliselt tuntuimast ja suurimast väikelaevaehitusfirmast ning Saare Paadi luksusklassi avamerejahtidest, mis ei jäta omanikku hätta ka kõige tormisemal merel, siis nüüd vaatame Alunaudi innovaatilist ja mitmekesist toodangut.

Kevadisel Pirita paadimessil tõmbas külastajate tähelepanu seal väljas olnud, veel lõppviimistluseta kaater Alunaut 750 CC ehk rohkemgi kui teiste firmade uhkelt siiru-viiruliseks maalitud ning kiiskava lakikorraga kaetud analoogid. Jutuajamisel firma Alunaut CEO (nagu neid firmade eestvedajaid nüüd on hakatud nimetama) Mark Muruga selgus, et see laevuke pole nende tootenimistus kaugeltki ainuke. Oligi põhjust loo sünniks käed lüüa. Lisaks peab ütlema, et mehest jäi mulje, et ta teab oma laevukestes isegi üksikute molekulide paiknemist – mida hilisem koostöö loo kirjutamisel ka tõestas.

Fred25, Vector ja teised
Mark Muru sai paadiehitamisega sina peale juba 1990. aasta jaanuaris, kui läks Soome „kalevipojaks” ja täiesti juhuslikult sattus tööle paaditehasesse. Seal ta siis avastaski, et just see töö on nii hingelähedane, mida teeks kas või tasuta. 1996–2000 tegi ta riigiametniku põhitöö kõrvalt koduses puukuuris klaasplastist sõude-mootorpaate, aastail 2000–2007 oli valgekrae firmas Baltic Workboats. Aga kaua sa ikka riigihangetele pakkumisi koostad ja lepinguid kirjutad, kui kunstnikuhing ihkab omi laevukesi luua. Nõnda sai 2007. aasta lõpus praegune Alunaut alguse. Igapäevastele virisejatele väikseks vihjeks, et start oli 2008. aasta alguses, kui kogu majandus oli sisuliselt vabalanguses! Julge hundi rind on teadagi rasvane.
Nimeks sai OÜ Alunaut (alumiinium + nautika e meresõidukunst) ja suund sai võetud alumiiniumist huvipaatidele – lihtsalt see nišš oli Eesti paaditööstuses peaaegu täiesti täitmata. Liisiti töövahendid, renditi ruumid ja alustati algul vaid allhanketoodanguga.
Sõna kvaliteedist levis ja nüüd on mitmeid koostööpartnereid Rootsist. Koostöös Rootsi disainerite ja inseneridega sündis esmalt liikumispuudega inimestele mõeldud paat Fred25, mida toodetakse allhanketootena Rootsi firmale Hanterbarabatar I Gräddö AB. Paat on edukas nii liikumispuudega inimeste seas kui ka populaarne saarestike töövahendina. Rootsi ajakiri Allt för sjön pärjas uue Fred25 innovatsiooniauhinnaga.
Üks selline paat, millel presendiga kaetud akendega reisijateruum, peab ühendust Saaremaa ja Vilsandi vahel. Presentkate kaitseb suvel tuule, pritsmete ja vihma eest, varakevadel või hilissügisel aga pakub sooja tänu sees olevale soojendajale. Vilsandi saarevaht Margit Tätte ütles, et nad on uue paadiga väga rahul. Kui eelmine ehk puukerega paat ei kannatanud õhukese jääkirmega enam sõita, siis tänu alumiiniumist kerele pikenes ühendusepidamine Vilsandiga tunduvalt. Allalastav aparell ehk laadimissild võimaldab reisijatel, ka liikumispuudega, mugavalt paati ja sealt välja tulla. See teeb mugavaks ka kaupade peale- ja mahalaadimise. Kui mere- ja asjaolud nõuavad, siis võib uue paadiga tänu madalale süvisele randuda ka saare vastasküljel. Koos kipriga mahutab paat 12 inimest ja kui vana paadiga kestis sõit 50 minutit, siis uuega vaid 15.
See põhjaliku värskenduskuuri läbi teinud mudel on puhastatud kõigest liigsest, alles on jäänud kõrge funktsionaalsus, mis koos läbimõeldud disainiga andiski eespool mainitud auhinna.
2009. aastal õnnestus firmal saada ka esimene tõeliselt suurejooneline eriprojekt – 18 m pikk alumiiniumist ekspeditsioonipurjekas Journeyman 60 (täpsemalt allpool). Projekt oli edukas ja praegu seilab see alus juba ammu maailmameredel. Selles tuules on ka eriprojektide suund ettevõttes kasvul. Veel tänavu loodetakse ehitama hakata juba 22 m pikkust avamerepurjekat – päringuid selliste suurte purjekate ehitamiseks on töölaual veelgi.
Aga purjekate kõrval valmistatakse põhitööna ikka paate-kaatreid. Näiteks sai 2011. aastal Rootsi paadifirma VectorProBoat AB omanik (!) Fredrik Hettemark siit talle ehitatud 8,54 m pika ja üle 200 000 euro maksnud merekaatri ning jäi sellega väga rahule. Brändinime Vector kandvaid kaatreid tehakse firmas igal aastal. Näiteks möödunud aastal läksid Lätti kaks politseikaatrit – järelikult ehitatakse hästi. Kõige kaugemaks kohaks, kuhu on toodang läinud, on seni olnud Angola.
Hetkel on joonestuslaual ka näiteks erivarustusega Vector28, mida on spetsiaalselt kohandatud hukkunute või kannatanute otsimiseks kuni 200 m sügavuselt ning asitõendite päevavalgele toomiseks. See paat läheb Lääne-Euroopasse.

Journeyman 60
Kartmata olla suuresõnaline, ütleksin, et see Alunaudis 2009. aastal valminud jaht särab nende tootenimistus kui Põhjanael. Leidke mõni minut, sisestage arvutis või „nutikas” www.journeyman.se ja vaadake, millistes oludes on see purjekas veatult hakkama saanud.
Jesper Weissglasi poolt iseendale disainitud jaht on teiste jahtide taustal radikaalselt erinev, mõjudes üksjagu robustsena. Mehel endal oli juba enne suur purjetamiskogemus, üle 30 000 miili küllalt äärmuslikes oludes, sh näiteks purjetamine ümber Gröönimaa. Konkreetset jahti konstrueeriti viis aastat ja vaieldi lausa iga poldi materjali, asukoha ja suuruse üle. Projekteerimisse kaasati lennukiehitajaid ja materjaliteadlasi – et asi saaks hea. Tegu pole lõbusõiduks, vaid ekspeditsioonideks mõeldud jahiga – kus on muidugi omad lõbud. Kui temperatuur on 5 °C, sajab pidevalt jäist vihma ja alus rammib laineid, kas siis ootad kajutis luksusvidinaid või kohta, kus saaks kiiresti sooja? Või kas tahaksid olla jahis, mille kajut on nii halvasti isoleeritud, et lagi on kogu aeg kaetud suurte, allakukkuvate külmade veetilkadega? Aga kuidas peaks olema lahendatud tualett, kui jaht on pidevalt kreenis? Kokkuvõttes saigi nii, et jahi karmilt tagasihoidliku väljanägemise taga on nii hea reisikiirus kui meeskonnale tagatud kasutus- ja elumugavus ka rasketes mereoludes. Kui Journeyman jõudis oma reisil näiteks Hoorni neeme juurde, siis jäi meeskond lihtsalt ankrusse – saabumispäeval oleks olnud ümber neeme purjetamine liiga lihtne. Nad uskusid endal olevat liiga hea aluse, et jätta see katsetamata koha kuulsusele vastava raskema ilmaga. Ja õigesti arvasid. Selle jahi ehitasid saarlased!
Väga kerge ja samas tugeva konstruktsiooniga alus on ookeanisõiduks ette nähtud bermuudapurjestusega ühemastiline purjekas, millel on tõstetav bulbkiil. Aluse pikkus on 18,2 m, laius 4,9, maksimaalne süvis 3,9 (ülestõstetud bulbiga 1,8). Süsinikkiust masti kõrgus on 27 m ja purjestuse pindala 191 m². Kere on metallist ehk taaskasutatav, bulbi täiteks on vanade akude tina. Laeva varustab energiaga väike päikesepaneelidel töötav jaam, minimaalse voolukasutuse tagab intelligentne automaatjuhtimine.

Alunaudi uued kaatrid 750 CC ja AC
Kõnealune paadiklass ehk selle esindajana Alunaut 750 CC ei hiilanud mitte üksi Pirital, vaid ka Soomes Turu paadimessil. Koguni niivõrd, et seal läks kaubaks Alunaut 750 AC, mida messil polnudki! Olgu selgituseks öeldud, et CC tähendab Central Console ehk siis paati, mille juhtimine on koondatud paadi keskel olevasse keskkonsooli. AC ehk Aft Cabin puhul on tegemist osalt kinnise ehk roolimajaga paadiga ning roolimaja ise asub paadi keskkohast tagapool.
Mõlemad paadid on esimesed pääsukesed päris oma mudelirivist, milleni sel aastal jõuti. 750 tähendab baaskere pikkust 7,5 m, kogupikkus on pisut alla 9 meetri. Laiust on sel kerel 2,8 meetrit ning süviseks jääb olenevalt parasjagu pardal olevast koormast kuni pool meetrit. Sõiduasendisse lastud mootor lisab siiski veel pool meetrit, nii et selle paadiga ei soovitata alla kahemeetrises vees väga kihutada. Küll aga saab mootori nn tilt-asendis randuda ka madalatel randadel.
Sõiduvalmina on Alunaut 750 CC mass pisut üle kahe tonni ja AC mass pisut alla kahe ja poole tonni. Mõlemaid saab vabalt vedada Respo või Tiki 3,5tonnisel paaditreileril, slipikohal saab veeskamisega aga hakkama üksi.
Nii Alunaut 750 CC kui ka AC saavad endale vaikimisi ahtrisse jõuallikaks Suzuki 300 hj rippmootori. Neljaliitrine kuivkarteriga ja V6-plokiga lahjasegumootor suudab kahetonnist Alunaut 750 CC koos reisijate ja lastiga lennutada üle 45sõlmese kiirusega (83 km/h), suurema massi ja õhktakistusega AC puhul ei jää saavutamata 40 sõlme (74 km/h) piir. Kaatrit on võimalik saada ka 2 x 300 hj jõuallikaga.
Rahulik ja ökonoomne kruiisikiirus ühe kolmesajahobujõulise mootoriga oleks 30–35 sõlme, kütusekulu ühe meremiili kohta 1,5–2 liitrit. Ühe tankimisega 300 l bensiinipaaki läbib kaater sõltuvalt valitud sõidustiilist 150–200 miili ehk siis Tallinnast Helsingisse ja tagasi saab kaks raksu ära käia.
Kaatri ebatavalisena näiv vöör töötab kolmel rindel. Terav vöörtääv lõikab kiirel sõidul laineid kahte lehte, muutes kihutamise pehmeks kulgemiseks. Massiivse vendriga tömp nina võimaldab vööriga vastu kaid silduda ja paati mootori jõuga seal hoida, kuni inimesed mugavalt sisenevad-väljuvad. Laiad põsed on selleks, et pritsmed tekile ei jõuaks või kiirel sõidul võimaliku sõiduvea tõttu paat, nina ees, alistunult järgmisse lainesse ei sukelduks.
Kogu tooteseeria põhineb keremudelitel, mille autoriks on Norra disainer Øystein Jaer. Kui Norras töötatakse välja kaatrite välimus, hüdrostaatilised ja hüdrodünaamilised omadused, siis kõik konstruktsioonid ja ka tehnoloogia lahendatakse Alunaudi enda majasiseses inseneribüroos.
Hiljemalt aasta lõpuks peaks ilmavalgust nägema ka tooteseeria pesamuna: Alunaut 550 CC. Tulevikku jäävad veel 650, 850 ja 1000 indeksit kandvad kered ja nendel keredel põhinevad modifikatsioonid. Lahtised paadid leiduvad vahemikus 550–850 ja erinevaid kajutite ja roolimajadega kaatreid saab alates keredest mudelikoodiga 650. Paatidel kuni mudeliteni 850 kasutatakse jõuallikateks Suzuki rippmootoreid – üksik- või kaksikpaigaldusega. Samast keresuurusest alates lennutavad neid paate aga juba üksinda või ka paarikaupa Steyri, Volvo-Penta võiYanmari diiselmootorid.
Kahjuks ei luba piiratud ruum kirjeldada kogu seda tipptehnikat, mis turvalise meresõidu nimel on kaatrisse paigutatud.
Roolisüsteem on hüdrauliline, töötab sujuvalt ning kergelt. Mootori juhtimine, ehk käikude lülitamine ning „gaasi andmine” toimub elektrooniliselt. Kuna mootorite andurid on ühes võrgus navigatsiooniseadmetega, annab see kokku korraliku reisikompuutri. Turvalisust lisab kütusekompuuter – palju hetkel kulub, palju on veel järgi ja kui kaugele veel pääseb. Navigeerimiseks on kas Lowrance või Garmini 12tollise puutetundliku ekraaniga kuvar (elektronkaart, mootori informatsioon, kajaloe näidud + muu kuvamist väärt) Lisaks saab tellida radari, AISi ja palju muud, ka VHF-DSC raadiojaama.
Märkimist väärib standardvarustuses olev Volvo-Penta automaatne stabilisatsioonisüsteem, mis suudab viivitusteta hoolitseda kere sellise asendi eest, et mõjuvate jõudude vektorite summa mõjul surutakse inimesed vaid otse istmetesse, mitte ei püüta neid sealt välja lennutada.
Eraldi võiks veel rääkida mitmeotstarbelistest istmetest, elektrisüsteemidest koos akudega, laeva uppumatusest jms, aga jäägu see neile, kes tunnevad end potentsiaalse ostjana.
Alunaut 750 AC juurest leiame kõik eelkirjeldatu, lisandub vaid ilmastiku ja rajutuule eest kaitsev kabiin ning mugavusvarustusena roolimajaga kaasnev soojendussüsteem Ebersprächer. Viimasele on võimalik meeldiva lisana juurde tellida ka kaugjuhtimine GSM-telefoni teel.

Alunaudi AC-14 ja AC-17
Alunaut 750 CC ja tema sõsarmudelid sündisid mõttest arendada välja omanäolise välimusega, tugevalt musklis ja avamereoludes turvaline veesõidukite seeria. Paraku tähendavad tugevad musklid ka suuri ja kalleid mootoreid, mille kasutaminegi ei ole odavate killast. Kuid on küllalt palju inimesi, kellel on oma veesõidukile tagasihoidlikud (asjalikud) nõudmised. Nii tekkiski mõte luua ka võimalikult soodsa hinnaga väga lihtsad, aga samas tugevad ja vastupidavad paadid. Need alused erinevad Alunaudi lipulaevaseeriast kardinaalselt, selles seerias on kerepikkuse indeks mitte meetermõõdustikus nagu Alunaut seerias, vaid traditsiooniliselt jalgades. 4,25 m pikkune AC-14 prototüüp läheb ehitusse pärast firma suvepuhkust ja kui kõik sujub, siis peaks esimest 25 hj Suzuki rippmootoriga AC-14 paati saama oma silmaga näha ja võib olla proovidagi tänavusuvistel Kuressaare Merepäevadel. 90 hj mootoriga 5,25 m pikkune AC-17 on alles inseneride töölaual, kuid õnneliku juhuse tõttu on ka selle paadimudeli tootmisse saamiseks antud tehnoloogidele täiskäik edasi – juunis laekus Alunaudile just selle paadimudeli osas Rootsist tellimus kuue sellise paadi ostuks kättetoimetamise tähtajaga käesoleva aasta novembris.

Kokkuvõtteks
Kõigi Alunaudi paatide-kaatrite puhul on tegemist üsna jõuliste ja kiirete alustega, mis tehniliselt asetuvad õblukeste lõbusõidupaatide ja raskete tööpaatide vahele. Neid iseloomustab vast kõige paremini elust enesest tekkinud ütlus – rafineeritud brutaalsus. Praktiliselt hooldusvaba kere on ise juba piisav argument, et hakata sellisest paadist mõtlema. Saab paat ükskord vanaks, läheb alumiinium taaskasutusse. Unikaalse välimuse ja heade meresõiduomadustega kiirpaat Alunaut 750 CC ärataski seetõttu kevadisel Turu messil Soome suurimate mereajakirjade Kippari ja Vene ajakirjanike tähelepanu.
Kui erinevatest paadiajakirjadest saab aeg-ajalt lugeda, kuidas ühte või teist veesõidukit tituleeritakse merede mersuks või merede rolls-royceks, siis Alunaudid on ette võtnud katse ehitada merede bemmi. Kas ka üldsus nii arvab, sellele saavad hinnangu anda vaid tulevased Alunaut-paatide kiprid.

Sarnased artiklid